Ohver. Gayle Wilson

asju ajama.

      Kogu ärevus koondus hoone sisse ja tagaukse juurde. Ajakirjanikud ootasid kohtumaja taga, nendega koos mõned lapsevanemad ja politseinikud.

      Tähendab, just sealt kavatsesid nad ta välja toimetada, nagu hommikustes uudistes oletati. Meedial oli õiguskaitsesüsteemi kohta paremaid allikaid kui temal. Ajakirjanikud tundusid alati kõike teadvat.

      Tema peas oli ainult Tate. Mees oli saanud ta kinnisideeks.

      Kui mees vahistati, oli naine ammutanud infot igast võimalikust allikast. Igast artiklist. Igast psühholoogilisest hinnangust. Igast arvamusest ja spekulatsioonist. Ja neid oli leidunud hulgaliselt.

      Ta teadis kõike, mida Samuel A. Tate’ist teada oli. Just sellepärast ootas ta siin, mitte tagaukse juures koos teistega.

      Tate ei tee seda, mida politsei käsib. Ta oli süsteemist jagu saanud ning selle üle uhke. Ta kavatses näidata avalikult näpuga idiootidele, kes teda isegi õigesti arreteerida ei osanud.

      Isegi kui tõendid oleksid kohtusse lubatud, oleks ta ikka leidnud mingi viisi, kuidas puhtalt välja tulla, mõtles Sarah kibedalt. Mõne südametu advokaadi ja idioodist kohtuniku.

      Kui naine märkas kõhna kogu suurte uste vahele ilmumas, vabanes kogu frustratsioon adrenaliinisööstus. Ta pilgutas silmi, et olla täiesti kindel.

      Kui ta veendumusele jõudis, tõmbus rind kokku, pigistades õhu kopsudest välja. Ta ei pannud seda tähele, sest ei hinganud enam ammu. Ta jälgis Tate’i, kes liikus uste vahelt trepi poole.

      Paar välklampi sähvatas, ta polnud enam ainus, kes oli märganud Tate’i ilmumist valest uksest. Mehele topiti mikrofon näkku, kuid ta lükkas selle ühe käega eemale. Ta ütles reporterile midagi, aga Sarah oli liiga kaugel, et kuulda.

      Või ei kuulnud ta sellepärast, et hetkest, kui vaatevälja oli ilmunud tema poja mõrtsukas, oli tekkinud vaikus, mis blokeeris kõik kõrvalise. Kogu tema tähelepanu kinnitus mehele, kes seisis trepi otsas.

      Naine ei liigutanud enne, kui mees esimesele astmele astus. Siis, hoolimata pealtnägijatest, libistas ta parema käe õlakotti.

      Kui sõrmed kotis püstolipära ümber sulgusid, hakkas Sarah trepist üles laskuva Tate’i poole sammuma. Mees tuli, pea püsti, otse trepist alla, lükates ülbelt eest reportereid, kes teda ootasid.

      Ajakirjanikud järgnesid talle, pommitades meest küsimustega. Tate ignoreeris neid ning sammus otsusekindlalt trepist alla.

      Sarah saatis teda pilguga. Trepi all ootas takso. Kui ta ei kiirusta, mõistis Sarah paanikaga, jõuab mees enne sinna, kui naine piisavalt lähedale pääseb…

      Ta hakkas jooksma, võttes mitu astet korraga. Ta tunnetas häguselt teiste inimeste kohalolekut, kelle kõigi meeli köitis tema eesmärk. Nende juuresviibimine ei heidutanud teda sugugi.

      Ta ei kuulnud ikka veel ühtegi heli. Kõik toimus nagu tummfilmis. Ning nüüd oli ainus teine oluline tegelaskuju vaid umbes kümne meetri kaugusel, naisest veidi kõrgemal ja vasakul.

      Sarah peatus ja sirutas parema, püstolit hoidva käe ette. Vasak käsi toetas teist. Ta osutas relvaga nagu süüdistava sõrmega trepist alla tuleva mehe poole, just nagu talle oli õpetatud. Täiesti rahulik, nüüd, mil see hetk käes oli, sihtis ta ohvrit.

      Ära räägi. Lihtsalt tulista.

      Sõnad voolasid läbi ta pea, kui käed ja silmad kinnitusid saagile. Dan oli neid sõnu pimedates kinosaalides ilmselt sadu kordi öelnud. Ekraanil toimuvale keskendunult oli ta hoiatanud sadu värisevaid kangelannasid, kes kurikaela püstolitoru ees hoidsid.

      Tulista teda. Ära räägi temaga. Lihtsalt tulista teda, sa loll eit.

      Just seda oli Sarah plaaninud teha. Ta oli korranud Dani sõnu aina uuesti, valmistudes selleks hetkeks.

