Metsatalu saladused. Eet Tuule

Hanna, „varsti on sääsed platsis.”

      Tüdruk tundus maaoludest siiski nii ühte kui ka teist jagavat, sest vereimejad ei lasknud end kaua oodata. Nüüd hoolitsesid noored juba selle eest, et tossu võimalikult palju oleks: see peletas pinisejate armee väheke eemale.

      Esiotsa oli omamoodi põnevgi kõigi jaoks uuelaadset olukorda kogeda, aga siis kippus õhin vaibuma: oldi küll rikkaliku söögilaua tagant tuldud, kuid kummalisel kombel olid kõhud taas tühjad. Veel rohkem piinas äpardunud sünnipäevalisi janu. See-eest tekitas jõe kohale laskuv udu koos rukkiräägu rääksumise ja mingite teiste lindude laulukooriga linnalastes salapärase meeleolu.

      „Jahedaks läheb,” väristas Ando peatselt õlgu.

      „Jah, tuleb autosse kobida,” sõnas Ringo. „Enne vaatame, kas sul autos mingit anumat leidub.”

      „Milleks?” imestas sõber.

      „Meil mõned kommid ja üks šokolaaditahvel on, aga juua mitte lonksugi. Siin on jõgi aga käeulatuses. Tooksin sealt vett, vooluvesi peaks puhas olema.”

      „Ja solgisurma pole veel keegi surnud,” ironiseeris Ando.

      „Ära kobise, Ringol on õigus,” poetas Hanna sõna vahele ja lisas naerdes: „Hommikul on meil kindla peale juba hirmus janu, sõime sünnal ju ainult soolast, magusat ei jõudnud ära oodata. Tulen sinuga kaasa.”

      „Pole vaja, teed end asjatult märjaks: kastene rohi ulatub minulgi vaat et vööni,” tõrjus poiss abipakkujat. „Pärast külmetad öö läbi. Kõigepealt oleks taarat vaja.”

      Pagasniku nurgas asuvast kilekotist saadi kolm tühja plastpudelit.

      „Kui vaja, toome hommikul juurde,” rõõmustas tüdruk, nõustudes sellegagi, et vee järele lähevad poisid, sest tema saaks küll kurguni märjaks.

      Lühike suveöö saadeti mööda küll mitmel teemal juttu puhudes, küll tukastades. Plikadel olid tagaistmel uinaku tegemiseks paremad olud, ent vahelduva eduga kasutas seda võimalust üksnes endiselt tujutu Hille. Hanna oli avastanud Ringos ootamatult meeldiva vestluskaaslase ning teda hoidis ärkvel soov sellest igati mõistlikust poisist võimalikult palju teada saada.

      Purjus Triin ja Tiia olid naissoo Ringo silmis maatasa teinud ja ega pidevalt irisev Hillegi palju parem olnud. Õnneks leidus ka erandeid. Nagu seesama sale näitsik, kellega jutt nii mõnusalt klappis ja kes noormehele järjest rohkem meeldima hakkas. Ausalt öeldes oli Ringo pilk sellel neiul juba varemgi peatunud: poiss oli toda kastanpruunide juustega iludust mõnel korral Mustamäe kandis näinud.

      Üldiselt kuulusid kõik plikad kas värvitud blondide või brünettide kilda, sulandudes seetõttu ühenäolisteks nukukesteks.

      Hanna seevastu julges hallist massist erineda ning poisi arvates ületas tema loomulik ilu ja sarm teiste, mukitud beibede välimuse mitmekordselt. Ja kui nüüd selgus, et ka Hanna mõistuse ja südamega olid lood enam kui korras, tundis Ringogi öisest vestlusest täit mõnu. Ainult et Ando hakkas oma valju norskamisega nende järjest avameelsemat mõttevahetust häirima.

      „Kuule, ma panen talle ühe tou ribide vahele!” vihastas Ringo viimaks, kui rooli tagant kostev katkematu norin juba nende hääli summutama kippus.

      „Las ta magab,” rahustas Hanna. „Pealegi on meil varsti vaja korralikult välja puhanud autojuhti.”

      Koidu eel väsisid viimaks nemadki ning suikusid peaaegu üheaegselt. Ent mitte kauaks, sest auto lähedal kõlas äkitselt nii vali äratus, et kõik neli jalamaid üles ehmusid.

      „Jumal küll, mis see veel on?!” pirises Hille.

      „Hommikut tervitavad sookured,” naeris Hanna. „Õhtul me neid juba ju kuulsime.”

      „Siis oli hääl nõrgem.”

      „Linnud olid kaugemal,” selgitas Ringo. „Aga meil ongi paras aeg liikuma hakata. Peseme silmad puhtaks, sööme oma toidunatukese ära ja teeme minekut.”

