Valede kütkes. Kimberly Belle

läbi pisarate. „Mis saab siis, kui tuleb poiss?”

      „Siis jätkame, kuni ma saan oma tütrekese.” Ta suudleb mind, surudes huuled pikaks ajaks minu omade vastu. „Kas sõrmus meeldib sulle?”

      „Väga.” Ma panen käe talle ümber kaela ja briljandid sädelevad tema õla kohal. „See on veatu, just nagu sina.”

      Will naeratab. „Vahest peaksime veel korra harjutama, enne kui ma reisile lähen. Nii igaks juhuks.”

      „Su lend läheb kolme tunni pärast.”

      Aga tema huuled liiguvad juba mööda mu kaela alla ja käsi libiseb aina madalamale ja madalamale. „Ja siis?”

      „Väljas sajab. Liiklusolud on väga keerulised.”

      Ta pöörab mu selili ja surub vastu voodit. „Siis peame lihtsalt kiiresti tegema.”

      2

      ÕPPEMAKS Atlanta rohelises äärelinnas asuvas eksklusiivses keskkoolis, Lake Forresti akadeemias, kus ma töötan koolinõustajana, on meeletu 24 435 dollarit aastas. Kui arvestada viieprotsendilise inflatsiooniga, läheb kolmteist aastat neis pühades koridorides maksma üle neljasaja tuhande dollari lapse kohta ja seda veel enne, kui nad jõuavad tõsta oma jala üle ülikooliläve. Meie õpilased on kirurgide ja ärimeeste, pankurite ja ettevõtjate, uudisteankrute ja elukutseliste sportlaste võsukesed. Nad kuuluvad privilegeeritud eliiti ja on kõige raskema iseloomuga lapsed, keda ette kujuta võib.

      Astun pisut pärast kümmet läbi topeltuste – Willi pikale veninud „kähkuka” ja tee peal rehvi purustanud naela tõttu olen jäänud ligi kaks tundi hiljaks – ja lähen piki vaipkattega koridori edasi. Maja on vaikne: selline vaikus on siin ainult siis, kui lapsed on tunnis ja koogutavad oma uhiuute MacBookide taga. Ma olen saabunud keset kolmandat tundi, mistõttu mul ei ole kuhugi kiiret.

      Kui ma ümber nurga pööran, ei üllata mind see, kui näen oma kabineti ukse taga paari üheteistkümnendikku, nina nutiseadmes. Õpilased teavad, et minu kabinetti võib alati sisse astuda ja nad teevad seda sageli.

      Siis tuleb koridori teises seinas asuvast klassiruumist välja veel õpilasi, hääled elevusest valjud, ja korraga surun ma kannad nende häältest kostvate ärevusenootide peale vaiba sisse. „Mis lahti on? Miks te tunnis pole?”

      Ben Wheeler tõstab pilgu iPhone’ilt. „Üks lennuk kukkus just alla. Väidetavalt tõusis see õhku Hartsfieldi lennujaamast.”

      Hirm tungib mulle rindu ja süda jätab löögi vahele. Otsin kapilt tuge. „Mis lennuk? Kus kohas?”

      Poiss kergitab oma kondist õlga. „Üksikasjad on alles segased.”

      Trügin läbi õpilastesumma ja torman oma laua taha ning sirutan väriseva käe hiire järele. „Ära nüüd venita,” sosistan, kui arvutit sügavast uinakust elule turgutan. Mõtlen kõigile pisiasjadele, mida Willi lennu kohta tean. Ta on olnud nüüdseks õhus üle kolmekümne minuti, tõenäoliselt liugleb ta kusagil Florida piiri kohal. Kindlasti – kindlasti – ei saa alla kukkunud lennuk olla tema oma. Kui suur on tõenäosus, et see on tema lennuk? Atlanta lennujaamast tõusevad iga päev õhku tuhanded lennukid ja sugugi kõik neist ei kuku taevast alla. Olen kindel, et kõik said turvaliselt lennukist välja.

      „Proua Griffith, kas kõik on korras?” küsib Ava, vibalik kümnenda klassi õpilane mu kabineti ukseavast ja tema sõnad tungivad vaevu läbi kohina, mis mu kõrvus möirgab.

      Pärast igavikuna näivat ootamist avaneb mu interneribrauser ja ma toksin kangete kohmakate sõrmedega sisse CNN-i kodulehe aadressi. Ja siis ma palvetan. Armas jumal, palun ära lase sel olla Willi lennuk.

      Paari sekundi pärast täitub mu kuvar kohutavate fotodega. Plahvatuses purunenud lennukitükid, söestunud põld, kaetud suitsevate rusudega. Kõige kohutavam õnnetus, selline, kus keegi ei saa ellu ei jääda.

      „Vaesed inimesed,” sosistab Ava mu kõrval.

      Mul läheb süda pahaks ja okse kõrvetab mu kõri ja ma kerin lehekülge allapoole, kuni jõuan lennu numbri juurde. Liberty Airlines, lend 23. Õhk tungib mu seest häälekalt välja ja kergendus muudab mu kondid nõrgaks.

