Metsatalu saladused. Eet Tuule

vahetasid Tiia ja Hanna kohad. Nüüd muutus ühiseks jututeemaks sõitjaid ümbritsev mets. Üldjoones oldi arvamusel, et sihuke sünge okasmets küll kellelegi huvi ei paku, pigem rõhub.

      „Kuidas sinu naabrid küll säärases laanes elada tahavad?” imestas Ando, olles rooli keeramisega enam kui pingsalt ametis.

      „Oota, peatselt läheb pilt paremaks,” lohutas Tiia. Tõepoolest, varsti muutus puistu hõredamaks ning ülekaalu saavutasid kased ja haavad. Isegi vanu haralisi tammepuid eksis sekka ära. Ja taas maksvusele pääsenud juunikuine päike taastas kõigi helge meeleolu.

      Pärast teejuhi viimast näpunäidet juhtis Ando maasturi kahekordse moodsas stiilis maja ette.

      „Issand kui ilus!” hüüatas nende kannul sõitnud autost esimesena välja karanud, Ringole tundmatu tüdruk. Ka ülejäänud seltskond pudenes lärmakalt autodest, nautides värsket õhku ja madalaks pügatud muru.

      Ringo uudistas ümbrust: kolm kõrvalhoonet, just parajalt suur lage plats, taamal hulk õunapuid ja marjapõõsaid. Ja milline vaikus! Ainult igasugused linnud sädistasid üksteise võidu ümberringi. Äkki ehmatas külalisi ei tea kust ilmunud, koletult võika välimusega kogukas koer, ent õnneks jõudis kohale ka tema omanik – peretütar ise.

      „Seis, Rollo! Fu!” kamandas ta ning liivakarva elukas lõpetas urisemise ja tardus. „Hille, ära karda, Rollo on tegelikult väga hea ja sõbralik loom.”

      „Aga kaalub vähemalt sama palju kui mina,” hädaldas Hilleks hüütu. „Mis tõugu ta on?”

      „Rollo on inglise bullmastif ning kaalub ta ligi viiskümmend kilo.”

      „Ta on kindlasti suurepärane majavalvur,” väitis Hille koeravolaskist igaks juhuks kaugemale tõmbudes. „Ärge pange mind tähele, ma lihtsalt pelgan hiiglaslikke penisid.”

      „Rollo pole mingi lihtlabane peni ja oma ametit ta oskab,” kinnitas peretütar Triin võrdlemisi terava tooniga. Seepeale sugenes kohmetu vaikus.

      „Kahtlemata asus siin vanasti talu,” katkestas seni end vaikselt ülal pidanud Hanna selle ootamatult tekkinud piinliku olukorra.

      „Seda küll,” nõustus Triin. „Aga millest sa seda järeldad?”

      „Lagendikul kasvas enne kindlasti mets. Aga eelkõige reedab endise metsatalu asukoha vana, kuid kenasti korras hoitud õunapuuaed.”

      „Oled terav pliiats,” nentis võõrustaja, Ringo arvates taas miskipärast mitte just sõbralikult. „Sind pole ma varem veel vist näinud? Mis su nimi on?”

      „Hanna.”

      „Selge pilt, nüüd tuleb meelde: oled ju Tiia trennikaaslane. Ta peab sinust väga lugu,” vadistas pikkade ronkmustadeks värvitud juustega peretütar ülevoolava armulikkusega. „Saagem siis omavahel tuttavaks. Siimu ja Hillega oleme linnas korduvalt kohtunud, Tauno on minu boyfriend ning sina oled ilmselt Tiia peika,” pöördus jutukas sünnipäevalaps Ringo poole.

      End järjest ebamugavamalt tundev poiss vaid noogutas terekätt vastu võttes. Triin muigas ning kõnetas juba Hannat:

      „Tutvusta mulle oma kutti! Mis ta nimi on?”

      „Minu arvates suudab ta ise end tutvustada!” märkis Hanna enesekindlalt. „Ja minu teada meie kaks küll paari ei moodusta.”

      Triin tegi näo, nagu poleks ta viimast lauset kuulnudki, ning keeras oma efektse, kuid tuima näolapi Ando poole, kes ohvitseri kombel kannad kokku lõi ja raporteeris:

      „Lubage ette kanda: siiani vaba noorhärra Ando!” Mõni muigas irooniliselt, keegi turtsatas, aga Triin oli suur rahu ise.

      „Tänan info eest! Võtan teatavaks,” kostis ta jäiselt. „Vähemalt minu jaoks on teie rollid paigas. Arvan, et aeg on tuppa minna.

      Rollo, istu!”

