Ohver. Gayle Wilson

Patterson püüdis Samuel Tate’i tulistada ja sina takistasid teda.”

      Sarah. Macil polnud naise nimi eelmisel päeval meelde tulnud ning tal polnud aega seda välja uurida, sest jälitusmeeskond oli Tate’i silmist kaotanud, mis oli jaoskonnas paanikat külvanud. Takso oli mehe turul maha pannud ja viimane oli seal osavalt rahvamassi sulandunud.

      Tate polnud oma korterise naasnud ning kuigi see oli igaks juhuks valve all, hakkas üha enam paistma, et mehel oli juba varem olnud valmis kadumisplaan juhuks, kui ta kunagi arreteeritakse.

      Kõik see oli jaoskonna üsna pingelisse seisu seadnud. Nad olid Tate’i puhul juba kaks korda ämbrisse astunud ja avalikkus oli väga rahulolematu.

      Õigusega, tunnistas Mac.

      „Minagi arvasin, et tal on relv,” ütles mees valjusti,” vähemalt alguses.”

      „Sa arvasid?”

      „Tuleb välja, et ta tahtis lihtsalt Tate’ile oma poja kohta midagi öelda. Me kõik kartsime, et keegi püüab Tate’ini jõuda. Kui nägin proua Pattersoni talle lähenemas, siis reageerisin ilmselt üle.”

      „Nii et sa väidad, et tal polnudki relva?”

      „Just nii.”

      Moreli silmad peatusid pikalt Maci näol. Kui ta püüdis sellega mingit süütunnet välja võluda, siis asjata, Sarah Patterson oli piisavalt kannatanud.

      „Miks sa siis kasseti enda kätte saamisest nii huvitatud olid?” küsis kapten.

      „Ma teadsin, et naise nägu täidab tervet õhtust uudistesaadet.”

      „Nii oligi,” ütles Morel.

      Maci nägu oli seal muidugi sama palju esinenud. Tate’i kaotamise ja Moreli ähvarduste kiuste oli Macil seegi rahuldus, et keegi polnud saanud filmilindile seda, mis tegelikult juhtus. Tänu sellele ei esitatud Danny Pattersoni emale süüdistust mõrvakatses.

      „Meedia tahab su pead,” ütles Morel. „Ilmselt tahaksid nad tervet kollektsiooni päid, aga hetkel oled sina nende nimekirja tipus.”

      „Nad saavad sellest üle.”

      Tal oli olulisemaid asju ajada, kui muretseda mõne vihase telejaama arvamuse pärast. Kui selle kuradi kaameraga tõesti midagi juhtus, siis jätkub neil raha küll, et lasta see korda teha, eriti kui arvestada kogu tööd, mida annab neile politsei uus ämbrisseastumine.

      „Kaks nädalat,” ütles Morel.

      Mac püüdis neid sõnu vestluse konteksti paigutada. Kaks nädalat Tate’i kinni püüdmiseks?

      „Ilma palgata,” lisas kapten. „See peaks kaamerale minevad kulutused korvama.”

      „Sa kõrvaldad mu töölt?”

      „Nimeta seda administratiivseks pausiks, mida läheb vaja sinu tegude uurimiseks ja analüüsimiseks. Arvestades kogu tööd, mis jaoskonnal praegu kaelas on, võib selleks mitugi nädalat kuluda.”

      „Kapten,” protesteeris Mac, kuid teda katkestati.

      „Mulle ei meeldi, kui minu peale karjutakse. Eriti kui seda teeb meedia, aga ka kui seda teeb politseiülem. Mitte kellelegi ei meeldi see. Eriti aga ei meeldi mulle, kui mu oma alluvad valetavad. Kahest nädalast peaks piisama, et sa saaksid juhtunu üle järele mõelda. Sarah Patterson püüdis eile üht meest tappa ja kuna sina hävitasid asitõendid, on ta vaba.”

      „Nagu ka Tate.” Mac ei püüdnudki varjata sarkasmi oma hääles. „Süüdimõistmisteprotsent on null.”

      Moreli huuled tõmbusid vihaseks kriipsuks, aga ta säilitas enesekontrolli. „Me ei saa jätta inimestele muljet, nagu soosiksime omakohut. Muidu tuleb iga mõrvatu perekond kohtusaali laetud relvadega, et ise õiglus jalule seada.”

      „Kas sa mäletad, mida Tate ta pojaga tegi?”

      Morel mäletas küll, kuid see ei muutnud midagi.

      „Tate on süütu mees, kuni kohtu vastupidist otsustab. Nii need asjad käivad. Sa tead seda, Mac.”