      Ava embab õrnalt mu õlgu. „Proua Griffith, mis lahti on? Kas ma saan teid kuidagi aidata?”

      „Kõik on korras.” Need sõnad kõlavad poolikult, nagu oleks mul õhust puudus, nagu poleks sõnum veel mu kopsudeni jõudnud. Ma tean, et peaksin kurvastama lend 23 pardal olnud reisijate pärast ja olema mõttes nende lähedastega, valutama südant nende vaeste inimeste pärast, kes lendasid Missouri maisipõllu kohal tükkideks, ja tundma kaasa nende pereliikmetele ja sõpradele, kes pidid sellest teada saama nii nagu mina, sotsiaalmeedia ja nende kohutavate fotode kaudu. Aga mina tunnen ainult kergendust. Kergendus tulvab minust läbi nagu valuvaigisti – tugevalt, kiirelt ja rahustavalt. „See polnud Willi lennuk.”

      „Kes on Will?”

      Tõmban kätega üle põskede ja püüan paanika kehast välja hingata, kuid ärevus ei lase minust lahti. „Mu abikaasa.” Mu sõrmed värisevad ikka veel, mu süda taob endiselt, hoolimata sellest, kui palju kordi ma endale kinnitan, et see polnud Willi lennuk. „Ta on teel Orlandosse.”

      Tüdruk ajab silmad pärani. „Kas te arvasite, et teie abikaasa oli sellel lennul? Issake, mõni ime, et te nii närvi läksite.”

      „Ma ei läinud närvi, ma lihtsalt…” Surun käe rinnale ja tõmban sisse suure sõõmu puhastavat õhku. „Minu reaktsioon oli olukorda arvestades täiesti adekvaatne. Säärane kohutav hirm, mida ma kogesin, tõstab järsult adrenaliinitaset ja keha reageerib sellele. Aga nüüd on minuga kõik korras. Kõik on korras.”

      Kui ma sellest niimoodi kõva häälega räägin, kui ma oma füsioloogilise reaktsiooni teaduslike terminitega lahti seletan, lõdvestab see midagi mu rinnas ja vasardamine mu peas taandub üksikuteks tukseteks. Jumal tänatud, et see polnud Willi lennuk.

      „Ma saan teist aru. Olen teie abikaasat näinud. Ta on ülikuum.” Tüdruk viskab seljakoti põrandale, vajub nurgatoolile ja ristab oma koolivormireegleid rikkuvalt paljad jalad. Ava nagu kõik teisedki selle kooli tüdrukud rullib oma seelikuvärvlit senikaua, kuni seelik kerkib libulikult kõrgele. Tema pilk langeb mu paremale käele, mida ikka veel vastu pekslevat südant surun. „Ilus sõrmus. Kas see on uus?”

      Lasen käel sülle langeda. Arvatagi, et Ava paneb sõrmust tähele. Ta teab kindlasti ka selle hinda. Ma ei pööra komplimendile mingit tähelepanu ja keskendun pigem tema esimesele kommentaarile. „Kus sa mu abikaasat nägid?”

      „Teie Facebooki lehel.” Ava nägu lööb särama. „Kui mina igal hommikul tema kõrval ärkaksin, jääksin ma samuti tööle hiljaks.”

      Saadan talle noomiva pilgu. „Mulle meeldib sinuga vestelda, aga kas sa ei peaks tundi tagasi minema?”

      Tüdruku ilusad roosad huuled tõmbuvad krimpsu. Ava näeb isegi mossitades ilus välja. Ta on piinavalt, vapustavalt kaunis. Suured sinised silmad. Veatu hele nahk. Pikad läikivad kastanpruunid lokid. Ta on ka tark ja väga vaimukas, kui tal selleks tuju on. Ta võib saada endale siin koolis ükskõik missuguse kuti tahes… ja on saanud ka. Ava ei ole kuigi valiv ja kui uskuda Twitterit, siis on ta kerge saak.

      „Ma teen kirjandusest poppi,” vastab ta tooniga, millega pöördutakse tavaliselt titade poole.

      Naeratan talle oma psühholooginaeratatust, mis on sõbralik ega anna hinnanguid. „Miks?”

      Ava pööritab silmi. „Sest ma väldin kõiki suletud ruume, kus ma pean hingama üht õhku Charlotte Wilbanksiga. Ta vihkab mind ja ma võin kinnitada, et see tunne on vastastikune.”

      „Miks sa arvad, et ta sind vihkab?” küsin, kuigi tean vastust niigi. Kunagiste parimate sõbrannade Charlotte’i ja Ava tüli on kestnud pikka aega ja olnud väga avalik. Seda, mis tüdrukud aastaid tagasi tülli ajas, ei mäleta enam keegi, sest see on mattunud miljonite solvavate ja maitsetute säutsude alla, mis annavad „õelale tüdrukule” hoopis uue tähenduse. Selle põhjal, mis eilses uudisvoos mu silma eest