Südamemurdja. Geir Tangen

tuli eemale tõrjuda. Silmanurgast nägi Viljar, et Lotte silmad hakkasid terasemaks muutuma, ja ta üritas naist käigukangi, turvavööde ja rooli vahel kohmakalt kallistada. Lotte laskis ennast kallistada. See oli hea märk. Mõnikord ta ei lasknud.

      Kui Viljar oma istmele tagasi vajus, puhkes politseiraadios kaos. Viljar hoidis kramplikult Lotte käest kinni, kui Toskatjønnist kirjeldati Alexandri sõitu. Ta kuulis sideraadiost kõva kokkupõrget kaljuseinaga ja karjatas. Järsu liigutusega kargas ta autoistmelt üles ja autost välja. Ta jooksis kõigest väest mööda teed edasi. Jooksu ajal kaikusid tema kõrvus viimased raadiost kuuldud sõnad:

      „Meil on vaja kiirabi. Objekt sõitis vastu kaljuseina.”

      PIDU

      Veronica

      Üks klaas kukkus põrandale ja Veronica Østensjø vaatas elutoas ringi. Oli võimatu aru saada, kes selle pillas. Selle peo järel koristamine saab olema õudukas, mõtles ta omasegatud Mojito jääsuppi lürpides. Õnneks ei tule ema ja isa koju enne teisipäeva.

      Toas oli paarkümmend noort ja ka ülejäänud majas käis hoogne pidu. Kõlarites mürtsus muusika ja põrand vibreeris kõigi nende napside taktis, mida Freddy Kalas neid sel laupäevaõhtul võtma ärgitas.

      „Oled sa Alexit näinud?”

      Emilie trügis Veronica juurde. Ta näis olevat endast väljas. Meik oli laiali läinud, ülespandud ronkmustad juuksed kippusid klambri vahelt välja. Liibuv valge kleit oli reitel kõrgele üles nihkunud.

      „Sa näed õudne välja. Mis toimub?”

      Emilie vaatas pool pead lühemale Veronicale otsa. Kummardus tema kõrva äärde ja hüüdis:

      „Vahet pole, kuidas ma välja näen! Oled sa Alexit näinud?”

      „Miks sa selle tattnokaga jamad, Emilie? Tal hakkab sinu läheduses iga kord ila tilkuma. Minu meelest täiega spooky.”

      Emilie müksas Veronicat nii, et too kaotas tasakaalu ja pidi seina najale toetuma.

      „Kas keegi küsis sinu arvamust, Veronica … Ah? Kui sa arvad, et sinu sõbrad, keda sa oled siia vedanud, on palju paremad, siis eksid sa kuradi rängalt.”

      Emilie käitumine oli imelik. Ta oli tavaliselt lõbus tüdruk. Tujutõstja. Aga täna õhtul oli ta olnud juba esimeste külaliste saabumisest saadik pire ja tige. Veronical oli nutt kurgus. Keegi ei küsinud temalt kunagi midagi, teda peeti enesestmõistetavaks. Igal nädalavahetusel üks ja sama. Kui läheduses viibis mõni isane, oli Veronica paljas õhk.

      Poisid tunglesid alati Emilie ümber, eesotsas Alexiga. Too oli kiidukukk ja terava keelega. Liiga noor. Liiga ülbe. Liiga ennasttäis. Emilie tõmbas selliseid poisse ligi nagu kärbsepaber. Veronica istus ja saatis teda pilguga. Emilie kakerdas toa keskpaiga poole ning jäi korraks seisma ja Bjørnar Nedstrandiga rääkima. Oli ilmne, et nad tülitsesid millegi pärast. Natukese aja pärast tuli Ingar Fjell vahele ja takistas neid teineteisele kallale kargamast.

      Äkitselt seisis Veronica ees Embla Tuastad ja varjas vaadet tantsupõrandale. Lühike tume poisipea. Torkivad rohelised silmad. Purukaine nagu ikka, üleoleva näoga. Tema kohalolek peol oli katsumus. Vooruse verstapost, kes ei vääratanud kunagi. Pidas alati kõik meeles, mida keegi ütles või tegi. Veronica ei jaksanud Embla lõputut vingumist kuulata ja pärast lühikest jutuajamist trügis ta tantsivate noorte vahele. Bjørnar pidas ta kinni ja Veronica oli dilemma ees. Kas otsida Emilie üles või kasutada võimalust Bjørnarile ligi pääseda? Ta valis viimase.

      Bjørnar Nedstrand ehk Mr Big, nagu teda kutsuti, oli atleet. Viide superarmukesele sarjast „Seks ja linn” ei olnud juhuslik, ja hüüdnimi ei olnud aktuaalsust kaotanud, kui tema endine tüdruk oli mõne kuu eest mõningad pikantsed üksikasjad välja lobisenud.

      Veronica pidi temast kahe käega kinni hoidma, et liiga hoogu läinud tantsijate müksudest mitte pikali kukkuda. Bjørnar õõtsutas ülakeha muusika rütmis ja asetas parema käe Veronica tagumikule. Tema naeratus oli siiras ja soojadest pähkelpruunidest silmadest kiirgas huvi ja hoolimist. Veronica ihu hakkas kripeldama ja ta laskis poisil end juhtida.

