Blondid elajad. Маруся Климова

      „Oo, mu valgus! Oled see sina?”

      Svetik keeras jalamaid Marusjale selja ja suundus, näol üks tema rõõmsamaid naeratusi ja käed kallistuseks avali, pika saleda daami poole, kes kandis helehalli sügava dekolteega siidkleiti ja pärlikeed.

      „Oi, Marjaša, kullake, kus sa oled olnud? Me pole terve igaviku näinud! Ikka paned Versace juures pidu?”

      Daam kukkus Svetikule kõrva sosistama, too aga muigas kavalalt, nõkutas pead ja sihtis silmadega siia-sinna, vääneldes seejuures kogu kehaga.

      „Svetik, kes see on?” küsis Marusja, kui daam oli eemale läinud.

      „See on vinge eit,” poetas Svetik mokaotsast ja asus taas oma lõhe kallale.

      1 Сколько раз спасала я тебя. Не могу я больше, не могу! – Alla Pugatšova populaarne laul (tlk märkus). [ ↵ ]

      * * *

      Marusja ema tahtis, et Marusjal oleks korralik mees, kolm last, kaks poissi ja tüdruk, väike kolmekorruseline maja aia, basseini ja merevaatega, soovitatavalt Kariibi või Vahemerele, ja Marusja – „lihtsalt Marusja” – istuks selles aias kiiktoolis ja imetleks merevaadet, samal ajal kostaks kuskilt ülevalt vaikne klassikaline muusika või Julio Iglesias, see laulja hakkas emale väga meeldima, kui ta isaga Nicaraguas elas, Iglesias oli seal väga populaarne. Ja siis saaks ema suviti Marusjal külas käia ja puhata kogu sellest pasast, mis teda siin ümbritses, sest meie kaasmaalased, isegi kui panna nad elama paleedesse, kus on kuldsed ukselingid ja klosetipotid nagu Brunei sultanil, määrivad ikka kõik ümberringi pasaga kokku ja elavad selles pasas, ema oli selles viimasel ajal lõplikult veendunud…

      Kui Pierre viimati Peterburis käis, elas Pierre Marusja ema juures, emal oli suur kolmetoaline korter, kesklinnast küll üsna kaugel, kuid see-eest oli olemas metroo, ja Pierre tundis Peterburi juba päris hästi. Marusja oli Pierre’il lennujaamas vastas. Pierre’il oli seljas vana räbaldunud jope, mis meenutas vatikuube, veel kandis ta pruune vatipükse ja kirsasaapaid, mille oli kinkinud üks tema üürnikest, neid saapaid kandis ta paljaste jalgade otsas, isegi jalanartse polnud; aga kui ta jope ja püksid ära võttis, selgus, et tal on jalas rohelised aluspükste moodi flanellpüksid ja hall nööpideta uhutud flanellsärk, särgi hõlmad avanesid ja paistis punetav rind, millel kasvasid tihedalt hallid karvad.

      Niipea kui Pierre astus tuppa, kuhu ema oli juba katnud laua, teinud salatit ja veel mingeid eksootilisi roogi – ei tahtnud Pariisi külalise ees marki täis teha –, avas ta sõbralikult naeratades sedamaid oma tohutu kohvri, millesse oli kuhjatud räpaseid kaltse, tuhnis pisut, võttis sealt võidukal ilmel välja pudeli Stolitšnaja viina ja ulatas Marusja emale.

      „Mis asi see on?” ütles ema sõnu aeglaselt hääldades.

      „See siin vodka, väga hea, odav, lennukist ostsin, Aeroflotist, kõigest 40 franki, see pole midagi, meil on palju kallim, väga hea vodka, suurepärane!” ütles Pierre ja pani pudeli lauale, istus ka ise ja hakkas otsemaid, kutset ootamata endale salatit taldrikule laduma.

      „Oot-oot, ma ei saa päris hästi aru.” Marusja ema oli toa keskele, kristall-lühtri alla seisma jäänud. „Milleks te selle siia tõite?” Ta osutas viinapudelile.

      Pierre oli juba korgi maha keeranud ja kallas kiirustades viina pitsi, mille ta võttis ise siitsamast, ema puhvetkapist, avades omavoliliselt klaasukse, kuid pärast ema sõnu hakkas tal järsku häbi, ta pani oma punetavad, leinarantidega käed laudlinale ja jäi liikumatult istuma.

      „Meie peres tegelikult ei jooda, eriti viina,” ütles ema rangelt ainiti Pierre’ile otsa vaadates ja teda pilguga justkui hüpnotiseerides.

      „Jah, aga teie abikaasa oli meremees,” hakkas Pierre ütlema, kuid ema ei lasknud tal lauset lõpetada.

      „Minu abikaasa oli teadlane, ta oli õigusteaduste kandidaat, seepärast palun väga, koristage see jälkus laualt, hiljem võite seda oma äranägemist mööda tarvitada…”

      Ema andis Pierre’ile tagatoa, igal hommikul tõusis Pierre väga vara ja, püüdes koridoris liikuda vaikselt, hiilis kikivarvul ja sokkides kööki, pani teekannu tulele ja keetis endale muna. Kuid ema oli väga kerge unega ja kuulis alati iga Pierre’i liigutust. Kord väljus ta toast sel hetkel, kui Pierre oli muna just valmis keetnud ja asutas end seda sööma.

