Teistmoodi mööblipood. Eva Roos

bono on kellegi või millegi heaks ja publico tähendab üldsust. Teate küll, inimesi.”

      „Kas ma pean TASUTA töötama?!” ahastas Aramilda. See pidi olema mingi halb kaupmeeste uni. Luupainaja. Ei. Poepainaja…

      „See on teie enda otsustada. Siin on nimekiri inimestest, keda te peate kindlas ajavahemikus aitama. Kuidas te seda korraldate, on teie enda valik. Põhimõtteliselt pole teil keelatud tehingute pealt kasu lõigata,” ütles mees. Ta mõtles hetke ning lisas: „Kuigi ma kahtlen, kas nad just sajandivanust laelampi või kõverate jalgadega söögilauda vajavad.”

      Audiitor ulatas müüjannale ümbriku ja asutas ennast minekule. Ümbriku peale oli kirjutatud kolmteist nime, nagu poleks saatja suutnud otsustada, kellele ta siis ikkagi kirja saadab. Aramilda võttis ümbriku vastu ja tema sõrm kattis ühe nime kinni. Kohe ilmus paremasse ülemisse nurka margi peale kellegi pilt ning postitempel. Naine nihutas hämmastunult oma sõrme nime pealt ära. Samal hetkel muutus tempel loetamatuks ning pilt margilt kadus.

      Müüja keerutas ümbrikut käes ning vaatas selle sisse. See oli tühi.

      „See on ju tühi?!” Aramilda hääles oli tunda pettumust. „Ja miks te need nimed ümbriku peale kirjutasite? Kas korralikku paberitükki polnud kusagilt võtta või?”

      „Me ei soovi liigset tähelepanu tõmmata. Pealegi on ümbrik kasulik. Sinna ilmub jooksvalt vajalik teave inimese kohta, kui te mõne nimekirjast välja valite ja teele asute,” tähendas Audiitor külmalt.

      Aramilda ei osanud selle peale midagi kosta. Ta vaatas veel kord nimesid ümbriku peal.

      „On see mingi nali? Kust ma neid inimesi otsima pean?” nõudis Aramilda.

      „Ei. Me ei naljata,” vastas Audiitor ilma igasuguse huumorita. Müüjanna vaatas talle otsa. Seda väidet oli tõesti lihtne uskuda. Kildu visata see mees ei osanud, naljahambad olid tal ilmselt juba varases lapsepõlves eemaldatud ning tema huumorisoon oli nii umbes, et isegi kogu maailma torusiilist poleks selle juures abi olnud.

      „Kuidasmoodi ma siit kellegi välja valima peaksin?” küsis Aramilda.

      Audiitor ulatas müüjannale pliiatsi: „Tõmmake ühele nimele joon alla või ring ümber.”

      See küsimus lahendatud, võttis mees ette järgmise:

      „Templil on toponüüm ja kuupäev, et teil oleks lihtsam neid inimesi leida.”

      „Toponüüm?”

      „Kohanimi,” selgitas Audiitor marru ajava kannatlikkusega. Ent Aramilda ei kavatsenud alla anda. Ta suskas sõrmega nii jõuliselt ümbrikut, et tema näpp oleks sellest peaaegu läbi läinud.

      „Nimi, koht ja aeg. Mida ma sellega peale peaksin hakkama?”

      „Olete õigel ajal õiges kohas ja otsite selle inimese üles.”

      „Kuidas ma ta ära tunnen?”

      „Kui te ümbrikut tähelepanelikult vaatate, siis märkate ülemises servas marki. Sinna ilmub otsitava inimese kujutis,” ütles Audiitor.

      „Kujutis!” pomises müüjanna. Ta vaatas meest ning imestas, kuidas too ikka veel rahulik on. Normaalse elusolendi oleks Aramilda selle aja peale juba vähemalt röökima ajanud.

      „Kui te selle inimese leiate, uurite välja, mida ta vajab, ning annate selle talle,” selgitas Audiitor.

      „Ahah. Ja mida ta vajab? Uusi saapaid? Vana kummutit? Võibolla portselanist teetassi,” ironiseeris müüjanna, kuid Audiitor oli ilmselt iroonia vastu vaktsineeritud.

      „Ilmselgelt peate te selle ise välja uurima,” selgitas mees.

      „See siin on Teistmoodi Mööblipood, mitte detektiivibüroo,” ütles Aramilda Tengelpung solvavalt. Audiitor oli kõigutamatu.

      „Ma tean täpselt, missugune pood see on,” sõnas ta rõhutatult. „Te olete eelkõige kaupmees. Teil on anne teada, mida keegi vajab, sellepärast teile see ülesanne antigi. Need inimesed nimekirjas vajavad kõik midagi, et nende elukäik just teatud suuna võtaks.”

