Blondid elajad. Маруся Климова

istus nende lauda ja hakkas jutustama mingist Iljast, kellega oli just telefonis rääkinud:

      „Saad aru, tal olevat mingi sitane suvila, muudkui jauras sellest. Ma panin endale hiljuti vannituppa põrandasoojenduse. Kujutad ette, milline kaif – tuled vannist, õues on külm, ja üldse, põrand on külm, aga mul on soe ja mõnus.”

      Vasja noogutas jälle energiliselt, kuid seejuures tekkis talle näkku pilkav irve, ta vaatas vandeseltslaslikult Marusja poole. Marusja oli juba oma õlle ära joonud ja ootas, mis edasi saab.

      „Olgu,” pöördus Vasja lõpuks tema poole, „tule esmaspäeval Kinomajja, seal on meie kontor. Ja üldse, Genake helistab sulle.”

      * * *

      Kostja elas Dekabristide tänaval väikeses ühiskorteri toas päris katuse all. Ühest aknast paistis Iisaku katedraali kullatud kuppel, ning Marusjale oli varem meeldinud selle akna all suitsu teha ja vaadata möödujaid all tänaval ja katedraali eemal, kuni Kostja selle akna vineeriga hoopis kinni lõi, mistõttu oli tema toas ka päeval hämar. Kostja ei sallinud Iisaku katedraali, iga kord, kui ta katedraalist möödus, pööras ta pea ära ja püüdis seda mitte vaadata, isegi ta nägu tõmbus valulikult viltu. Ta arvas, ja rääkis sellest sageli ka Marusjale, et Iisaku katedraal kehastab kogu maailma labasust, ja mis peamine, olevat näide sellest, kuidas tahumatu jõud saab maailmas alati võidu ja allutab endale juhmi rahvamassi. Kostja ei näinud selles mõttetus kivikuhilas mingeid märke tõelisest hiilgusest, inimhinge hiilgusest, mis pidanuks tema arvates ennast puhaste vormide ja ideede kujutamisele suunatud loometahtes ilmutama.

      Selle katedraali püstitas prantslane, kes oli imenud end Vene imperaatori õukonna külge, ehkki selles, et Nikolai usaldas Napoleoni võidu auks katedraali ehitamise just prantslasele, oli muidugi teatud peent sadismi, Kostja pidas seda isegi teravmeelseks, kuid tasus vaid heita pilk Montferrandi portreele, kellel oli Kostja sõnul tüüpiline väikekodanlase nägu, et mõista: sellise näoga inimene lihtsalt ei saanud midagi suurt luua. Pealegi joonistas Neff, Nikolai I õukonnakunstnik, ikonostaasi autor, jõudehetkedel imperaatori kollektsiooni jaoks salaja pornograafilisi pildikesi, mida hoitakse nüüd Ermitaaži hoidlates, nii et nüüd teavad seda juba kõik… Just sellest mõttetust inimlike ambitsioonide, rumaluse, ahnuse ja nürimeelsuse lasust tekkiski see lahmakas, millel pole midagi pistmist õigeusuga, see on lihtsalt kõik oma ajastu pahed endasse kogunud. Katedraali ainuke väärtus on selles, et see on nii hiiglaslik ja sellel on päratu kullatud kuppel, mis paistab kaugele, isegi Neeva teisele kaldale, ja inimestel polegi midagi muud vaja, neile piisab sellest, et katedraal rõhub kõiki oma suurusega, mis aetakse tihti segamini suursugususega – rahvamassi hüpnotiseerib jõud, mastaap, kuplile kulutatud kulla hulk, kuid ilu ja esteetika ei huvita kedagi. Ja isegi kui Iisaku katedraali kõrvale kerkiks teine katedraal, sama suur, kuid see oleks juba maitsekuse ideaal ja sündinud tõelise geeniuse, mitte selle „ettevõtliku majandusalajuhataja” – nii nimetas Kostja Montferrandi – loometahtest, siis kummardaks rahvamass seda ikkagi üksnes suuruse pärast, kuid ilu ei huvitaks ikkagi kedagi. Kuid lõppude lõpuks võib tänapäeva inimesi mõista, sest tüüpmajades ja -korterites elades on nad tahtmatult sattunud selle üüratu kullatud kupli hüpnootilise mõju alla. Muidugi, Maupassant põgenes Eiffeli torni eest, Gogolile tundus üldse kogu Peterburi lõpmata igav, kuid nemad olid siiski üksikud, ja praegu paistab nende käitumine mõttetu donkihhotlusena, meeletusena, nad olidki hullumeelsed, nagu hiljem selgus. Ehkki teisalt, juhm kummardamine tahumatu jõu ees maksab neile väikestele inimestele varem või hiljem kätte, ja järgmisel aastasajal trügitakse nad veelgi kaugemale maailma perifeeriasse, nagu praegu Peterburi äärelinnadesse, neid sunnitakse elama veelgi haledamates ja inetumates osmikutes kui praegu, nad on selle igati ära teeninud…

