Südamemurdja. Geir Tangen

Auto tõusis õhku ja kui rattad teisel pool asfaldile maandusid, libises Mazda elegantselt mööda politseiautost, mis ei olnud veel jõudnud kogu teed tõkestada, ja sattus Raglamyri poole viiva tee õigesse sõidusuunda.

      Kui auto õhku tõusis, oli Alexander rooli ehmunult lahti lasknud, aga nüüd pidi ta selle uuesti pihku haarama, et auto teepiiret ei rammiks. Parem külg kraapas piirde serva ja Alexander klammerdus õhku ahmides rooli külge. Õlad vabisesid. Samal ajal kui auto Raglamyrist mööda kihutas, kujutas ta ette, mis juhtub, kui politsei isa korteris tema toa pahupidi pöörab. Möödunud Toskatjønnist, otsustas ta keerata Kolnesi poole. Seal oli palju väikesi kõrvalteid, kuhu saaks auto ära peita. Ta pidi minema pääsema, kuidagiviisi koju hiilima ja kõik ära viima, mis seal oli. Eelkõige sülearvuti.

      Kiirus oli auto võimekuse piirile ohtlikult lähedal, kui Alexander väljus pikast kurvist Toskatjønni teemaksupunkti juures. Kuna tee muutus kurvi taga laugemaks, mõistis Alexander, et tema saatus on otsustatud. Mõlemal pool teed plinkisid sinised vilkurid ja ta nägi, et sõiduteele on pandud siilid. Alexander reageeris kohe. Ta vajutas nii kõvasti pidurit, et oli tunne, nagu läheks jalg läbi auto põhja.

      Rattad ei lukustunud, aga asfalt oli vihmast libe ja kiirus ei paistnud vähenevat, kui auto siilide poole libises. Kui rattad nendest üle veeresid, kostis kaks põrgulikku pauku ja rool hakkas oma elu elama. Auto hakkas vänderdama, kuigi ta roolis kõigest väest. Miski ei aidanud. Alexander laskis rooli lahti, tõstis käed näo ette ja karjatas valjusti, kui auto põrutas otsejoones paremal pool teed kõrguva kaljuseina poole.

      Karmsundgata, Haugesund

      Pühapäeva ennelõuna, 1. märts

      Elus tuleb ette silmapilke, mille jooksul meile jõuab kohale, et kõik, mida me oleme elust teadnud, on illusioon. Et tegelikkus on kahemõõtmeline aerofoto, kus kõik olulised detailid on taandunud hallideks varjudeks. Nende ajakillukeste vältel mõistame, kui vähe me teame, kui abitud me oleme.

      Viljar Ravn Gudmundssonil oligi praegu niisugune hetk. Seistes jahmunult vihma käes ja nähes, kuidas poeg temalt varastatud autoga minema raasib, tundis ta täielikku ja kõikehõlmavat jõuetust. Kui Lotte Skeisvoll küsivalt tema poole vaatas, ei osanud ta midagi kosta. See tegu oli ebaloogiline. Alexandrilt poleks ta iial midagi niisugust oodanud. Aga ometi see juhtus.

      Viljar seisis tee ääres ja vaatas, kuidas tema auto tagatuled Vestevegeni lõpus silmist kadusid. Lotte jooksis oma auto poole ja rääkis samal ajal palavikuliselt raadiosaatjasse. Viljar jäi lühikeseks viivuks seisma ja jooksis siis Lottele järele. Nad pidid Alexandri peatama, enne kui ta iseenda või tuttuue auto sodiks sõidab. Lotte istus rooli taha ja viipas Viljari autosse.

      Imestunult pani Viljar tähele, kui palju aega Lotte kulutas. Ta kinnitas turvavöö, sättis peegleid ja otsis midagi kindalaekast. Viljar kibeles juhtimist üle võtma ega pidanudki lõpuks enam vastu:

      „Mida sa teed? Alexander kaob meil käest. Kas me ei peaks kiirustama, et talle järele jõuda?”

      „Ei.”

      „Ei …? Mis mõttes? Me peame ta peatama. Tal pole ju veel lubegi.”

      Lotte Skeisvoll käivitas auto. Tagurdas rahulikult parklast välja ning sõitis pikaldases tempos mööda Vestevegenit. Ta vaatas Viljari poole ja asetas parema käe mehe süles lebavale käele.

      „Tema peatamine ei ole meie ülesanne, Viljar. Kõiki patrulle on hoiatatud ja nad peavad Alexandri esimesel võimalusel kinni. Me sõidame talle järele. See on kõik, mida me praegu teha saame.”

      Ta proovis manada näole rahustavat naeratust, aga tema ilme meenutas ainult kaastundlikku matusekorraldajat. Viljar oleks tahtnud autost välja hüpata ja Alexandrile järele joosta. Ta pidi midagi ette võtma. Tegema ükskõik mida, ainult mitte venima koos Lottega teosammul. Isegi kaabu ja rulaatoriga vanamehed oleksid Lotte sabas kärsitult signaali andnud.

