Teistmoodi mööblipood. Eva Roos

Liikumine oli see, kes ja mis nad olid. See hoidis neid elus. Nii otseses kui kaudses mõttes. Aramilda Tengelpung polnud ei õel ega märkimisväärselt kiuslik, kuid ta polnud kunagi tundnud vajadust sättida oma tegemisi nii, et ta tingimata kedagi ei pahandaks. Talle isegi meeldis inimesi pisut õrritada ning vapustada. Tagajärgedega tegelemiseks oli ta omandanud kadestamisväärse oskuse olla mujal, kui need saabusid. See kõik oli muutumas. Nüüd polnud tal muud kui loetud sammud ja kindlaksmääratud suunad.

      „Pood ei tohi kauaks paigale jääda! Ta… ta uinub… ta sureb…” pomises Aramilda. Esimest korda kogu Audiitori külaskäigu ajal oli ta päriselt kohkunud.

      „Sellisel juhul on teil nüüd kiire ja ma ei hoia teid enam kinni,” ütles mees. „Me kohtume siis, kui te olete oma nimekirja kenasti läbi töötanud. Ma leian teid ise. Ärge nähke vaeva minu väljasaatmisega.”

      Mees kergitas kaabut. Ta pööras uksel rippuva sildi jälle ümber, nii et „Lahti” vaatas taas tänava poole. Audiitor heitis mures Aramildale viimase lõbustatud pilgu ning astus kauplusest välja.

      Aramilda Tengelpung kogus end hetke ning ruttas siis silti jälle ümber pöörama. Rohkem pahandusi ta sel päeval enam ei tahtnud.

      KASTANI TÄNAV

      Teistmoodi Mööblipood oli suletud. Piru oli selili oma hinnalises lösutamispaigas ning norskas tasase urinaga. Aramilda Tengelpung konutas leti taga ja mängis tujutult Audiitori jäetud võlumüntide, elderitega. Ta liigutas oma pikki kondiseid sõrmi imekspandava kiirusega, nii et tume münt liikus tema käe peal ennast ümber ja jälle ümber keerates nimetissõrmest väikese sõrmeni ja siis jälle tagasi. Naine tüdines sellest meelelahutusest üsna ruttu. Ta pillas elderi letile ning pani selle kiire sõrmenipsuga serva peal keerlema.

      Tavaline münt oleks varsti oma pöörlemist aeglustanud ning lõpuks ühele küljele vajunud. Aramilda pöörlema pandud elder näis aga hoopis kiirust lisavat. Ja kiirus tegi mündiga midagi. See muutus. Elder oli nüüd vaid moepärast tahke. See pöörles nii kiiresti, et meenutas vähem münti ja hulga rohkem tumedat kera, mille sügavus ületas miljoneid kordi tema diameetrit. Elder nägi välja nagu killuke kosmost ning mündi keskel olevast lumehelbelaadsest kujundist oli saanud elus galaktika. Seda võiski vaatama jääda.

      Aramilda ei märganudki seda imet. Ta vaatas vaid korraks elderit ning pööras siis pilgu taas nimekirjale ümbrikul. Mida kauem ta seda jõllitas, seda süngemaks ta muutus. Ta ei teinud märkama ka õhu praksumist elderi läheduses.

      Hea kaupmehe esimene ja kõige silmapaistvam tunnus on, et hiljemalt järgmiseks päevaks suudab ta kliendile hankida kõike, mida too küsis. Kõndiv kummut? Pole probleemi! Haruldane münt või postmark? Õhtuks on olemas! Aga see ülesanne siin oli kõigist varasematest keerukam.

      Aramilda keerutas hajameelselt kruusis kallerduvat Ampsu, et sellele veidi rohkem elu sisse saada. Amps hööritas end laisalt kruusipõhjas nagu väsinud kõhutantsija ja naksas vastutasuks müüjannat, kui see viimase lonksu kurku kummutas. Aramilda krimpsutas korraks nägu, mudis kaela ning pani nimedega ümbriku käest.

      „Kena lugu küll!” teatas ta poele üldiselt. „Ma arvan, et nüüd me oleme küll põhjalikult…”

      PUUUUUUKS!

      Teda katkestas Piru mahlane peeretus, mis ehmatas ka koera enda unest.

      „Jah. Üsna täpne kirjeldus, Piru. Tänan väga!” ütles Aramilda hapult ning lehvitas oma nina all käega tuult. Siis langes tema pilk uuesti Audiitori pro bono publico hädade loetelule.

      „PAGAN VÕTAKS!” käratas Aramilda ja lõi rusikaga vastu letti. Elder hüppas korraks õhku ning tiirles siis muretult ja häirimatult edasi. Välja susistatud tähed tihenesid. Nad muutusid nähtavaks ja moondusid millekski tuhkhalliks ja karvaseks. Sellel oli kaasasündinud kiirendus, uhke paar sarvi ja kolm uljalt tolknevat saba. Olend krabas laualt Audiitori ümbriku ning kadus sellega kärmelt lähima kapi alla.

      „SA SININE SITIKAS!” vandus Aramilda üllatunult. „Mis see siis nüüd oli???”

