Ohver. Gayle Wilson

vaatas talle uuesti otsa. Pisarad olid kadunud, aga raev püsis. Tumedad pupillid laienesid vihast. „Arvate, et see läheb mulle korda? Ta piinas mu poja surnuks. Arvate tõesti, et mulle läheb korda, mida minuga tehakse?”

      Vastuseta küsimusele järgnenud vaikuses jõudis Macile kohale aina kasvav sagin kohtumaja trepil. Ajakirjanikud, kes olid Tate’i väljumist oodanud, tunglesid nüüd nende ümber.

      Neist kahest oli saanud põhiline vaatamisväärsus. Mitte enam Tate. Tate oli läinud. Ta oli juba unustatud.

      Mac tõstis pilgu otse musta kaamerasilma. Ilmselt oli see, kes kaamerat hoidis, lindistanud tema ja Danny Pattersoni ema vestlust. Järelikult olid nad filminud ka eelnevaid sündmusi. Kui see lint eetrisse läheb…

      End kohmakalt jalule ajades ja püüdes vältida suuremat kontakti Sarah Pattersoni kehaga, kattis Mac peoga kaamera ja lükkas selle eemale. Operaator ei lõpetanud filmimist.

      Mac ulatas oma rünnakuohvrile käe, kuid naine ajas end juba jalule ja ignoreeris mehe abipakkumist. Mac mõistis, et naine oli kõvasti väiksem ja hapram, kui püstoliga sihtides paistis.

      Kohtumajale lähenevad sireenid tuletasid Macile meelde, et Sarah Pattersoni tegu loetakse kriminaalkuriteoks. Mõrvakatseks, kui keegi sellest huvitatud on.

      „Ma tahan teie kassetti,” ütles ta, lükates käe, mille naine oli ära põlanud, kaameramehe poole.

      Nõue oli piisavalt ootamatu, et panna meest oma pilku kaamerasilmalt kergitama. „Nalja teete või?”

      „Võite anda mulle kasseti või kaamera. Mul kama!”

      „Kuule, mees. Sa ei arva ju, et selle lihtsalt sulle annan…”

      Maci käsi sulgus kaamera ümber ning tegi nii kiire liigutuse, et oleks peaaegu aparaadi teise mehe käest välja väänanud. Reporter, kes oli mikrofoni Tate’ile näkku surunud, hakkas midagi põhiseadusest seletama. Selja taga muutusid sireenid aina tugevamaks, tõmmates uudisterühma tähelepanu endale.

      Haarates võimalusest, tõmbas Mac veel korra. Nüüd libises kaamera mehe käte vahelt välja. Mac lasi aparaadist lahti ja see põrkas vastu mitut graniitastet, enne kui kõnniteel seisma jäi.

      Kaameramees vaatas oma masina teekonda justkui uimastatult. Kui see lõpuks pidama jäi, pöördus mees Maci poole ja maigutas šokeeritult suud.

      „Ma tahan seda kassetti,” kordas Mac rahuliku häälega. Et teade paremini kohale jõuaks, avas Mac oma nahkkoti ja hoidis seda kaameramehe nina all. „Kui see kassett siia ei ilmu, siis tuleb teil teha kõvasti selgitustööd teemal, miks te ei andnud politseiametnikule üle tõendusmaterjali.”

      Tundus, et hääletoon, mida Mac tavaliselt tõrksate kahtlusaluste puhul tarvitas, töötas ka ajakirjanike peal. Paariminutise kõkluse järel vaatasid uudisterühma liikmed üksteisele hetkeks otsa. Sõnatu mõttevahetuse jooksul jõuti ilmselt järeldusele, et politseinik on nõrgamõistuslik ja seega ohtlik või leiti, et nad pole antud olukorras oma õiguslikus positsioonis päris kindlad. Macil oli ükskõik, mida nad mõtlesid, peaasi, et ta kasseti enda kätte saaks.

      Vastumeelselt kõndis operaator paarist viimasest astmest alla ja võttis kõnniteelt oma kaamera. Ta eemaldas kasseti ja sirutas selle ette. „Te veel kahetsete seda.”

      Mac surus naerupurske alla ja võttis kasseti vastu. Ta oli palju ähvardusi kuulnud, aga see oli üsna hale. „Annan teile teada, kui selle tagasi võite saada.”

      Mac pööras ümber, otsides pilguga Danny Pattersoni ema, aga too oli kadunud. Ta uuris rahvahulka, mille suurus oli alates Tate’i lahkumisest mitmekordistunud.

      Ikka veel vihaselt tema ees seisvat reporterit käega kõrvale lükates astus Mac paar sammu edasi. Ta otsis relva, mille naine oli maha pillanud, aga seegi oli kadunud.

      Tundub, et ta pääses, mõtles Mac rahulolevalt.