      „Lotte … Ole kena, ma ujun ka kiiremini kui sina sõidad.”

      Jälle too kahemõtteline naeratus. Lotte nõjatus istme seljatoele ja ohkas raskelt. Peatus Karmsundgata ristmikul punase fooritule ees. Vihm trummeldas vastu akent. Kojamehed libisesid aeglaselt edasi-tagasi ja autod purjetasid pikaldases pühapäevatempos mööda.

      „Parim, mida me saame teha, on katsuda välja selgitada, miks su poeg paanikasse läks. Mitte kihutada talle järele ja ajada ta veel rohkem stressi, kui ta juba on. Küll nad ta varsti peatavad, kaugele ta ei jõua.”

      Viljar laiutas rusutult käsi.

      „Kust kurat mina tean, mida ta mõtleb. Mõttekale vestlusele kõige lähem olukord, mida meil õnnestub saavutada, on selline, et mina räägin ja tema mühatab. Eile püstitasime uue isikliku rekordi. Siis vastas ta koguni kahel korral mu küsimusele.”

      Lotte ninajuure kohale ilmus sirge korts. Tema pilk peatus põgusalt Viljaril ja kinnitus siis taas teele.

      „Kas te ei räägi omavahel? Ta elab ju sinu juures.”

      „Ära nori, Lotte! Ära loe moraali. Oled sa millalgi proovinud elada ühe katuse all teismelisega, kellel on möllavad hormoonid, kõrvadesse siirdatud kõrvaklapid ja peopesa külge kasvanud mobiiliekraan? See on suur õnn, kui sulle vahel harva poetatakse mõni köhatus või uimane „ah?”. Mul on udune mälestus, et millalgi paar aastat tagasi moodustas Alex ühe täislause. Ma märkisin selle kuupäeva kalendris ära.”

      Viljar teadis, et ta on ebaõiglane, aga tundis vajadust kaitsta end selle lastetu naisterahva ees, kelle meelest viltune filter kohvimasinas oli kriminaalkuritegu. Nad möödusid Tonjer Skilt & Dekori poest ja alustasid just lauget laskumist Flotmyri ringristmiku poole, kui politseiraadio ellu ärkas.

      „Kõik üksused … Objekt on meie ees. Ületab kiirust.”

      Lotte surus lõuapärad kokku. Viljar nägi, et ta pingutab, et rahu säilitada. Viljari enda süda võbises ja jalad tammusid matil nagu trummipulgad.

      „Helista talle!”

      Lotte osutas peaga telefonile, mida Viljar käes hoidis.

      „Praegu …? Ta on ju roolis, ta võib teelt välja sõita, kui …”

      „Palun tee, nagu ma ütlen. Ma ütlen, et helista talle! Käsi tal auto peatada.”

      Viljar otsis numbri kähku välja ning tõstis mobiili kõrva äärde. Ta ei teadnud, mida öelda, kui poiss vastab, aga see mure langes ära. Kui kõne vastu võeti, kuulis ta ainult Alexi röögatust. Lotte vaatas teda küsivalt, kui ta telefoniga käe alla laskis.

      „Ta käskis mul põrgusse kerida … Ja pani ära.”

      Viljar kattis näo kätega. Tajus, et vana tuttav ärevus haarab temast kinni ja tahab teda musta auku vedada, kui politseiraadio uuesti häält tegi.

      „Me peatume. Objekt sõitis meediamaja juures ülekäigurajal jalgratturile otsa. Rattur on vastassuunavööndis pikali.”

      Viljaril hakkas pea ringi käima. Paanika, hirm ja tohutu mure. Alles siis, kui ta akna lahti tegi, et õhku saada, märkas ta, et Lotte oli keeranud tee äärde ja peatunud Karmsundgata Esso tankla juures. Ninna tungis diislihais. Lotte istus rooli taga nagu kivikuju. Ei öelnud midagi.

      „Lotte, sa pead sõitma! Alex ajas kellegi alla.”

      Viljar pani akna uuesti kinni, pööras end Lotte poole ja taipas, et Lotte ei ole võimeline sõitma. Naise käed värisesid ja ta lõõtsutas. Viljar püüdis temaga kontakti saada, pannes käe tema põsele ja pöörates tema nägu enda poole. Lotte nahal oli külm higi, Viljar tegi tema turvavöö lahti ja avas kaeluse.

      „Pole midagi, Lotte. Katsu rahulikumalt hingata. Lase rool lahti, võta rahulikult. Me jääme siia. Nagu sa ütlesid, ei saa me midagi teha.”

      Imelikul kombel leevendasid tema püüded Lottet rahustada tema enda ärevust. Viljar teadis, et Lotte oli viimastel kuudel ärevusega maadelnud, aga sellest ei tohtinud keegi midagi teada. Muidu oleks ta kohe operatiivtöölt kõrvaldatud ja kirjutuslaua taha pandud.

      Viljar ise oli tamm, mis ähvardas veevoogude survele