Blondid elajad. Маруся Климова

sajarublaseid, tõmbas ühe rahatähe ja ulatas autojuhile.

      „Kõik! Sai ju öeldud! Mis asja!”

      Svetik võttis Jerryl õrnalt käe alt kinni, surus end kogu kehaga tema vastu ja nii läksid nad otse üle Nevski, pööramata tähelepanu mööduvate autode tuututamisele. Nad läksid Stroganovi aeda, peaaegu kõik lauad olid täis, järsku pistis Svetik kiunuma ja tormas mingi kõhna eide juurde, eidel oli seljas sätendav suure dekoltee ja peente õlapaeltega kleit, kõrvas briljantkõrvarõngad, juuksed olid heleruuged, silmad sinised ja säravad, laienenud silmateradega. Nad suudlesid. Svetik rääkis temaga vaikselt, Jerry aga seisis veidi kõikudes eemal ja vahtis ringi. Järsku hakkas Svetik kiledalt karjuma:

      „Oi, Marinka, Marinka, tšauki!” ja, haaranud Jerryl käest, vedas ta üsna piirde ääres oleva laua juurde, kus istusid kaks neidu: üks paksuke ja toekas, seljas must läbipaistev pluus, teine aga mõtliku melanhoolse pilguga suurtes mustades silmades ja väikese, kõvasti kokkusurutud suuga – see oligi Marinka.

      Svetik kargas laua juurde, nad suudlesid Marinkaga, seejuures läksid Svetiku kirju hommikumantli hõlmad lahti ja kõik nägid, et tal pole alukaid, ümmarguse punnkõhu all rippus väike krimpsus riist ja kaks sinakat kotikest.

      „Kata end kinni, värdjas!” lausus valjult ja põlglikult Marinka sõbranna. „Sa oled nagu mingi linnahull. Arvad, et kõigil on mõnus sinu genitaale vaadata?”

      Svetik tegi näo, et ei kuule, kuid pani siiski hommikumantli hõlmad kinni.

      „See on minu sõber Jerry. Kõige parem sõber… Noh, Jerry, kuidas sulle Marinka meeldib? Ma ju ütlesin, et ta on äge.”

      Jerry vaatas Marinka tähelepanelikult üle ja noogutas. Marinka muigas tähendusrikkalt suunurgaga, kuid tema pilk väljendas täielikku ükskõiksust. Svetik haaras laualt menüü ja asus seda põhjalikult uurima.

      „Oo, siin on lõhet! Ma tahan lõhet” Svetiku sõnad oleks justkui olnud suunatud Jerryle, kuid too vaikis, ilma et oleks kuidagi reageerinud.

      „Kuule, kata end õige kinni. Mind on su vahtimine juba ära tüüdanud, lihtsalt vastik hakkab! Mul on sinust siiber, saad aru?” jäi Marinka sõbranna endale kindlaks.

      Svetik ei vastanud midagi ja pöördus Marinka poole:

      „Kuule, Marinka,” ütles ta vandeseltslaslikul poolsosinal, „kas sul on viis dollarit? Palun laena mulle viis dollarit, ma väga palun!”

      „Svetik,” vastas Marinka süüdlaslikult, „mul pole mitte kui midagi. Maksin just enda ja sõbranna eest ning mul pole üldse raha järel.”

      Siis helises tal kotis mobiiltelefon, ta võttis selle välja ja, pööranud Svetikule selja, sosistas intiimselt:

      „Jaa? Kuulen. Kohe, oota natuke…”

      Ta tõusis lauast, läks kaugemasse aiasoppi ja rääkis seal millestki üsna kaua. Jerry vaatas teda ja lämbus naerust, miskipärast tundus Marinka käitumine talle jube naljakas.

      Marinka sõbranna silmitses vastikusega Svetikut, kes kargas järsku laua tagant püsti ja suundus mänguväljakule, kus olid puust hobused ja vedeles eri värvi palle. Svetik haaras ühe palli, pistis selle hommikumantli alla ja istus sedasi puuhobusele, kiikus veidi, aga seejärel hakkas raseda daamina esinedes edasi-tagasi jalutama. Jerry jälgis teda vaikides, Marinka sõbranna pööras end lausa ära, aga kõik ülejäänud restoranikülastajad jälgisid seda stseeni mõningase imestusega. Olles veidi jalutanud, naasis Svetik lauda, kutsus ettekandja ja tellis lõhet, vaadates anuval pilgul Jerryt. Jerry oli vait, ta ei takistanud Svetikut, kuid ei kiitnud ka kuidagi heaks, ta uuris samuti menüüd ja teatas lõpuks:

      „Lähme siit minema.”

