Südamemurdja. Geir Tangen

Читать онлайн.
Название Südamemurdja
Автор произведения Geir Tangen
Жанр Триллеры
Серия
Издательство Триллеры
Год выпуска 0
isbn 9789985346235



Скачать книгу

on sulle tuttav, pead sa käituma temaga lugupidavalt, kui ta oma tööd teeb.”

      Alexander kõõritas altkulmu isa poole ja vangutas masendunult pead. Lotte andis Viljarile kerge noogutusega märku, et sellest pole lugu. Vihm uuristas nende ümber uusi voolusänge. Minutite möödumisest andis tunnistust ainult lompidesse langevate piiskade ladin.

      Lotte murdis kase küljest väikese kuivanud oksarao. Keerutas seda sõrmede vahel.

      „Ma nägin all kurvi taga su autot. Ma arvan, et Alexander võib autosse sooja minna, kuni ligipääs sündmuskohale avatakse.”

      Viljar otsis välja huuletubakatoosi, võttis sealt ühe portsu ja näitas näpuga kahe politseiniku poole, kes seisid villa ukse ees.

      „Me küsisime nendelt, aga meil kästi siin käepärast olla.”

      Surnu leidmise puhul pidi esimesena sündmuskohale jõudnud üksus tegutsema rangete juhiste kohaselt ja Lotte nentis, et patrull oligi teinud, mida vaja. Ta viipas ühele politseinikule, kes sörkis nende juurde. Noor politseikadett, kes oli neil praktikal. Kadett jäi seisma asendis, mis sarnanes valvelseisanguga. Lotte nägi, kuidas tema silmad särasid. Tal ei õnnestunud põrmugi varjata, et ta pidas seda sündmust ülipõnevaks.

      „Palun räägi, mida te siia jõudes nägite ja mida te olete maja ülevaatamise käigus teinud?”

      Mees hakkas vuristama, nagu teeks suulist eksamit. Korrektselt, jäigalt ja kõigi reeglite kohaselt. Ta hakkas Lottele otsekohe meeldima.

      „Sündmuskoha keskne piirkond on valve alla võetud ja piirdega eraldatud. Seal on käinud ainult valvearst, kes tuvastas tüdruku surma. Oleme ka lähiümbruse valve alla võtnud,” lisas noormees.

      „Okei. Hästi … Kas järgisite t-reeglit?”

      Lotte nägi, et politseikadeti selg tõmbus veel kraadikese sirgemaks. See mees tegi tema südame soojaks.

      „Punktipealt, proua komissar.”

      Lotte noogutas ja saatis noormehe postile tagasi. Märkas, et Viljar vaatas teda küsiva pilguga.

      „Mis pagana t-reegel?”

      Lotte naeratas. Viljari uudishimu meeldis talle.

      „Teostada tarvilikud toimingud teo tehiolude ja toimepanija tuvastamist tagavate tõendite turvaliseks talletamiseks.”

      „Ah?”

      „See on t-reegel. Määratleb, mida esimene üksus sündmuskohal tegema peab. Kõik sõnad algavad t-tähega. Mulle see meeldib. See reegel, tähendab … Selles, et kõik sõnad algavad ühe ja sama tähega, peitub teatud kord.”

      Viljar vangutas pead ja Lottele tundus, et ka Alexander pööritas silmi.

      Lotte telefon helises ja ta läks teistest veidi eemale. Helistas Åse Frugård, kes palus, et ta paneks kombinesooni selga ja tuleks tema juurde teisele korrusele. Lotte lubas palve täita ning viipas Viljarile ja Alexandrile, et nad kaasa tuleksid. Nad läksid politseikadeti juurde ja Lotte andis talle korralduse lubada Viljaril ja Alexandril auto juurde minna ja anda Alexandrile ka jope kätte. Mees noogutas napilt ega küsinud midagi.

      Enne kui Lotte lindi alt läbi puges, käskis ta Viljaril ja Alexandril autos oodata, kuni ta ütleb, mis edasi saab.

      „Vaata, et poiss sooja saaks,” sosistas ta enne minekut.

      Haugaleite, Haugesund

      Pühapäeva ennelõuna, 1. märts

      Astunud uksest sisse, jäi Lotte Skeisvoll seisma, silus kaitsekombinesooni ja sättis helesinise juuksevõrgu kummipaela peas otseks. Ta veendus, et kombinesooni mõlemad sääred katsid korralikult saapaid. Märkas, et ühe kilesussi kumm oli teisest paar sentimeetrit kõrgemale tõmmatud, ja kohendas seda. Niisugused asjad rahustasid teda. Aitasid tal aju õigesti häälestada ja halbu mõtteid tõrjuda.

      Esikus seisis Knut Veldetun ja valvas, et ükski kõrvaline isik majja ei siseneks. Ta noogutas Lottele napilt. Lottele oleks ära kulunud sõbralik naeratus, aga olukord ei lubanud tundlemist.