      „Mida teie siin teete?” küsis ema rangelt. Pierre võpatas ehmunult, kargas taburetilt püsti ja, olles muna nimetissõrme ja pöidla vahele surunud, demonstreeris seda emale:

      „See, muna…”

      „Ah soo, olgu, olgu, pole vaja sedasi muretseda, kui muna, siis muna, palun ärge ainult unustage gaasi kinni keerata.”

      Väljas oli kõva pakane ning selgus, et Pierre oli väga õhukeselt riides ja külmetas koledasti, seepärast pakkus ema talle vana tuluppi, mida oli kandnud veel Marusja vanaisa – taat oli kord sellega Žmerinkast linna tulnud ja selle maha jätnud –, ja lisaks läkiläkit. Pierre’il oli nii tulupi kui ka läkiläki üle väga hea meel. Peale selle kinkis ema talle villased sokid, vana kampsuni ja pikad aluspüksid, et ta külma ei saaks, külmetab veel oma vanad asjandused ära, ta kõndis ju niigi, nagu oleks tal hemorroid persest põlvini rippunud. Naabritele, kes tundsid huvi, mis mees see tema juurde on kolinud, ütles Marusja ema samuti, et see on Marusja vanaisa sugulane, tuli Ukrainast, maalt, kammib mööda poode, otsib midagi ega ütle õieti, mis tal siit vaja on. Hiljem, kui Pierre jättis enne ärasõitu emale laua peale hunniku mitmesuguste kreemide ja lõhnaõlide proovipakke, mida Prantsusmaal uue kaubamaja avamisel või uue kreemi või lõhnaõli esitlusel tasuta jagati – Pierre tõi alati terve hunniku selliseid pakikesi oma tuttavatele kingituseks –, korjas ema kõik pakid kokku ja pistis need tagasi Pierre’i kohvrisse, mis oli veel lahti. Pierre lalises, et see on „kingitus”, kuid Marusja ema teatas valjult, iga sõna raiudes:

      „Aitäh, jätke endale, mul on seepi, äärmisel juhul ostan ise, aga teil läheb seda vaja!”

      * * *

      Marusja tundis, et ta viibiks justnagu kolvis, ta ei pääsenud vaatamata paljudele kavalatele nõksudele kuidagi välja, ta oli ikka seal, sees, pilkases ängistavas pimeduses, ta nagu polekski veel sündinud, aga võib-olla ei tahtnudki siia ilma sündida, milleks talle see, kui tal oli ka niisama soe ja mõnus. Ta tundis end vormituna nagu mingi kamakas või kuhil, ta tajus juba ette neid pingutusi, mida tuli teha, et mingi kuju omandada, ja ta ei viitsinud neid ette võtta, sest need olid valusad, aga valu oli ta alati kartnud. Selleks, et täielikust kaosest tekiks midagi arusaadavat, tuli kaua-kaua vaeva näha, püüda, aga tal polnud jõudu, tahtmine ehk isegi oli, kuid selleski polnud ta kuigi kindel. Ta oli mõistnud, et elamiseks polnud sugugi vaja raamatuid lugeda, juba vanaema oli talle sellest rääkinud, seda ta pahandaski, kui Marusjat raamatuga nägi, ta püüdis siis Marusjale kohe tegevust leida, talle tööd anda, ainult et lapselaps raamatu taga ei istuks.

      Marusja vanaema parim sõbranna Žmerinkas oli Gandzja. Gandzja elas üksi kiiva kiskunud osmikus päris tänava lõpus, kogu tema lahmakas krunt oli takjaid ja karuohakaid täis kasvanud. Kõik kutsusid Gandzjat Kitsemammaks, sest tal oli palju kitsi, need olid talle väga kallid, aga naabrilapsi, kes tema kitsi pidevalt õrritasid, ajas ta nõgestega taga, loopis neid käbide ja mullakamakatega ning isegi ähvardas igavese needusega. Veel oli tal palju ikoone, kogu tare oli ikoone täis riputatud, ja ta ei jätnud kirikus ühtegi teenistust vahele. Kõik naabrid kartsid teda ja üksnes Marusja vanaema hoidis suhted temaga piisavalt soojad, iga kord, kui ta pirukaid küpsetas, saatis ta Marusja Gandzjale tükikest viima ja Gandzja varustas vanaema selle eest värske kitsepiimaga. Vanaema sundis Marusjat seda piima jooma, kuid Marusja ei sallinud kitsepiima sugugi, see tundus talle lihtsalt vastik, sel oli jõle kõrvalmaitse, ja ükskord avastas ta piimapurgi põhjast mingid kummaliselt kõverdunud juurikad ja taimed. Marusja näitas neid vanaemale ja vanaema viskas kõik otsekohe maha, kukkus midagi sosistama, juurikate ja taimede peale sülitama, neile risti