Valede kütkes. Kimberly Belle

küünelakki, erekollast geeli, mis näeb välja, nagu oleks see peale kantud alles eile.

      Nagu enamiku selle kooli laste vanemad, nii annavad ka Ava omad talle kõik, mida tema hing ihkab. Uhiuus kabriolett, esimese klassi reisid eksootilistesse paikadesse, Amexi plaatinakaart ja luba osta kõike, mida ta tahab. Aga tütre kingitustega üle külvamine pole võrdne tähelepanuga, mida ta vajab, ja kui minu vastas oleksid istunud nemad, julgustaksin ma neid andma paremat eeskuju. Ava ema on Atlanta seltskonnadaam, kellel on märkimisväärne oskus kõrvale vaadata iga kord, kui Ava isa, ilukirurg, keda kutsutakse linnas „rinnameheks”, jääb seltskonnas vahele endast poole noorema tüdruku näperdamisega. Seda, muide, juhtub tihti.

      Kool on õpetanud mind, et inimese kaasasündinud omadused ja hilisem kasvatus on võrdsed väärtused, aga töö on mulle näidanud, et kasvatusel on alati suurem mõju. Eriti kui see on puudulik. Mida segasemad on vanemad, seda segasem on laps. Nii lihtne see ongi.

      Aga ma usun ka, et kõigil, isegi kõige hullematel vanematel ja kohanematutel lastel on selleks vähemalt üks hea vabandus. Ava oma on, et ta lihtsalt ei oska teisiti käituda. Tema vanemad on ta selliseks muutnud.

      „Kui sa veidi järele mõtleksid, jõuaksid kindlasti paremale järeldusele, miks Charlotte…”

      „Kop-kop.” Mu ukseavast pistab pea sisse keskkoolidirektor Ted Rawlins. Ted on pikk ja kiitsakas, paksude tumedate lokkidega, ja meenutab mulle suurt puudlit, kes suhtub tõsiselt kõigesse peale oma lipsude. Tal peab neid jõletisi olema sadu ja need on alati kooliteemalised ja alati naeruväärsed, aga tema kaelas näevad need välja kuidagi armsad. Täna kannab ta erekollast polüesterlipsu, mis on kaetud füüsikavõrranditega. „Ma näen, et sa oled juba lennuõnnetusest kuulnud.”

      Noogutan ja pööran pilgu piltidele kuvaril. Need vaesed inimesed. Vaesed pered.

      „Keegi meie koolist tunneb kindlasti kedagi, kes oli sellel lennul,” teatab Ava. „Pange mu sõnu tähele.”

      Ava sõnad ajavad mulle judinad peale, sest tal on õigus. Atlanta on suur linn, aga samas ka väike, sest siinsed inimesed on omavahel tihedalt seotud. Võimalus, et keegi meie koolist on seotud mõne ohvriga, on suur. Parim, mida ma saan loota, on see, et lennukis polnud kellegi pereliikmeid ega lähedasi sõpru.

      „Õpilased on ärevil,” ütleb Ted. „See on muidugi arusaadav, aga õppetööst ei tule täna vist küll midagi välja. Aga ma tahaksin selle tragöödia taustal sinu abiga kõigile pisut teistsuguse õppetunni anda. Loo õpilastele turvaline ümbrus, kus saate juhtunust rääkida ja küsimusi esitada. Ja kui preili Campbellil on õigus ning keegi Lake Forresti õpilastest kaotas lennuõnnetuses lähedase, oleme juba valmis pakkuma vajalikku moraalset tuge.”

      „See kõlab nagu hea plaan.”

      „Suurepärane. Mul on hea meel, et see mõte sulle meeldib. Annan kõigile käsu suurde saali koguneda ja meie sinuga hakkame vestlust juhtima.”

      „Sobib. Anna mulle lihtsalt minut või paar, et saaksin end koguda, ja kohtume seal.”

      Ted koputab sõrmenukiga uksele ja lahkub. Et kirjanduse tund on ametlikult ära jäetud, võtab Ava oma seljakoti ja sorib selles paar sekundit, kuni ma lauasahtlist puudritoosi võtan.

      „Võtke,” ütleb Ava, visates laua peale peotäie hinnaliste firmade kosmeetikavahendeid. Chanel, Nars, YSL, Mac. „Ärge pange pahaks, aga mulle tundub, et teil läheb neid vaja palju rohkem kui minul.” Ta pehmendab oma sõnu särava naeratusega.

      „Tänan sind, Ava, aga mul on endal ka kosmeetikat.”

      Aga Ava ei võta potsikuid laualt. Ta niheleb jalalt jalale ja rullib ühe käega seljakotirihma. Ta hammustab huulde ja piidleb oma Oxfordi kingi ja mulle näib, et kogu oma tormilisuse ja bravuuri all võib ta tegelikult olla hoopis uje. „Mul on väga hea meel, et teie abikaasa polnud selles lennukis.”

      Seekord voogab kergendus minust läbi aeglaselt, muutes mu ihu soojaks samamoodi, nagu seda oli teinud magav Will alles täna hommikul. See on soe nagu päiksepaiste alasti nahal. „Minul ka.”

