Metsatalu saladused. Eet Tuule

sina arvad, Ringo?”

      „Mida kiiremini siit minema litsume, seda valutum!”

      „Tore! Pistame mõned kommid tasku ja laseme otsekohe jalga. Ehk õnnestub salaja ära sõita.”

      „Ei!” vaidles Ringo vastu. „Pigem avalikult, ja küsime, kas keegi sooviks meiega ühineda.” Hanna noogutas heakskiitvalt.

      „Läki!” lajatas Ringo kämblaga lauale.

      Suitsetajad olid õnneks trepilt lahkunud ja hoovis laiali valgunud. Näitsik, kelle nime Ringo ei mäletanud, öökis sirelipõõsa ääres, Tiia oli sama tegevust ilmselt alustamas. Kolmik suundus kiiresti Ando isa Suzuki poole.

      „Kuhu nüüd?” kõlas kohe Tauno valvas ning üllatavalt kaine hääl.

      „Meie teie punti ei sobi, seepärast lahkume,” kostis Ringo. „Teil parem ning meil samuti. Kas keegi tahaks meiega kaasa tulla?”

      „Mina!” hõikas Hille, samal ajal Siimule lajatavat kõrvakiilu andes. „Säh sulle, va kiimakott!”

      „Ma teile teen minekut!” möirgas marru läinud Siim ja tormas lahkujate juurde põgenevale neiule järele. Ando käivitas juba mootorit ning Ringo lükkas Hille oma laia selja taha.

      „Istuge autosse!” käsutas ta tüdrukuid ning astus ründajale vastu. Too tormas Ringole härjana kallale, ent lebas hetk hiljem sirakil maas. Ülejäänud kaks joomakaaslast ruttasid maaslamajale appi.

      „Pidage kinni, opakad!” karjus Tiia. „Ta tambib teid kõiki maa sisse.”

      „Tema?!”

      „Just tema: Ringo on karatemeister!”

      Säärase hoiatuse peale ründajad taltusid, aga Triin otsustas teisiti: ta lidus koera juurde ning päästis Rollo ketist lahti. „Hass, võta kinni!” käsutas ta võidukalt, aga Ringo lipsas sellal juba autosse. Segadusse sattunud mastif kargas sihitult siia-sinna, kuni lõi hambad otsustavalt Siimu püksitagumikku. Majaesisel platsil valitses kirjeldamatu segadus ning Ando andis gaasi.

      „Peaks vist appi minema,” kõhkles Ringo.

      „Unusta ära!” nähvas Hille. „Ta on selle kuhjaga ära teeninud.” Vaikis viivu ja lisas: „Küll keegi ta taguotsa kinni õmbleb. Muide, ta on itimees. Tooli kasutada ta igatahes niipea ei saa.”

      Tahes-tahtmata purskasid kõik naerma.

      „Oleme vist liiga julmad,” suutis Ringo esimesena tõsiseks muutuda.

      Hille oli endiselt halastamatu. „Me kõik saime oma õppetunni kätte, igaüks paraja portsu.”

      „Eks sa ise tead paremini,” lõpetas Ando tolle koolituseteema. „Vaadake parem nutitelefonidest järele, palju maad majakeseni on.”

      ***

      „Levi ei ole,” teatasid tüdrukud peaaegu ühehäälselt.

      „Ega’s midagi, jälgime siis teed,” pressis noor sohver läbi hammaste.

      „Kas põrutame otse linna?” uuris Hille.

      „Ei julge, lõhnad on juures. Pealegi eksiksime sellises laanes kindlasti ära. Oleme hilja peale jäänud, targem on kusagil siinsamas hommikut oodata.”

      „Miks sina nii vait oled?” pöördus läbematu Hille seejärel Hanna poole.

      „Mõtlen,” kõlas napp vastus.

      „Mida?”

      „Omi mõtteid.”

      „Kas sina siis siukest metsa ei karda?”

      „Eks ma kardan samuti, sest linnatüdrukuna ei tea ma loodusest muhvigi. Nüüd aga tuleb meil kusagil siin ööbida. Seepärast mõtlengi, kuidas oleks targem käituda.”

      Asjalik plika, sähvatas Ringol peast läbi. „Toetan igati Hannat. Paneme siis ajud tööle. Kes teist loodust tunneb? Natukenegi?”

