Teistmoodi mööblipood. Eva Roos

pööras müüjanna poole kollaka paberilipiku, mis paelapidi tirina sanga küljes kõlkus. Vanadaam ei vaadanud sinna poolegi. Põgus muie lipsas üle ta näo. Tegelikult ütles hinnasilt „kõik sinu lauanõud”, aga mees polnud seda ilmselt tähele pannud. Võibolla ta lihtsalt ei uskunud oma silmi ja kuulas hoopis oma mõistust. Pealegi oli hind ennast kiirelt muutnud, sest poel oli kange tahtmine vabaneda sellest tüütust kannibalistlikust tirinast.

      Nimelt oli sellel väärtusliku välimusega supitirinal vastik komme süüa teisi nõusid. Täpsemalt kõike, mis tema sisse mahtusid. Mõnel juhul ka selliseid söögiriistu, mis poleks tohtinud tirinasse mahtuda. Näiteks kulpe armastas tirin üle kõige. Ta luristas neid sisse nagu spagette.

      Ainuüksi viimase nädala jooksul oli tirina nahka läinud mitu haruldast tassi, üks lehmakujuline koorekann ning poole sahtli jagu nuge, kahvleid ja lusikaid. Tõsi, ühe puulusika oli ta siiski välja sülitanud, küllap see ajas ebameeldivalt pindu või oli liiga vintske.

      Niisiis pomises müüjanna vabandavalt:

      „Loomulikult, loomulikult. See on ju üsna vana ka juba.”

      Härra kobas oma rahatasku järele ning otsis välja täpse summa. Müüjanna aga tõmbas leti alt suure poogna jõupaberit ning keeras reipa krabina saatel tirina selle sisse.

      Kaup ja raha vahetasid omanikku. Antiigihuvilise mehe käed värisesid veidi ärevusest, kui talle paberipalliks moondunud tirin ulatati.

      Värskele tirina omanikule tundus veider, et müüjanna ei pannud raha mitte pronksikarva majesteetliku välimusega kassasse, vaid suurde moosipurki, mis leti alt võeti. Härra kehitas õlgu: mis see tema asi on, kus see vana põrunud luud oma raha hoiab. Nüüd oli tal hoopis ruttu tarvis siit poest minema saada, enne kui müüjanna tirina hinnas kahtlema hakkab.

      Mees kõndis ukseni ja avas selle. Väike kelluke ukse kohal helises nii selgelt, et tolm kogu poes vibreeris hetkeks. Mees võpatas. Enne kui ta poest välja astus, keeras ta siiski ringi, sest ta ei suutnud end enam kauem tagasi hoida.

      „Te ei kujuta ette, mille te mulle just võileiva hinna eest müüsite!” ütles ta võiduka näoga ning kiirustas minema, justkui kehva kaupa teinud kaupmehe eest põgenedes.

      „Sa ise ei kujuta ette, mille sa just ostsid,” vastas müüjanna südamerahuga kinnisele uksele. Ta askeldas midagi kassa kallal, mudis oma lõuga ning lisas ühes teises keeles: „Puhh! Küll on hea, et me sellest tirinast lahti saime – iga kord, kui ma unustasin ta ööseks tühja kappi lukustada, olid pärast pooled söögiriistad kadunud ja väiksemad nõud hirmunult kusagil lae all…”

      Ta tuli leti tagant välja.

      „Aga siia ei saa me enam jääda. Hiljemalt homme on see mees tagasi ning siis oleks meil targem kusagil mujal olla. Mis sina arvad, Piru?” müüjanna pöördus koera poole, kes ukse kõrval tugitoolis tukkus.

      Koera meelest oli see kõik ilmselt üsna igav, sest ta haigutas. Siiski rapsas ta korraks sabaotsaga, justkui kinnitades, et ka tema eelistab mujal olla, kui saabub vapustatud klient, kes tahab kellegi peale karjuda.

      See oli asjatu kartus. Kõvakübaraga härra ei tulnud kunagi seda poodi otsima. Ta pillas omaenda õnneks odavalt saadud hinnalise tirina juba järgmisel tänavanurgal kildudeks. Keegi pikas tumedas mantlis kogu põrkas talle paraja hooga otsa. Võõras kiirustas samasse poodi, kust härrasmees oli äsja lahkunud. Kõvakübaraga mees avas suu, et karjuda hoolimatu mööduja peale, kuid miski pani ta vakatama.

      Tundmatu seisatas ning soris korraks kinganinaga tirina kildudes.

      „Vedas sul, mees, et see katki läks,” ütles ta ning haugatas: „Lippa nüüd!”

      Vaene kõvakübaraga härrasmees lippaski. Nii kiiresti, kui jalad võtsid. Millegipärast oli tal tunne, nagu oleks ta just väga napilt millestki koledast pääsenud.