      „Mismoodi? Mis sa ajad, Jerry? Aga Marinka?” Svetik manas ette rauge pilgu ja väljendas oma näol õnnejoovastust. „Marinka ju kurvastab.”

      „Siin ei tohi süüa,” pomises Jerry. „Juua võib. Hakkame siin jooma. Aga süüa ei tohi.”

      „Miks ei tohi? Aga lõhe? Tead, kui hea lõhe siin on? Sa pole lihtsalt proovinud!”

      Svetikule juba toodigi suur taldrik, millel olid lõhe, praekartul, rohelised salatilehed ja sidrunitükk. Svetik tellis kohe ka piimakokteili, selgitades samal ajal Jerryle:

      „Sa ju ütlesid, et siin peab jooma. Aga ma kuulan sind alati, sinu sõna on mulle seaduseks. Sa oled ju mu sõber. Parim sõber.”

      Marinka sõbranna sõi ka lõhet, ta uuris tähelepanelikult Jerryt ja haaras järsku, täiesti ootamatult, kahvli otsa tüki lõhet ja salatilehe, tõstis selle üle laua sirutudes otse Jerry suu juurde.

      „Proovi!” lausus ta salapäraselt naeratades. „Proovi! Küll näed, kui hea see on!”

      Jerry vangutas pead tummalt ühele ja teisele poole, keeldudes suud paotamast:

      „Palun!” käis sõbranna peale. „Söö! Sulle maitseb!”

      Pealetükkivast häälest ja otse näo ees veiklevast kahvlist otsekui lummatud Jerry avas aeglaselt suu ja sõbranna pistis sinna kiiresti tüki lõhet. Jerry näris aeglaselt nagu kuutõbine, siis neelas pala suurivaevu alla. Sõbranna vaatas teda võidukalt:

      „Noh? Kas maitseb? Eks ma öelnud!”

      Samal ajal tuli ka Marinka tagasi, istus oma sõbranna kõrvale, mõtles veidi ja ütles:

      „Olgu, me siis lähme. Peame juba minema. Mul on auto Nevskile pargitud, makstud aeg sai juba läbi.”

      „Kuidas nii?” läks Svetik ärevile. „Kuhu te nüüd lähete? Meil hakkab ilma teieta igav! Vaata, kuidas Jerry juba kurvastab.”

      „Issand, milline värdjas! Kata end kinni, kretiin!” pöördus Marinka sõbranna taas päris jõhkralt Svetiku poole.

      Svetik läks järsku endast välja:

      „Ole vait, sa paks rasvane tünn, mul on sinust kõrini! Ma ei taha sind kuulata! Ma ei tunnegi sind! Kes sa selline oled?”

      „Svetik, kas sa siis ei tea? See on minu sõbranna Valja, tema isa juhib Armeenia kaitsetööstuse ministeeriumi!”

      „Ja siis? Mida ta mu kallal norib? Mida ta minust tahab?” venitas Svetik nutuse häälega. „Kas ma ei meeldi talle? Mind armastavad ju kõik, eks ole Marinka? Mind pole võimalik mitte armastada, küsi kas või Jerrylt!”

      Seevastu Jerry, kes oli seni tuimalt vaikides Svetikut ja Marinka sõbrannat vaadanud, muigas järsku laialt ja ütles valjusti:

      „Ei, ma teen kõigile külma! Ma teen teile kõigile külma!”

      Svetik põrnitses teda ega vastanud.

      „Ma teen kõigile külma! Rahulikult! Vaikides!”

      Marinka ja tema sõbranna tõusid, jätsid hüvasti ja suundusid aia Nevski-poolse väljapääsu juurde. Svetik, Marusja ja Jerry jäid kolmekesi. Svetik oli juba üle poole lõhest ära söönud, kokteili ära joonud ja tahtis veel viina tellida, kuid siis tõusis Jerry äkki püsti.

      „Jerry, kuhu sa lähed? Aga kes maksab?”

      „Maksa ära,” teatas Jerry ja kavatses lahkuda.

      „Jerry, sa tegid nalja? Sa tegid ju nalja, eks? Mul pole ju midagi!”

      „Maksa ära,” kordas Jerry, vaadates ringi, justkui oleks midagi ära kaotanud või unustanud.

      „Jerry, ära tee selliseid nalju, mul hakkab praegu halb, mul pole ju kopikatki, tead ju, et olen juba ammu kuival!”

      Jerry naeratas äkki laialt ja võttis taskust krediitkaardi.

      „Kiisupoju! Ma tegin nalja! Ole nüüd!”

      „Marinka on ju tore tüdruk, eks?”

      „See sinu Marinka on pask!” ütles Jerry järsku. „Täielik