      Lotte juhatati läbi hämara elutoa, kus oli selgelt näha eilse peo jälgi, ja trepist üles teisele korrusele. Talle tuli vastu kohtuarst, vana kiilaspäine kuivik, kes ei öelnud samuti midagi. Vana rebase tundeid väljendas ainult mornilt kipras suu.

      Trepimademel seisis Åse Frugård ja ootas. Käeviipega kutsus ta Lotte magamistuppa, kus lebas Emilie Sand Vormedal. Lotte seisatas ja kogus end paar sekundit, kui oli tuppa astunud ja voodis lamavat tüdrukut silmanud. Too lebas väändunud asendis. Tekk oli põrandale langenud ja paljastanud alasti keha, mille nahk oli nagu kivistunud vulkaanimaastik. Suu oli lahti, tardunud keset meeleheitlikku hingetõmmet.

      Åse Frugård astus tema kõrvale, tegemata Lotte viivitamisest välja.

      „Emilie Sand Vormedal. Kahekümneaastane. Torstein ja Anny Vormedali tütar, lapsendatud Etioopiast. Saabus Norrasse ühe aasta vanuselt.”

      Lotte noogutas. Mõistis olukorda ja tõrjus peast kujutluse muserdatud adoptiivperest. Mitte selleks ei toonud nad tüdrukut turvalisse Norrasse.

      „Oled sa midagi leidnud?”

      Åse näost sai ääretu kurrulise maastiku kaart. Nendele, kes teda tundsid, oli see rahulolematuse kindel märk. Ta kummardus voodi kohale ja asetas oma kõhna kinnastatud käe tüdruku küünarvarrele. Ta pööras käsivart nii, et nähtavale ilmus punane vertikaalne haav.

      „Tüdrukul on mõned sinikad, aga nähtavaid haavu ei ole, välja arvatud see. Ma arvan, et see on küünistamisjälg. Kriimustusel on sellele vastav laius, selge algus ja – nagu näed – kaarjas kuju, ja ähmane lõpp. Muid vigastusi ei paista. Mitte mingeid väliseid märke kägistamisest ega ka selgeid märke lämbumisest aspiratsiooni tagajärjel.”

      „Aspiratsioon … Sa mõtled, et tüdrukul tekkis mingi hingamistakistus?”

      Lotte kompas sõrmedega tüdruku kaela. Ta ei näinud nöörijälge ega märke kaela pigistamisest. Åse noogutas kinnitavalt. Toas polnud kuulda midagi peale kombinesoonide kahina. Mitte miski ei olnud nii vaikne kui surm.

      „Vaata siia.”

      Åse kergitas tüdruku silmalaugu. Lotte kummardus ligemale. Surnu näole nii lähedal olla oli alati ebameeldiv. See oli nagu loata tungimine isiklikku ruumi. Nägu oli sile ja sellel ei olnud heitluse märke. Silmadega ei olnud midagi erilist lahti ja Lotte vaatas Åsele küsivalt otsa. Vanale kriminalistikaeksperdile näis Lotte tähelepanematus hetkeks rahuldust pakkuvat.

      „Eks ole? Ka mina ei näinud seda kohe esimesel pilgul.”

      Ta võttis oma kohvrist luubi.

      „Aga kohtuarst. Tema nägi ilmselt midagi, ja kui sa vaatad luubiga ja keskendud pisarakanalite ümbrusele …”

      Åse Frugård hoidis luupi Lotte silmade ees, ja peagi selgus, mida kohtuarst oli näinud.

      „Kas need on petehhiad?”

      Frugård naeratas. Haruldane vaatepilt, mis ilmutas end tavaliselt siis, kui keegi kuulutas pikal koosolekul välja suitsupausi.

      „Jah. Petehhiad ehk Tardieu täpid. Tekivad silma sidekestale lämbumisel.”

      „Aitäh, aga ma ei vaja loengut, Åse. Ma tean, mis need on. Küsimus on hoopis selles, et surnukehal ei ole muid lämbumistunnuseid, nagu ma aru saan. Ja need on ju imepisikesed, peaaegu nähtamatud.”

      Lotte ajas selja sirgu. Tüdruku lähedal viibida oli üha ebameeldivam.

      „Kas ta võis une pealt lämbuda? Jõi ennast pildituks ja vajus sellisesse asendisse, et padi või miski muu lämmatas ta ära?”

      „Selle kohta on veel vara midagi öelda. Padi võiks asja seletada, aga me ei leidnud suu ja nina ümbert kiude, ja voodis olevad padjad on üsna kohevad, nii et sel juhul oleksime pidanud leidma. Nii mõnigi asi viitab siiski hapnikupuudusele ja ma ütleksin, et surm saabus millalgi eile õhtul. Kui Alexander Gudmundsson kell pool üheksa hommikul tema kõrval ärkas, oli rigor mortis nii kaugele arenenud,