      Niipea, kui Ava on läinud, võtan telefoni ja valin Willi numbri. Tean, et ta ei saa vastata veel ligi tund aega, aga ma tahan kuulda tema häält, olgu see siis pealegi lindistatud. Mu lihased lõtvuvad tema maheda tuttava hääle peale.

      See on Will Griffithi kõnepost…

      Ootan signaali ja vajun tooli seljatoele.

      „Hei, kallis, mina siin. Tean, et oled ikka veel õhus, aga just praegu kukkus alla üks Hartsfieldist õhku tõusnud lennuk ja ma mõtlesin viisteist õudset sekundit, et see võis olla sinu oma ja mul on lihtsalt vaja… noh, mul on vaja kuulda, et sinuga on kõik korras. Tean, et olen tobe, aga helista mulle niipea, kui sa maandud. Okei? Lapsed on mõnevõrra endast väljas ja ma lähen vestlen nendega saalis, aga ma luban, et võtan kõne vastu. Olgu, ma pean ruttama, aga räägime peagi. Sa oled mu kõige lemmikum inimene ja ma juba igatsen sind.”

      Ma pistan telefoni taskusse ja lähen ukse poole ning jätan Ava kosmeetikavahendid sinna, kuhu ta need viskas: lauale hunnikusse.

      3

      TED istub laval minu kõrval, silub lipsu ja räägib saalitäie keskkooliõpilastega. „Nagu te teate, kukkus veidi enam kui tunni aja eest alla lennuk, Liberty Airlinesi lend 23, mis oli teel Hartsfield-Jacksoni rahvusvahelisest lennujaamast Washingtoni osariiki Seattle’isse. Kõik 179 pardal olnud reisijat arvatakse olevat hukkunud. Mehed, naised ja lapsed, inimesed nagu meie teiega. Kutsusin teid siia, et saaksime rääkida sellest kõik koos, avatult ja ausalt, hinnanguid andmata. Sedasorti tragöödiad tuletavad meile meelde, missugused ohud meid ses maailmas varitsevad. Need näitavad meile kätte meie nõrkused, selle, kui habras võib olla elu. See saal on turvaline koht, kus saate esitada küsimusi ja nutta ja teha kõike seda, mida teil on vaja teha, et juhtunuga toime tulla. Lepime kokku, et kõik, mis siin saalis sünnib, jääb selle saali seinte vahele.”

      Iga teine keskkool oleks võtnud leinaminuti ja käskinud lastel õppetöö juurde tagasi minna. Ted teab, et teismeliste jaoks kaalub katastroof igasugused koolitunnid üles, ja õpilased järgnevad talle küsimusi esitamata just seepärast, et ta näeb kõiges, olgu tegemist hea või halvaga, õppimisvõimalust.

      Silmitsen ligi kolmesadat õpilast, kes käivad Lake Forresti keskkoolis, ja mulle näib, et nad jagunevad enam-vähem võrdselt kaheks: pooled õpilased on šokis lennukifotodest, mis on täis alla kukkuvaid inimesi, kes võisid olla nende naabrid, ja pooled rõõmustavad, et poole päeva tunnid ära jäävad. Nende ärev sumin kajab läbi õõnsa ruumi.

      Ühe tüdruku hääl kostab teistest üle. „Kas see on nagu mingi rühmateraapia?”

      „Noh…” Ted vaatab mind küsiva pilguga ja ma langetan noogutades pea. Teraapia, rühma oma või mõni muu, on kahtlemata üks maailm, milles Lake Forresti õpilased hästi orienteeruvad. Meie lapsed on sedasorti, kellel on terapeut telefoni kiirvalikus. „Jah. See on täpselt nagu rühmateraapia.”

      Nüüd, kus nad teavad, mis neid ees ootab, paistavad õpilased rahunevat: nad ristavad käed rinnal ja vajuvad pehmetel toolidel lösakile.

      „Ma kuulsin, et seda tegid terroristid,” hüüab keegi saali tagumisest otsast. „ISIS olevat juba selle eest vastutuse võtnud.”

      Jonathan Vanderbeek, kaheteistkümnendik, kelle jaoks koolilõpetamine ripub juuksekarva otsas, niheleb esireas. „Kes sulle seda ütles? Kas Sarah Palin?”

      „Kylie Jenner jagas seda just Twitteris.”

      „Fantastiline,” ironiseerib Jonathan turtsatades. „Kardashianid on nüüd siis meie riigi turvalisuse küsimuses suured asjatundjad.”

      „Rahu, rahu,” sekkub Ted, koputades paar korda mikrofonile ja kutsudes kõiki korrale. „Ärme hakkame asja kuulujuttude levitamise ja oletamistega hullemaks ajama. Ma olen teraselt uudiseid jälginud ja võin kinnitada, et praeguseks on teada ainult fakt, et lennuk kukkus alla. Keegi pole öelnud, miks lennuk alla kukkus või kes õnnetuse juhtudes pardal viibisid. Seda ei avalikustata enne, kui on ühendust võetud hukkunute omastega.”