Valede kütkes. Kimberly Belle

paar, kuid paus on piisavalt pikk, et mulle jõuaks klimp kurku tõusta. „Andke andeks, proua, aga sellenimelist konverentsi meie hotellis ei peeta.”

      Lasen telefonil kukkuda ja oksendan prügikasti.

      Claire Masters, kolleeg vastuvõtuosakonnast, mis asub minu kabineti vastas, sõidutab mu koju. Saame Claire’iga kenasti läbi, aga me pole sõbrad. Sellegipoolest saan ma hästi aru, miks ma istun turvavööga kõrvalistmele aheldatult just tema Ford Exploreris ja mitte kellegi teise autos. Möödunud aasta algul kaotas Claire oma abikaasa Hodgkini tõvele ja pole vahet, kas ta pakkus end ise või palus teda Ted, sest põhjus on mulle selge. Vaid teine lesk suudab mõista, mida ma läbi elan.

      Lesk. Oksendaksin uuesti, kuid mu magu on tühi.

      Pööran pilgu aknast välja ja vaatan, kuidas tuttavad Buckheadi kaubanduskeskused mööda tuhisevad. Claire sõidab aeglaselt, käed kümne ja kuue peal, ega lausu sõnagi. Ta hoiab suu kinni ja pilgu enda ees liiklusel ja kuigi ma jälestan seda, et olen langenud tema kurba kategooriasse, teab ta vähemasti seda, et ma tahan üle kõige, et mind üksi jäetaks.

      Telefon mu süles suriseb. Ema helistab vist juba sajandat korda. Tunnen sisimas süütundetorget. Tean, et minust pole õiglane ema vältida, aga ma ei suuda praegu temaga rääkida. Ma ei suuda rääkida kellegagi.

      „Kas sa seda vastu ei võtagi?” Claire’i hääl on kõrge ja plikalik ja lõikab läbi vaikuse nagu sakiline nuga.

      „Ei.” Kivimürakas, mis mu rinda rõhub, on nii raske, et vastamine nõuab minult viimase energiaraasu.

      Ta vaatab mind, mu telefoni ja liiklust. „Usu mind, su ema on praegu hulluks minemise äärel.”

      Ma kirtsutan tema kõiketeadva tooni peale nina, selle peale, kuidas ta ennast ja mind kõige vastikumasse kampa liigitab. „Ma ei suuda.” Mu hääl katkeb ja lõhestab viimase sõna pooleks, sest emaga rääkida tähendaks, et pean need sõnad valju häälega välja ütlema. Will on läinud. Will on surnud. Kui neid sõnu ütleksin, muutuks see reaalsuseks.

      Telefon lõpetab surisemise ja alustab kahe sekundi pärast uuesti.

      Seekord võtab Claire telefoni mu sülest ja kõne vastu. „Tere, siin Claire Masters. Olen Irise kolleeg Lake Forresti koolist. Ta istub siinsamas minu kõrval, aga ta pole praegu valmis suhtlema.” Vaikus. „Jah, proua. Ma kardan, et see vastab tõele.” Teine paus, seekord pikem. „Teeme nii. Ma ütlen talle edasi.” Ta lõpetab kõne ja asetab telefoni mu sülle tagasi. „Su vanemad on teel sinu juurde. Nad jõuavad enne pimedat.”

      Tänaksin teda, kuid ei suuda leida endas selleks energiat. Vaatan aknast välja ja püüan seda ette kujutada, oma Willi suitsevas vrakis, keset kohvreid ja rususid, kesk kõikjal vedelevaid söestunud ja väändunud metallitükke, aga ei suuda. See on minu jaoks hoomamatu, sama abstraktne kui doktor Drukkeri ülikooliks valmistujate füüsikatund. Will pidi minema Orlandosse, mitte Seattle’isse. Ta ei saa olla surnud. See pole lihtsalt võimalik.

      Claire pöörab rambile, mis viib Georgia 400 maanteele, ja vajutab gaasi põhja ning me kihutame lõunasse õndsas, jumalikus vaikuses.

      5

      POLE tähtis, kui palju kordi ma Claire’ile kinnitan, et ta ei pea mind saatma – ta tuleb ikka koos minuga mööda kiviplaatidest rada ukseni. Otsin kotist võtme ja pistan lukku. „Tänan, et mu koju tõid. Ma saan hakkama.”

      Avan ukse ja astun sisse, aga kui ma hakkan seda sulgema, surub Claire peopesa ukse vitraažaknale ja takistab mind. „Kullake, ma jään siia. Ainult senikauaks, kui su vanemad siia jõuavad.”

      „Palun ära saa valesti aru, Claire, aga ma tahan üksi olla.”

      „Palun ära sina valesti aru saa, Iris, aga ma ei lähe kuhugi.” Claire’i peenike hääl on üllatavalt järsk, aga ta pehmendab oma sõnu naeratusega. „Sa ei pea minuga rääkima, kui sa ei taha, aga ma ei jäta sind üksi ja jutul lõpp.”

      Astun sammu tagasi ja lasen tal sisse tulla.