      Inimeste juhmus ja ükskõiksus ilu ees ajas Kostja sageli marru, pani rääkima kõrgendatud tooniga, tema häälde tekkisid mingid ebameeldivad metalsed noodid, mis hirmutasid Marusjat, pealegi lülitus ta rahulikelt kaalutletud arutlustelt järsku ümber Marusja peale, sest Kostja arvates ei saanud ka tema millestki aru nagu kõik teisedki ümberringi, eriti ei saanud ta aru sellest, mida rääkis Kostja, kelle arutluskäikude tuum libises Marusjal tihtipeale käest, ja Kostja tajus seda suurepäraselt, ehkki Marusja vaikis ja tegi näo, et kuulab tähelepanelikult. Või siis vastupidi, Kostja külvas Marusja üle süüdistustega, et too on tõeline lollpea, kuna pingutab asjata, kui istub päevad läbi raamatukogus tõlgete ja romaanide kallal, seda pole nagunii kellelegi vaja, ja ta võiks rahulikult peaaegu mitte midagi teha, sest „kõigile nendele ajudeta idiootidele võib ette sööta mis tahes jura”…

      Viimane kord, kui Marusja Kostja juures käis, rõhutas Kostja seda eriti, sest Marusjal oli ilmunud juba palju raamatuid, kuid ta oli ikka sunnitud töötama mingi Vasja või Petja või kellegi teise heaks, pole oluline, kelle, kuna püüda midagi ära teha, luua midagi kaunist, tähendab olla tõeline idioot, sest see tähendab, et sa ei näe mitte midagi enda ümber ega mõista inimese loomust. Aga siis on sinu loodu üha halvem ja rumalam, mida rohkem sa sellesse panustad, sest nii muutub see sind orjastanud maailma sümboliks, aga maailm ei vääri seda, vaid väärib ainult põlgust. Lõppude lõpuks oli Nietzschel õigus, kui too arvas, et isegi sõna „töö” on seotud sõnaga „ori”^[1.], näe, tema, Kostja pole erinevalt Marusjast kunagi midagi kirja pannud, ta lihtsalt räägib, mis talle parasjagu pähe tuleb, ja unustab siis kõik kohe ära – seda pidas Kostja enda peamiseks eeliseks Marusja ees…

      Viimasel ajal ei töötanud Kostja tõesti enam kuskil ja seepärast polnud tal sageli üldse raha, ta lebas päevade ja isegi nädalate kaupa diivanil, nagu rõhuks teda mingi nähtamatu raskus. Kostja arvas, et vaimses maailmas ei saa miski kuhugi jäljetult kaduda ja lahustuda, sest ka selles maailmas kehtib seadus, mis on sarnane füüsilise maailma energia jäävuse seadusega, ja inimesed, ise seda märkamata, peavad ajast aega kandma mingit nähtamatut raskust, koormat, midagi kapitaolist, mida nad nähtamatust trepist üles tassivad – kui seda koormat kannavad kõik, pole selle kaalu peaaegu üldse tunda, selle kandmine on kerge, seda saab teha naljatledes, omavahel rõõmsalt juttu ajades, nii nagu see oli näiteks sajandi alguses. Aga kui kõik või peaaegu kõik, kes on sinu kõrval olnud, lasevad järsku kapist lahti, siis see, kellel ei vedanud ja kes oli sattunud kuhugi keskele ega jõudnud õigel ajal eemale hüpata, tunneb kohe, kuidas kapp talle kogu raskusega peale vajub, ja nüüd ei saa ta enam kõrvale astuda, seda koormat endalt heita, isegi kui ta väga tahaks, samamoodi ei saa ta endalt heita seda traditsioonide kappi ega kogu inimkonda, sest alati leidub mõni temasugune, Kostjataoline lollike, kellel pole õnnestunud end selle alt ära veeretada.

      Ja tõesti, peaaegu alati, kui Kostja hakkas rääkima, värises tema hääl meeletust varjatud pingest, ta suutis vaevu sõnu leida, ja tundus, et neid sõnu koormab samuti mingi uskumatu, üleloomulik mõte, tekkis isegi tunne, et ta ei too kuuldavale mitte sõnu, vaid keerutab tohutuid kivilahmakaid. Kuid hiljem, kui tal õnnestus oma mõte välja öelda, lõpuni viia, tundis ta ootamatut kergendust ega naasnud enamasti, võib isegi öelda, et peaaegu mitte kunagi selle teema juurde, mis oli teda äsja justkui erutanud. Kostja elas väikesest pensionist, mis määrati talle pärast üht tema hullumajja sattumist. Kuid katedraali juurde, mis oli tema kinnilöödud akna taga, naasis ta pidevalt.

      Kui Marusja oma haleda kanaajuga kas või korrakski suudaks ette kujutada, et siiasamasse, selle armetu Iisaku katedraali kõrvale tekiks äkki teine, ideaalne katedraal, poleks vahet, ka seal käiks ikkagi samad, Marusja-taolised ajudeta ekskursioonijuhid oma kaardikeppidega ja torgiks nendega mitte midagi tähendavaid ikoone, piilareid, kandelaabreid, skulptuure, maalinguid, millel pole mingit tähendust, saates oma esitlust paljutähenduslike sõnadega „jumal”, „hing”, „geniaalsus” – need on nii tühjad ja umbmäärased, ammu igasuguse mõtte minetanud ja tähendavad praegu vaat et vähemgi kui sõnad „pask” ja „kondoom”. Ja mis peamine, nad sugugi ei lollita rahvast, nad ei taipa lihtsalt ise ka mitte midagi, Kostja oli just sellisele järeldusele jõudnud, olles tükk aega sedasama Marusjat jälginud. Just sellepärast, andes endale aru, kui palju tööd on looja sellesse ideaalsesse katedraali pannud, pidanuks Kostjat vältimatult lõppude lõpuks samuti haarama äärmine põlgus ja vastikus nii katedraali kui ka Marusja raamatute vastu, millest sai tema silmis paratamatult halva