      Ei saanud oodata, et ta naise arreteeriks, kui too kadunud oli. Tal oli võimalus seda lugu oma vaatenurgast esitada vähemalt seni, kuni keegi selle kahtluse alla seab.

      Mees heitis pilgu üles trepimademele, kus seisis ta paarimees. Sonny noogutas tänava suunas. Mac pööras pilgu näidatud suunda, kuid kui naine oligi sinna läinud, siis nüüd teda enam ei paistnud.

      Mac hakkas trepist üles ronima, tundes paari valusat ja marraskil kohta, mis olid ilmselt tekkinud trepist alla veeremisel. Homme annavad muljutud kohad rohkem tunda. Naisel kindlasti ka, sest just tema oli nende mõlema maandumise põhiraskuse enda kanda saanud.

      Võib-olla oli see olnud ta pisarate põhjus. See ja mitte fakt, et teda oli Tate’i tulistamisel takistatud. Mac teadis, et see polnud tõsi, aga mõte oli lohutav.

      „Mida sa ometi mõtlesid?” küsis Sonny, kui Mac talle lähenes. Paarimees oli häält piisavalt tasandanud, et küsimust kuuleks ainult Mac ja mitte reporterid, kes talle järgnesid. „Oleksid pidanud laskma naisel ta maha kõmmutada. Oleksid säästnud meie vaeva ja maksumaksja raha. Pealegi, kui kellelgi on õigus…”

      Samuel Tate vääris marutaudis koera kombel maha laskmist ja just nagu Sonny ütles, polnud mitte kellelgi selleks rohkem õigust kui ühe ohvri emal. Seadus aga ei lubanud Tate’i hukata ühelgi eraisikul. Kui ta oleks mehe tapnud, oleks proua Pattersonist saanud mõrvar.

      „Tundus sel hetkel õige mõte olevat.” Mac kiirustas paarimehest mööda ja lükkas kohtumaja ukse lahti.

      „Mis sa kassetiga teed?” Sonny järgnes talle hoonesse.

      „Mida sina teeksid?”

      „Peidaksin ära. Kuhugi, kust keegi seda kunagi ei leia.”

      „Sul välgumihklit on?” Mac avas kassetikarbi.

      Sonny oli pidevalt suitsetamist maha jätmas. Sell nädalal oli käsil faas „ma sain sellega lõpuks hakkama”.

      „Ilmselt kuskil üks ikka on,” vastas Sonny ja vaatas, kuidas sõber linti kassetist välja tirib. „Aga me võiksime ka teel jaoskonda mõnest poest läbi astuda. Välgukas, natuke põlevat vedelikku, tühi prügikast ja probleem on lahendatud.”

      Probleem on lahendatud. Need sõnad kerkisid Maci mõtetes aina uuesti pinnale.

      Nad saavad kassetist lahti ja hoiavad Tate’il silma peal. Nüüd, kui nad teadsid, kes ta on, ei ole see kuigi raske.

      Probleem on lahendatud. Ainult et siis ei tunneks Mac kuklas sellist närivat rahutust, mis kinnitas, et miski pole nii lihtne kui näib.

      „Uudisteagentuur on kahjustatud kaamera pärast üsna endast väljas.” Maci ülemus nägi välja veel hapum kui tavaliselt.

      Uudistetiim polnud oma ähvarduse täideviimisega viivitanud. „Nad peaksid selle oma kaameramehega ära klaarima,” ütles Mac. „Tema selle kaadervärgi maha pillas.”

      „Tema ütleb, et sina viskasid selle trepist alla.”

      „Mul polnud põhjust seda teha. Ma ütlesin, et tahan kassetti, aga nemad keeldusid koostööst.”

      „Ja siis sa otsustasid nende kaamera ära lõhkuda?”

      „Ma näitasin oma märki ja ütlesin, et kassett võib olla tõendusmaterjal.”

      „Tõendusmaterjal, mida sa üle ei saa anda.”

      „Ütlesin juba, et vabanesin sellest pärast läbivaatamist. Seal polnud midagi peal. Võib-olla operaator kahjustas seda kuidagi, kui kaamerast välja võttis.” Mac kehitas oma sõnade kinnituseks õlgu.

      „Aga võib-olla,” ütles kapten Morel, „peaksid sa hästi järele mõtlema, mida ütled, Mac. Kui sa asitõenditega midagi tegid…”

      „Lindil polnud midagi, kapten, ma vannun.”

      „Kõik inimesed, kes eile kohtumaja trepil seisid, nägid juhtunut.”

      „Härra?” Mac otsustas, et väike pugemine tuleks kasuks.

      Ta polnud seda politseis veedetud aastate jooksul kuigi palju teinud, aga jaoskonnapoliitika