      SOOVIMATU KÜLALINE

      Tolmuse vanakraamipoe müüjanna sirutas käe, et uksel rippuv silt „Kinni/Lahti” ringi keerata. Parem, kui kõigile on ühemõtteliselt selge: mingit kauplemist siin rohkem ei toimu. Tumedas mantlis mees aga jõudis enne ukselingi alla vajutada.

      „Me oleme tänaseks suletud, hea härra!” ütles müüjanna, kuid mees astus siiski sisse. Ta vaatas naisele silma ja keeras uksel rippuva sildi ise ümber. Kauplusega juhtus midagi. Vaade, mis läbi pesemata akende tänavale avanes, polnud enam endine. Tänav oli kaotanud oma värvid. Nüüd meenutas see pigem kehva tummfilmi, mitte elust kihavat uulitsat.

      Uus klient vaatas vanale naisele taas silma ning ütles sünge, kuiva häälega:

      „Ma ei hooli sellest. Aramilda Tengelpung? Teil seisab ees audit.”

      Piru oli muljet avaldava kiirusega jama haistnud. Koer redutas juba murelikult oma lemmiktooli all. Halli krunniga müüjanna, Aramilda Tengelpung, kahvatas alles nüüd. Ta kirus ennast mõttes, et ta polnud jõudnud poodi paar hetke varem sulgeda.

      „Kuidas te mu leidsite?”

      „See võttis omajagu aega, aga leidsin,” vastas mees. „Teiesuguste leidmine on minu töö.”

      „Ma pole kuidagi lepingut rikkunud!” kaitses Aramilda Tengelpung ennast igaks juhuks.

      „Pole muret,” ütles mees. Ta naeratas nii ametlikult, et kindlasti oli tal naeratuse jaoks pitserite ja allkirjadega lubakiri taskus. „Küll me midagi ikka leiame. Ma soovin nüüd näha teie arvepidamist.”

      Viis murelikku tundi hiljem oli Audiitor poe arvepidamisega lõpetamas. Aramilda Tengelpung higistas. Talle tundus, nagu oleks ta maratoni jooksnud.

      „Mis siis nüüd saab?” uuris Aramilda kähedal häälel. Tema kurk oli vastuvaidlemisest valus.

      „Ei midagi erilist,” vastas Audiitor külma ja monotoonse häälega. „Teie müügiluba on peatatud. Kuni edasiste korraldusteni.”

      „Mida?!”

      „Seda,” vastas mees ning avas kassaaparaadi nuppude kohal väikese luugi. Ta näppis seal midagi ning eemaldas siis ettevaatlikult selle sisemusest ühe jupi. Ära võetud osa täpset nime teadis vaid käputäis väga valitud inimesi. Kõik teised ütlesid selle kohta „nohtead-küll-see-julla”.

      „Ja miks te arvate, et mul pole… sellele varuosa?” üritas müüjanna muretut nägu teha. Tema teada oli eemaldatud jubina nimetus „julla-mis-teeb-pling-ja-mida-on-vajaerinevate-kohtade-vahel-liikumiseks”.

      „Te teate isegi, et iga selline aparaat on ainulaadne. Mingeid varuosi pole olemas. Nad parandavad ennast ise. Või siis ei paranda…” vastas Audiitor. Aramilda vajus longu. Tema lühikeste jalgadega valge vale oli just poe tolmusele põrandale ninali lennanud ja ennast ära määrinud.

      „Mida ma tegema pean, et müügiluba tagasi saada?” küsis Aramilda vaguramalt.

      „Kuna te pole kinni pidanud erinevate maailmade müügipiirangutest…”

      „Kuidas ei ole?!” katkestas Aramilda meest.

      „Ärge mängige süütukest. Võtame näiteks tänase hommiku. Te müüsite tirina, mille maagiline väli on selle maailma jaoks harjumatult suur. Selliste asjade silumine on kulukas.”

      „No-neh… See neetud elukas korraldas poes täielikku kaost. Ma pidin sellest kuidagi lahti saama,” vabandas Aramilda, kes aimas, et pääsemist ilmselt ei tule.

      „Te oleksite võinud selle puruks lüüa, nagu mina tegin.”

      „Mida?! Rikkuda täiesti korralikku kaupa, mida saab müüa?!” Aramilda sai hetk liiga hilja aru, et oli end sisse rääkinud. Teha polnud midagi.

      Audiitor ainult jõllitas vastuseks. Ta oli liiga kuiv inimene, et silmi pööritada. Võimalik, et ta oleks seda tehes oma silmamunad ära kriipinud.

      „Mis siis saab?”

      „Kuna te pole kinni pidanud erinevate maailmade müügipiirangutest… Ei!