      „Kuhu sa tormad?” kurjustas Hille. „Ja kust ma näopesuvett saan?” No on tüütus, mõtles Ringo, kuid Hanna jõudis vastamisega temast ette:

      „Vett on siin terve jõetäis.”

      „Sinna ju ei pääse – saame märjaks!” kurtis teine edasi.

      „Eks loputa silmad siis siinsamas kasteveega üle,” leidis Hanna väljapääsu.

      „Aga see sarnaneb rohkem sääsesupiga,” ei jätnud Hille järele.

      „Sellisel juhul pesed sääsesupiga, ja kui alla neelad, saad ka kõhu korralikult täis!” käratas Ando ootamatult. „Kui koju jõuda tahad, pea mokk maas ja ära rohkem irise!”

      Ime küll, kuid hädaldaja taltus: oma äkkvihaga oli noormees tolle tipsi jaoks ainuvõimaliku kohtlemisviisi ära tabanud. Tänu sellele laabus preiliga suhtlemine nüüd palju ladusamalt.

      „Šokolaadi jätaks vast pärastiseks?” sõnas Hanna peotäit komme kõigi vahel võrdselt jaotades. „Olete nõus?” Teised noogutasid süngelt ning vähemalt Hille näost võis välja lugeda ilmselget kahetsust, et nad toidust lookas laua tagant jalga olid lasknud.

      Keset kommide nätsutamist lajatas metsas üksik püssipauk. Kusagil hakkas kurjustama ronk, teised linnud laulsid hoogsalt edasi. Noori aga haaras kerge rahutus.

      „Kõlas nagu metsatalu kandist,” oletas Ando.

      „Tundus sedasi jah,” arvas ka Ringo. „Peremees peletas vist mõnda looma eemale.”

      „Nii vara?” kahtles Hanna.

      „Mõni ime, kui ilvesed siin vabalt ringi luusivad …” alustas Hille, ent vakatas kohe. Teised muigasid.

      „Okei, vaatame, et meist midagi maha ei jää, ja asume teele,” teatas Ando autoomaniku väärikusega. Säärane otsus oli kõigile meele järele ning paari minuti pärast käivitas juht mootori. Ringo märkas, et Ando sõitis tasa ja targu, ning ta kiitis sõbra ettevaatlikkuse igati heaks: mine tea, mis säärase kolkas juhtuda võib!

      ***

      Kui maja kontuurid puude tagant nähtavale ilmusid, vähendas Ando kiirust veelgi.

      „Huvitav, kahel eelmisel korral hakkas koer varakult haukuma, aga nüüd ei tee piuksugi,” lausus Hanna.

      „Magab veel,” poetas Ringo.

      „Ei usu, seesuguses kohas ärkavad penid enne kukke ja koitu,” arvas Hanna. „See püssipauk ei meeldinud mulle kohe mitte üks raas.”

      „Ah, jäta; keegi salakütt koksas lihtsalt kitse ära,” lõi Ando käega. „Igapäevane asi.” Ja andis gaasi.

      „Hirmus janu on,” piiksus Hille nutuselt, „sest mina seda mikroobidega jõevett ei joonud. Siin aga asub vändaga kaev otse keset hoovi.”

      Sedapuhku oli kogu kamp temaga sama meelt ning vahetult värava ees peataski Ando auto. „Ämber seisab kaevurakkel, valame kaasavõetud soga maha, joome siin isu täis ja võtame pudelitega veel kaasa ka,” otsustas ta ust avades kõigi eest. „Kaevuvett maal ju kindlasti ei keelata.”

      Hanna kehitas õlgu, kobides samuti autost välja. Äkitselt ta võpatas ning jäi Ringole ehmunult otsa jõllitama.

      „Vaata!” hüüatas ta vaikselt, käega maja poole viibates. Samal hetkel märkas ka poiss tumepruuni hundikoera, kes otse trepi ees pikutas. Kuidagi ebaloomulikus asendis?! Kulus veel mitu pikka sekundit, enne kui Ringo taipas: eile nii erksa olekuga majavalvur oli surnud, pigem oma kodu kaitsmisel tapetud … Siin on midagi väga korrast ära!

      Ringo käskis tüdrukutel kaevu juurde jääda, viipas Ando endaga kaasa ning nad lähenesid ettevaatlikult praokil välisuksele. Kusagil kiiksatas miskit, ent muidu valitses ümberringi rusuv vaikus …

      Heitnud pilgu kaaslase suunas, nägi Ringo tavaliselt nii enesekindla sõbra näol selget hirmu. Ka Ringo tajus ohu lähedust, ent nende kohus oli kindlaks teha, kuidas majarahvaga lood on.

      „Kas