      See õnn ei kestnud kaua. Nende ette ilmus Yusuf Samfari ja koputas Bjørnarile õlale. See silguniisk pidi sõbraga suhtlemiseks peaaegu kikivarvule tõusma. Veronica püüdis Yusufile märku anda, et too uttu tõmbaks, aga tüüp ei teinud temast välja. Veronica vihastas järjekordse ignoreerimise peale, aga ei öelnud midagi.

      Yusuf tiris ja nügis Bjørnari tantsupõrandalt minema. Veronica kuulis ainult nende jutu esimesi sõnu.

      „Me leppisime ju kokku, Bjørnar!”

      Nurgas istusid peegellaua ääres kaks poissi, kes olid lõpetanud Vardafjelli gümnaasiumi samal aastal kui Veronica. Vidar ja Even. Veronica ajas selja sirgu ja läks nende juurde, kui nägi, millega nad ametis olid. Nägi silmanurgast, et Eveni uus tüdruk Maria tõmbus eemale. Nii tegi ta alati. Haruldaselt hädine ja häbelik tüdruk …

      „Kuule, Even … Ära siin toas sellega jama. Kohe näha ju, mis te teete.”

      Läikivale klaaspinnale oli veetud kaks triipu ja Even valmistus väikese punase kõrrega tõmbama. Ta ei kuulnud Veronica sõnu või ei tahtnud kuulda. Tõmbas ühe triibu ninna ja pakkus kõrt lahkelt Veronicale. Tema sõber sekkus otsekohe.

      „Mida perset, Even? Unusta ära,” ütles ta ja napsas kõrre enda kätte. Teine triip kadus klaaslaualt, enne kui Veronica jõudis uusi proteste kuuldavale tuua.

      Tüdruk vangutas pead. Kui tema vanemad sellest kuulevad, ei lasta tal enam nädalavahetustel üksi koju jääda. Võib-olla oligi hea, et naabrimees Trondile oli tehtud ülesandeks valvata, et sel nädalavahetusel kõik korras oleks. Ilmselt oli vanematel siis süda rahulikum. Trond oli lubanud, et ei räägi peost, kui maja uks on ka temale lahti ja ta võib vabalt jooke võtta. Ta oli küll isa sõber ja sama vana kui isa, aga täitsa tore mees. Ainus varjukülg oli see, et tal oli üks sõber kaasas. Geirmund Bakken. Ilastav vana jäär.

      Äkki silmas ta taas Emiliet, kellel oli ilmselt õnnestunud Alex üles leida, aga see polnud tema tuju paremaks teinud. Nad seisid tantsupõrandal. Emilie tõukas Alexit paar korda ja Veronica kuulis tema sõimu. Mitu tantsijat jäid seisma ja draamat pealt vaatama.

      Alex hakkas ülbitsema nagu ikka. Ta tõukas Emilie tugevasti eemale ja karjus midagi. Emilie äigas Alexile lahtise käega vastu põske. Kui „Take me to church” ei oleks toas kõikidest muudest helidest üle möiranud, oleks kuulda olnud juubeldamist ja plaksutamist.

      Alex katsus põske ning lõi siis ette hoiatamata vastu, nii et Emilie kukkus põrandale. Veronica trügis ettepoole, et sõbrannale appi minna, aga ei pääsenud läbi. Ta kuulis, et seinad ja lambid said obadusi, ja nägi vilksamisi, et Ingar ja Eivind püüdsid olukorda kontrolli alla saada.

      Äkitselt seisis tema ees Emilie, kallistas teda kiirelt ja läks ebakindlal sammul toast välja. Korraks mõtles Veronica talle järele minna, aga pööras selle asemel tähelepanu tantsupõrandal toimuvale. Alex oli saanud paar nätakat. Tema parem põsk oli punane ja paistes ja ta üritas ilmselt kätega ninaverejooksu peatada, tema kohal seisis Ingar ja tõrjus teisi poisse eemale.

      „Aitab nüüd, ta on juba küllalt saanud, okei? Ta on seitseteist. Me ei peksa ometi lapsi?”

      Veronica naeratas Ingarile tänulikult ja saatis talle õhumusi, kui oli kindel, et keegi teine ei näe. Tõsine kaklus elutoas oli tõesti viimane asi, mis tal veel puudus. Veronica vajus tugitooli, kahmas peotäie Cheeze Doodlesit ja jälgis, kuidas naaber ja naabri sõber üritasid tõsiselt rääkida paari poisiga, kes olid Alexile kallale läinud. Veronica poolest oleksid nad võinud selle mölaka vaeseomaks tümitada, aga samas oli hea, et Anfinsenil läks korda seltskonda natuke rahustada.

      Vanemad mehed talutasid Emilie koridori. Too seisis hädavaevu püsti. Tore, et naaber Emilie voodisse aitas, teda võis usaldada, aga tema sõber Veronicale ei meeldinud. Too ei varjanud oma sealviibimise eesmärki mitte põrmugi. Tema käed kippusid alatasa igale poole, kui mõni tüdruk lähedusse sattus.

      Veronical hakkas korraks