      „Ja kuhu nad siis oma eluga suunduma peaksid?” uuris müüjanna.

      „Mul pole vabadust seda teile öelda,” lausus Audiitor. Aramilda Tengelpung lähenes keemispunktile. Ta hingas vilinal läbi nina välja nagu keedukann, kuid otsustas end siiski veel vaos hoida. Oli selge, et just vihapurset see mees ootaski.

      „Ma ei saa aru, mida te minust soovite!” hädaldas müüjanna. Mees vaatas teda ja võibolla oli tal hallipäisest naisest kahju.

      „Neid nimesid ühendab üks asi – kõigil neil inimestel on hinges mingi okas, mis ei lase neil kasvada. Teie asi on leida see okas ja õpetada neid, kuidas see välja tõmmata. Te olete müünud liiga palju maagilisi asju ja lasknud liiga tihti jalga, ilma et te end tagajärgedega vaevaksite. Nüüd on teil võimalik oma klienti põhjalikumalt tundma õppida,” ütles Audiitor. Tema hääl oli ootamatult mahe. Aramilda, kes plaanis just midagi sapist vastata, tundis äkki, et ta ei saa seda teha. Ta maigutas suud, tumm nagu kala. Nüüd oli ta küll toredasti orki lennanud!

      „Kuidas ma tean, kui nimekirjas olev inimene on saanud, mida ta tahab?” uuris müüjanna siiski. Allaandmine polnud Aramilda loomuses.

      „Mitte tahab, vaid vajab. Teie asi on anda inimesele õng, mitte kalad! Tahtmine ja vajadus võivad üllatavalt erinevad olla. Läheksin isegi nii kaugele, et ütleksin, et vahel on see, mida inimene vajab, just see, mida ta üldse ei taha, ning vastupidi – see, mida inimene tahab, võib olla viimane asi, mida ta vajab,” lausus Audiitor ebatavalise empaatiaga. „Eelkõige vajavad need inimesed teie aega ja tähelepanu.”

      Mehe sõnad üllatasid Aramildat. Nende pehmus oli vastuolus Audiitori senise käitumisega. Siis jäätus ta jälle oma tõsidusse ning teatas kiretult:

      „Kui te olete sihtmärgi valinud, ei liigu pood sealt enne, kui te olete oma eesmärgi saavutanud.”

      „Sunnismaine – no suurepärane!” porises Aramilda Tengelpung. Audiitori käsi oli juba ukselingist haaranud, kui müüjannale veel midagi meenus:

      „Mul on viimane elder kassas, aga selle maailma maagiline väli on nii madal, et ilma ei saa ma kuidagi ringi liikuda.”

      Tegelikult oli Aramildal paar elderit veel seeliku erinevates taskutes. Ja mõned leti all pisikeses purgis. Samuti oli kööginurgas teepakkide all pool tosinat võlumünti mustadeks päevadeks. Kotikene eldereid oli peidetud Õue õõnsa puutüve sisse ning kolm münti olid õmmeldud Piru lemmiktooli põhja alla. Aga kui see väike varandus välja arvata, olid Aramildal näpud täiesti põhjas.

      „Teil pole palju liikuda vaja,” ütles Audiitor hapult, kuid tõi siiski taskust nähtavale nahast pauna. Ta viskas selle hooletult kaubalauale.

      „Kulude katteks.”

      Aramilda haaras käbedalt koti ning valas selle leti peale tühjaks. Paunast pudenesid välja mustad kettad. Igaühe sees oli midagi valget, justkui lumekristall. Aramilda isegi ei vaadanud müntide poole. Rahaasjus polnud ta mitte ainult terava silmaga, vaid ka täpse kõrvaga.

      „26 elderit?!” imestas ja ahastas müüjanna samaaegselt.

      „Jah.”

      „Aga see on ju ainult kaks inimese kohta! Seda on liiga vähe! Selle eest ei pruugi ma poe jaoks isegi sobivat kohta leida,” halas Aramilda. Ta polnud eriti dramaatiline inimene, aga oli olukordi, kus väikesest etendusest võis kasu olla. Siin ja praegu oli ta otsustanud kõik mängu panna.

      „Pole parata,” ütles Audiitor.

      „Selle eest ma seda nimekirja küll täita ei saa,” ütles Aramilda veendunult. Ta lootis tehtud enesekindlusega meest kõigutada, aga too oli ilmselt kõike näinud.

      „Pole hullu, siin maailmas on nad õppinud vähese maagiaga hakkama saama. Neil on internet, GPS, Google Maps ja igasugu muud kasulikku kraami leiutatud. Kasutage inimeste leidmiseks nende enda vahendeid,” ütles Audiitor. „Mõned neist on isegi üsna samas