      Siit küll head nahka ei tule, mõtles Ringo: plika oli vaieldamatult kihvt tšikk, ent tema välimuse ja olemuse vahel näis valitsevat suur ebakõla. Astuti riburada majja. Rikkalikult kaetud peolaud paiknes keset ruumikat tuba, toolid kenasti laua ümber.

      „Tundke end vabalt! Teisi kodus ei ole – seega oleme omaette. Otsige oma kohad üles, need on tähistatud,” võttis agar perenaine taas sõna. „Loodan, et naised tulevad mulle korraks kööki appi, mehed võivad sellal ajaviiteks õlled avada.”

      Ringo muutus järjest valvsamaks, sest tema meelest kiskus siin kõik kiiresti kiiva. Ta vaatas küsivalt Tiiale otsa. Too kehitas ebamääraselt õlgu. Teades, et ka Ando ehtsa spordipoisina alkoholist lugu ei pea, vahetas Ringo semuga pilke. Too raputas laitvalt pead.

      Tore: vähemalt üks mõttekaaslane on olemas! Kolm ülejäänud kutti tõttasid aga jalamaid kesvamärjukesest julgust hankima.

      „Mida teie veel ootate?” imestas Siim. „Andke aga minna!”

      „Küll jõuame,” vastas Ando mõlema eest. „Meie suured õllesõbrad pole.”

      „Seega kangema kraami kutid,” noogutas Tauno arusaavalt. „Varsti jõuame ka selleni.”

      Mõne minuti pärast avanes köögiuks ja plikad hakkasid kuuma toitu lauale kandma. Kui Triin seejärel koera õue viis ning ketti pani, hingasid vist kõik kergendatult.

      „Ärge talle liiga lähedale igaks juhuks siiski minge,” soovitas sünnipäevalaps tuppa tulles. „Võõraid on palju ja kui Rollo kinni on, võib ta närviliselt käituda. Hakkame nüüd kohe sööma, muidu jahtub praad ära!”

      Ringo tool oli Hanna ja Tiia vahel, kusjuures kavaler pidi – nii palju ta loomulikult teadis – peamiselt just oma lähimate lauakaaslaste eest hoolitsema. Seda ta ka tegi. Tervisenapsi olid nad koos Andoga sunnitud ära võtma, aga edaspidi näis olukord keeruliseks minevat, sest valdav osa seltskonnast soovis oma nospli ilmselt võimalikult kiiresti umbe tõmmata. Ringo pettumuseks ei löönud tema Tiiagi selle tegevuse juures risti ette.

      „Mida sina siis passid?” päris tüdruk juba mitmendat korda. „Tulid labrakale tukkuma või?”

      „Mul pole kombeks end pildituks juua,” püüdis poiss rahumeelselt asja klaarida. „Oled ise ka sporditüdruk, peaksid reeglitega kursis olema. Näe, Ando ja Hanna ka ei joo.”

      „Häh, pagan nendega! Kui sinust endast tolku pole, vala siis vähemalt minu pits täis.”

      Lällamine muutus järjest valjemaks ning karsklaste enesetunne üha kehvemaks. Kuna Tiia kuulus selgelt lõbujanuliste leeri, sai Ringo oma mõttekaaslastega segamatult vestelda. Seda seni, kuni järjest kuraasikam peretütar äkitselt käratas:

      „Kuulge teie, tuvikesed, kas jäätegi kolmekesi omaette kudrutama vä? Mingi austus peaks sünnipäevalapse vastu ikka ka olema! Miks sa, Ringo, Tiia unarusse jätnud oled?”

      „Talle on kärakas minust tähtsam,” ei suutnud noormees end enam vaos pidada.

      „Eks su enda süü!” tõttas Tauno Tiiale appi.

      „Ah, las nukrutsevad edasi,” muutus peoperenaine armulikuks, „aga võtke teatavaks, et meie kavatseme täna veel savu tõmmata.”

      „Mis see on, kanep või?” uuris Hanna sosinal. Poisid noogutasid mornilt. Tund hiljem, kui jooming oli täishoo sisse saanud, siirduski lustakas kamp trepile narkotsi pahvima, jättes koolieelikud – nagu Siim karsklasi irooniliselt nimetas – laua taha konutama.

      „Oli meil vaja siia tulla,” kirus Ando Ringole. „Ja mina, jobu, tirisin veel sinu ka poolvägisi kaasa!”

      „Eks ma ise olin ka ikka paras idikas, ent ega me pole suvisel ajal siis tuppa laulatatud,” vihastas Ringo. „Lähme samuti õue.”

      „Sooviksin siit hoopis kähku uttu tõmmata!” ohkas Hanna, enne kui poisid tõusta jõudsid.

      „Mina samuti,” nõustus Ringo, „aga kuhu me siit kolkast õhtul läheme?”

      „Ükskõik kuhu. Mäletate, selle üksiku talu juurest keeras teine teeharu