      „Ma tean ainult seda, et olen pidanud Tate’i kohta unustama rohkem, kui keegi teine siin jaoskonnas temast teab,” vaidles Mac.

      Ta oli olnud New Yorgi politseiprefektuuri esindaja jaoskondadevahelises operatsioonis, mis oli käivitunud, kui avastati, et neil on tegu sarimõrtsukaga. Sellest viimasest arusaamiseks oli neil Maci arvates läinud liiga palju aega.

      „Ma peaksin praegu olema väljas ja selle juhtumiga tegelema,” jätkas ta. „Sul on mind selle juhtumi juurde vaja! Minu kõrvaldamine praegu oleks lollus ja sa tead seda,” ta kordas kapteni viimaseid sõnu.

      „Kolm nädalat.” Puna, mis oli Moreli kaelale tekkima hakanud, levis nüüd üle ta näo. „See annab komisjonile piisavalt aega otsustada, kas peaksime süüdistusele „võõra vara lõhkumine” lisama „asitõendite kõrvaldamise”.

      „Kuule…”

      „Naudi vaba aega, Mac. Ma kujutan ette, et me saame Tate’i kätte ka ilma sinu ekspertabita.” Viimane lause oli kõige isiklikum torge, mida Morel endale lubada sai.

      „Ma maksan selle kuradi kaamera eest.” Seda öeldes püüdis Mac mõistatada, kui kulukaks see võib osutuda.

      „Jah, seda sa teed ja maksad ka mulle valetamise eest. Alates praegusest.”

      „Kas sa tõesti tahaksid saata naise vangi selle eest, et ta püüdis tappa maniakki, kes ta lapse surnuks piinas?”

      „Ma tahan tee pealt eest koristada tema ja kõik teised, kes Tate’i elu kallale kipuvad, et jaoskond saaks selle mehega ise tegelda. Ma tõesti sooviksin, et sa oleksid siin, et meid aidata.”

      „Ära muretse. Küll näed, et ma olen õige varsti tagasi.”

      „Neli nädalat,” ütles Morel. „Ei ole sa midagi.”

      3

      „Tahad, ma jalutan temaga sinu eest?”

      Sarah pööras end küsimuse peale, aga soovis siis, et poleks seda teinud. Muidugi polnud ka tema ignoreerimisest mingit kasu. See laps oli uskumatult järjekindel

      „Ma nägin, et sa lonkasid,” lisas poiss. „Kas su jalg sai viga?” Sinised murelikud silmad kerkisid naise tossult ta näoni.

      Sarah võitles sooviga poisile naeratada. Ta oli seda vältinud alates hetkest, kui ta kolme kuu eest sellesse majja kolis.

      „Vanadus. Aitäh pakkumast, aga jalutuskäik kulub mulle ära.”

      „Sa pole vana.”

      Poiss tuli ta kõrvale ja astus iga naise sammu kohta mitu, et kompenseerida oma jalgade lühidust. Sarah püüdis mitte toetuda jalale, mis oli saanud eilses kukkumises kannatada, aga ikkagi läbistas iga sammuga vasakut puusa valusööst. See oli terve eelmise öö põrgulikult valutanud, vaatamata ibuprofeenile, mida Sarah lõpuks iga nelja tunni järel neelas.

      Marrastused sellel kehapoolel olid tähelepanuväärsed, kui ta neid hommikul tööleminekuks riidesse pannes peeglist vaatas. Ta teadis kogemusest, et enne kadumist muudavad sinikad veel värvi, kuid ta teadis ka, et juba homme teevad nad vähem valu. Praegu tuli lihtsalt hambaid krigistada ja ära kannatada, vähemalt pärast Toby õhtust jalutuskäiku.

      „Vanem kui sina,” ütles naine ja vaatas poisi poole.

      Miks ta ometi ei suutnud seda poissi sinnapaika jätta? Kui teda ignoreerida, tüdineks ta kindlasti lõpuks naisel sabas sörkimast. Lõppude lõpuks, kui koer kõrvale jätta, ei tundunud loogiline, et Sarah’ seltskond poisile kuigi palju lõbu võiks pakkuda. Naine ei käitunud kuigi sõbralikult.

      Ühel pärastlõunal, natuke aega pärast Sarah’ saabumist, oli poiss olnud fuajees, kui naine koeraga trepist ala tuli. Koer, kes vaimustus kõigest, mis oli väike ja meessoost, oli uut sõpra nagu kadunud venda tervitanud.

      Või nagu oma peremeest, meenutas Sarah ja torkas valusalt läbi oma teeseldud küünilisuse mulli.

      „Kui