      Läikivate kattetiibadega rusikasuurune põrnikas tekkis tühjast õhust mõne sentimeetri kaugusel tema huultest ning lendas põrinal lae alla. Kui välja arvata ninasarviku sarve meenutav moodustis putuka peas, tundus ta üsna sõbralik. Sinine Sitikas maandus tolmusel lambivarjul ning voltis oma helesinised alustiivad kokku. Siis komberdas ta mööda õõtsuvat lambivarju edasi, lootes leida midagi, mis kõlbaks pesaks või söögiks.

      „SITASEEN!” ütles Aramilda nüüd juba lihtsalt inertsist. Tema ette letile ilmus sätendav lilla tilgake. Sellest sirgus kiiruga vesise valge varre ja tudiseva kupliga kergelt helendav seen. Aramilda jõllitas ühe hämmeldunud hetke vältel seent ning lömastas selle siis rutakalt käega.

      „Poel on vist juba igav. Peaksime liikuma hakkama,” pomises müüjanna iseendale. Ta pühkis lögase käe hajameelselt oma kirjusse paljude taskutega seelikusse puhtaks. Teise käega peatas ta endiselt laual pöörleva elderi. See veel puudus, et kauplus vandesõnu ja roppusi täis saaks. Pöörlev münt andis neile oma praksuva võluväljaga vaid rammu juurde. Ta pöördus koera poole:

      „Piru! Vaata, kas sa saad selle sarviku sealt kapi alt kätte. Ja ole ümbrikuga ettevaatlik, meil on seda vaja. Soovitavalt ühes tükis.”

      „Ma katsun selle Sinise Sitika sealt lae alt kinni püüda, enne kui see kuhugi pesa teeb,” pomises Aramilda Tengelpung ohates ja läks liblikavõrku tooma.

      Kakskümmend minutit hiljem hingeldas Aramilda poollösakil leti peal ja kuivatas taskurätiga higist leemendavat nägu. Piru lõõtsutas kaubalaua all. Tema karv oli tavapärasest rohkem turris ja ta nägi välja nagu väsinud punane pudelihari. Kaupluse tolmusel põrandal olid mitmes kohas killud maas. Kaks tassi, lilleline vaas ja paar taldrikut olid olnud Sinise Sitika ja kolme sabaga pagana kinnipüüdmise hind.

      Sinine Sitikas istus nüüd vanas hapukurgi purgis ja sumises pahaselt, sest seal oli liiga vähe ruumi, et tiibu sirutada ja lendu tõusta. Pisike karvane pagan oli topitud väiksemasse purki. Selle kaant ehtis heegeldatud linik ning purgi peal oli läila kujundusega silt, mis teatas, et purgis on „Maailma magusaim maasikamoos”. Elukas purgis oli pahane ning tegi Aramildale kättemaksuhimulisi lõustu. Pagan vehkis kõigi kolme sabaga ning puksis aeg-ajalt sarvedega vastu klaasi. Sellest tekkis summutatud heli, nagu segaks keegi väga energiliselt kusagil kaugel tassi sees suhkrut.

      „Puhh! Viin nad parem Sahvrisse, kuni nad ära haihtuvad,” pomises Aramilda. Ta krahmas mõlemad purgid kaenlasse ja kadus helmestest kardina vahele, mis varjas ukseava leti taga. Kui ta tagasi tuli, oli ka Piru end juba mõnevõrra kogunud. Koer oli roninud leti kõrval seisvale pukile ning toetanud esikäpad kassaaparaadi kõrvale. Seal niimoodi kõhutades meenutas ta väga oma perenaist, kena näitena käibetõest, et kõik, kes palju aega koos veedavad, hakkavad varem või hiljem üksteisega sarnanema.

      „Võibolla oleks aeg hakata natukene vähem ropendama?” noomis Piru ning lisas: „Panin tahtmatult tähele, et meil hakkavad purgid otsa saama.”

      Koera hääl oli tasane ja üllatavalt madal. Jäi mulje, et kui seda pikemalt kuulata, võiks see pakkuda samasugust mõnu nagu kõrva tagant sügada saamine.

      Aramilda kõõritas Piru poole:

      „Hakkavad purgid otsa saama?! Ma arvan, et kuni sina siin poes elad, pole seda küll karta. Panin tahtmatult tähele, et meie moosiriiul on hõredamaks muutunud. Mh…? Pealegi, hiljemalt järgmise hüppe ajal saavad kõik need purgid jälle kenasti tühjaks. Pood tõmbab neist võlujõu välja.”

      Piru vaatas häbelikult maha, kuid pomises siiski vastaliselt:

      „Sa pead möönma, et möödunud kuul, kui sa mu seenele saatsid, oli see päris halb. Kuigi muidugi mitte nii hull kui tookord, kui sa käskisid mul Kuu peale kerida…”

      „Nojah, olgu peale,” pidi Aramilda järele andma. „Mul kulus sinu leidmiseks pool elderit. Ja eks me sellepärast siia võluväeta maailma sattusimegi – see on kõige lähem koht, kus need õnnetud seened