      Claire vaatab esikus ringi ja silmitseb meekarva seinu, läikivat männipuust põrandat, mis on peaaegu mustaks õlitatud, nikerdatud originaaltrepikäsipuud. Ta kiikab ümber nurga külalistuppa, mis on tühi, kui arvata välja beež tepitud diivan, mille eest me ikka veel järelmaksu tasume – see on jõulukink, mille ostsime endile Room & Boardist –, ja näitab näpuga maja sügavusse. „Kas köök jääb sinnapoole?”

      Noogutan.

      Ta viskab koti ukse juurde maha ja astub koridori. „Ma teen meile teed.” Ta kaob nurga taha ja läheb kööki.

      Niipea, kui ta on läinud, otsin ma tuge trepikäsipuu postist, sest hommikused mälestused ründavad mind halastamatult. Willi keharaskus mu kehal, see, kuidas ta mind oma käte ja kuuma ihuga soojendas. Tema huuled mu kaelal ja sealt alla liikumas, see, kuidas tema hommikune habe mind rinnalt, kõhult ja veel madalamalt kriipis. Mu sõrmed tema juustes. Vesi voolamas alla mööda Willi rinda, kui ta duši alt välja astus, tema sõrmede puudutus, kui ma talle rätiku ulatasin. Tema pehmed, soojad huuled, mis tulid veel viimase suudluse järele, hoolimata mu rohketest hoiatustest, et ta jääb oma lennust maha. See viimane käeliigutus, kui ta oma kohvri majast välja veeretas, abielusõrmus hommikuvalguses helkimas, enne kui ta autoga minema sõitis.

      Ta peab tagasi tulema. Meil on kokku lepitud külaskäigud ja kinni pandud hotellituba ja meil on sünnipäevapeod plaanida. Me läheme järgmisel nädalal mere äärde, see on mälestuspäevareis ainult meile kahele, ja suvel peame minema mu perekonnaga Hilton Headi. Alles eile õhtul surus ta mu kõhule suudluse ja ütles, et ei jõua ära oodata, kuni ma tema lapsega nii paks olen, et ta ei ulata mul enam ümbert kinni võtma. Will ei saa olla läinud. See lõplikkus on liiga ebareaalne, see ei mahu mulle pähe. Mul on vaja tõendeid.

      Viskan asjad põrandale ja lähen läbi koridori maja teise otsa, kööki, mis avaneb söögituppa ja sahvrisse. Võtan puuviljakorvist puldi ja pärast paari nupuvajutust lööb ekraanil helendama CNN. Tumedapäine reporter seisab maisipõllu ees, tuul peksmas juukseid silmile, ja intervjueerib üht hallipäist puhvjopega meest. Ekraani allosas on kirjas, et ta on lennukirusude ja inimjäänustega kaetud maisipõllu omanik.

      Claire astub nurga tagant välja, käes teekarp, ja ajab silmad pärani. „Sa ei peaks seda vaatama.”

      „Kuss.” Hoian häälenuppu all, kuni nende jutt muutub nii valjuks, et see teeb mu kõrvadele haiget sama palju kui nende sõnad. Reporter kuhjab mehe küsimustega üle, samas kui mina otsin taustalt Willi. Pruune juukseid, sinise fliisi varrukat. Hoian hinge kinni ja pingutan, et midagi näha, kuid ekraanil ei hakka silma midagi peale suitsu ja tuule käes kõikuvate maisikõrte.

      Reporter palub vanal mehel kirjeldada, mida ta nägi.

      „Ma tegin parasjagu põllu kaugemas, läänepoolses servas tööd, kui kuulsin seda tulemas,” jutustab vanamees, näidates käega selja taha, lõputute maisiridade poole. „Lennukit. Kuulsin seda enne, kui nägin. Oli selge, et lennuk on kontrolli alt väljas.”

      Reporter segab mehele vahele. „Kuidas te aru saite, et lennuk on kontrolli alt väljas?”

      „Noh, mootorid vilisesid, aga ma ei näinud tuld ega suitsu. Need tulid alles siis, kui lennuk põllule kukkus ja plahvatas. See oli suurim tulekera, mida minu silmad eales näinud. See juhtus minust umbes poolteise kilomeetri kaugusel, aga ma tundsin maad värisemas ja siis tuli niisugune kuumalaine, mis oleks võinud mul juuksed peast kõrvetada.”

      Kui kaua kulub lennukil taevast alla kukkumiseks aega? Minut? Viis? Ma mõtlen, millisena oli see aeg tundunud Willile, kummardun kraanikausi kohale ja oksendan.

      Claire võtab minult puldi ja paneb hääle kinni. Ma hoian kramplikult kapiäärest kinni ja vaatan ainiti kraanikausi kriimustatud põhja, ootan, et mu magu rahuneks, ja mõtlen. Mis nüüd edasi saab? Mida kuradit ma nüüd pean peale hakkama? Kuulen, kuidas Claire köögis mu selja taga askeldab, kappe avab ja seal sees sobrab. Külmkapiuks avaneb vaakumtihendi sisinal ja sulgub. Ta tuleb tagasi kreekeripaki ja pudeliveega. „Võta. Vesi on külm, nii et joo väikeste lonksudega.”

      Ma