      Kõigi vastus oli etteaimatav.

      „Sellisel juhul saame nüüd värske elamuse võrra rikkamaks,” lohutas Ringo teisi. „Praegu on valged ööd ja võime näha nii mõndagi huvitavat.”

      „Elamusi võib olla nii häid kui ka halbu,” targutas Hille.

      „Samuti õpetlikke,” lisas Hanna.

      „Hoiame parem ümbrusel silma peal,” püüdis Ando neiude vahel süvenevat pinevust vaigistada. Seejärel sõideti tükk aega vaikides. Äkitselt auto peatus.

      „Mis juhtus?” küsis Hille ärevalt.

      „Jänes vist,” viipas juht ettepoole. Nüüd nägid kõik kuidagi liiga lühikeste kõrvadega haavikuemandat. Loomake nakitses teepervel kasvava lopsaka rohupuhma kallal.

      „Justkui küülik,” oletas Hanna, „aga minu teada neid meie metsades ei ela. Tundub napakana, lisaks pime ja kurt takkaotsa.

      Anna signaali!”

      Ando polnud kade ja sügava laane jaoks võõras vali heli ehmatas einestajal vist kõhu lahti: esimese hooga hüppas ta otse üles ning pühkis siis kui pruun jutt noorte kuuskede varju. Ent see oli alles kehvem pool etendusest: kandilise kivi tagant kargas välja seal losutanud hiigelsuur kass. Kollakaspruun kiskja ületas tee paari ülipika hüppega ning kadus hääletu varjuna samuti tihnikusse.

      „Isver, mis elukas too oli,” soigus Hille.

      See-eest läks Hanna hoopis elevile: „Vau! Ära hädalda, igaüks ikka metsas ilvest ei näe!”

      „Kust sa võtad, et see ilves oli?”

      „Loomaaias oled käinud?”

      „Oletame, et olen. Ja mis siis?”

      Ringol sai mõõt täis: „Tüdrukud, ärge tõmmelge! Meil on vist muudki teha. Loomulikult oli see ilves; ka mina olen teda puuris näinud. Ando, jäid tukkuma või?”

      „Ei, naudin täiega – super!”

      Värskeid muljeid vahetades möödus aeg kiiresti ja palju ei puudunud, et nad oleksid metsatalust paraja vungiga mööda kupatanud. Peale tee hargnemist muutus selle teine haru kitsamaks ja Ando pidi kohati hoolikalt laveerima, et isa Suzukit mitte kriimustada. „Vaadake, ehk saate nüüd pildi ette,” nähvas ta ärritatult.

      „Levi endiselt puudub,” nentis Hanna.

      „Ja Triinu hoovis oli?”

      „Seal teadagi lagedam ka. Küllap siis mingi mast sinnani veel mõjus.”

      „Kui kaugel jõgi veel olla võib?” uuris juht edasi.

      „Alla poole kilomeetri vist,” arvas Hanna „Oleks ma teadnud, et hiljem telefon tumm on, oleksin kaarti põhjalikumalt uurinud,” lisas ta vabandavalt.

      „Keegi pole sind süüdistanudki,” sõnas Ringo rahustavalt. Samal ajal kuulsid kõik eespool valju pasundamist.

      „Kes need veel on?” ärkas Hille tardumusest.

      „Minu teada sookured,” arvas Hanna. „Tädi juures maal ükskord kuulsin. Paksus metsas nad igatahes ei ela.”

      „Seega peaks kuusik peatselt lõppema,” nentis Ringo rahulolevalt.

      Nii oligi: viie minuti pärast peatus auto maalilises jõekäärus hiljutise lõkkeaseme kõrval.

      „Kes siin tuld on teinud?” uuris Hille kahtlustavalt.

      „Arvatavasti kalamehed,” kohmas Ringo autost välja ronides. Teised järgisid tema eeskuju, sest paljude puujuurikatega teelõik oli neid üksjagu raputanud. Ainult Hille ei suvatsenud end liigutada.

      „Tule ka välja,” soovitas Hanna.

      „Ei, rohu sees on puugid.”

      „Kükita siis oma tagaistmel edasi!” sai Hannal pirtsakast kaaslasest lõplikult villand. Poisid tegelesid sellal juba tulepuude kogumisega.

      „Meil pole ju tikke,” meenus Ringole.

      „Paps