      Nüüd, vaatamata selle, mida ütles mõistus – mida see oli öelnud alates hetkest, kui ta plaani välja oli mõelnud –, teadis ta, et tahab, et mees teaks. Talle oli vaja, et Tate teaks, millise eest neist ta sureb. Mingis mõttes tegi ta seda muidugi nende kõigi eest, aga ta teadis, et tema jaoks muutub midagi ainult siis, kui mees kuuleb ta poja nime.

      „Daniel,” karjus ta.

      Tume, hoolikalt pöetud pea pöördus, kõik toimus aegluubis. Naisel oli aega kohtuda mehe pilguga, enne kui see relvale langes. Kui silmad uuesti kerkisid, olid need endisest veidi suuremad, kuid neis polnud paanikat. Need olid täpselt samasugust hallikat värvi nagu Sarah’ pojal.

      „Ta nimi oli Daniel Patterson,” ütles naine. Ta ei karjunud enam, sest mees oli piisavalt lähedal ning kuulas tähelepanelikult.

      Mehe pea liikus üles-alla. Oli see nõusolek? Kas see tähendas, et ta oli Danieli nime teadnud? Või et ta sai aru, kelle eest peab surema?

      Tate’i liikumine oli aeglustunud, ta pilk ikka veel kinnitunud naise omale. Tulista, ära räägi! Nüüd on võimalus. Nüüd võib ta mehe tappa, sest oli Danny nime välja öelnud.

      Ta sõrmed sulgusid päästiku ümber, hakates seda aeglaselt suruma. Keskendudes mehele, kes seisis ta ees, ei märganud ta sugugi teist, kes lähenes talle külje pealt.

      Too mees jõudis aga Sarah’ni enne, kui naise sõrm päästiku alla jõudis vajutada. Mees haaras käega naise ümbert kinni, tõmmates nad mõlemad trepile pikali.

      Relv lendas Sarah’ käest, kui nad kukkusid. Naise vasak õlg ja puus said kõva hoobi. Nende põimunud kehad veeresid paarist viimasest astmest alla.

      Sarah oli kukkumisest nii šokis, et ei taibanud alguses, mis oli juhtunud. Ühel hetkel oli ta seisnud kohtumaja trepil ja sihtinud Dani revolvriga meest, kes oli tapnud nende poja. Järgmisel hetkel lebas ta sillutisel, suutmata hingata. Suutmata pääseda mehe raskuse alt, kes oli ta kukkumise põhjustanud.

      Naine pööras pead ja nägi, kuidas Samuel Tate ootavasse taksosse istub. Ta oli masinale piisavalt lähedal, et tunda heitgaaside lõhna, kui auto kohalt võttis ja nurga taha kadus.

      Alles siis, kui auto oli vaateväljalt kadunud, jõudis Sarah’ni möll, mis ta ümber lahti oli läinud. Keegi karjus. Keegi – ja see hääl tuli väga lähedalt – vandus rämedalt.

      Lärm voolas naisest üle nagu tulvavesi üle kivide. Tähenduseta vadin.

      Ta vaatas talvisesse taevasse ning jälgis raskeid halle pilvi, kuni need pisaratest häguseks muutusid. Vaatamata lärmile kumisesid ta peas Dani sõnad.

      Tulista, ära räägi. Lihtsalt tulista teda, sa loll eit.

      2

      Naine, kelle Mac maha paiskas, lamas nii vaikselt, et mees arvas alguses, et ta on teadvuse kaotanud. Mac kergitas ennast, et naise nägu näha.

      Ta ripsmed lebasid sulgedena värvitutel põskedel. Nende alt immitses pidevalt vett.

      „Saite viga?” Mees toetus küünarnukkidele, et kergitada naise pealt osa oma raskusest.

      Naine avas silmad ja vaatas siis mehele otsa. Tumedates hallikasrohelistes iiristes oli pruune träpse. Isegi läbi pisaratehägu oli näha silmades vahutav raev. „Värdjas!”

      Patterson. See nimi, mis näoga kaasas käis, ujus ootamatult Maci meeltes pinnale. Danny Patterson. Tate’i teine kohalik ohver.

      „Te ei saa õigusemõistmist enda hoolde võtta, proua Patterson.” Nende sõnade silmakirjalikkus ajas tal endalgi südame pahaks.

      Võmmid, eriti selles linnas, võtsid iga päev õigusemõistmist enda hoolde… pealegi, kes oli tema, et öelda sellele naisele, mida ta teha võib. See lihunik ei olnud ju Maci poega tapnud.

      „Ta mõrvas mu poja ja teie lasete tal minna. Ta lasti vabadusse, et ta saaks veel lapsi tappa.”

      Selle loogika vastu oli raske vaielda. Nad olid tal tõesti minna lasknud. Nii lihtsalt läks. Macile ega sellele naisele ei pruukinud see meeldida, aga seadus on seadus.

      „Teda jälitatakse. Kohe kui ta teeb midagi, mille eest ta vahele võtta saame…”

      Naine