Laske mul olla. Clare Mackintosh

olid tulvil elu. Tulvil ambitsioone. Neil olid äriga suured plaanid.“ Laps oli söömise lõpetanud. Anna pani ta oma põlvele, üks väljasirutatud käsi tema lõua all, teine tegemas ringe tema seljal.

      „Ka teie ema töötas seal?“

      „Tema hoolitses raamatupidamise ja klientidele avatud ruumide eest.“

      „Täitsa pereäri.“ Murray südant soojendas, et mõned sellised on ikka veel olemas.

      Anna noogutas. „Kui ema mind ootas, kolisid nad isaga Eastbourne’i, et olla lähemal isa vanematele. Vanaisa tervis polnud suurem asi ja ei kulunud palju aega, kui isa ja Billy juhtisid äri. Ja ema ka.“ Tita oli nüüd nii väsinud, et ta silmad pöörlesid peas. „Ja kui ema ei töötanud, korjas ta raha loomade varjupaiga jaoks, või kampaania jaoks.“

      „Mis kampaania?“

      Anna naeris lühidalt. Ta silmad lõid särama. „Igasuguste. Amnesty International, naiste õigused. Isegi bussiliinid – kuigi ma ei usu, et ta kunagi oma elus bussiga oli sõitnud. Kui ta midagi ette võttis, hakkasid asjad liikuma.“

      „Kõlab kui imeline naine,“ ütles Murray pehmelt.

      „Kunagi oli uudistes üks lugu. Aastaid tagasi. Ma olin koos vanematega kodus ja telekas käis taustaks. Mingi noor mees oli mopeediga Beachy Headilt alla sõitnud. Tema mopeed oli üles leitud, aga mitte tema surnukeha, ja tema ema näidati televisioonis. Ta nuttis, sest ei saanud pojale isegi korralikke matuseid teha.“ Tita niheles ning Anna muutis asendit ja patsutas teda seljale. „Me rääkisime sellest. Mäletan, kuidas ema vaatas, käed suu ees, ja isa oli vihane selle poisi peale, kes oma vanematele niimoodi tegi.“ Ta takerdus, peatas rütmilise silitamise, et pingsalt Murrayd vaadata. „Nad nägid, mida see poiss oma emale tegi, ja nad poleks iial, mitte kunagi teinud sama mulle.“

      Pisarad kogunesid Anna silmanurkadesse ja hakkasid tandemina tema kitsa nina kõrvalt lõua poole voolama. Murray sirutas taskurätiku välja ja Anna võttis selle tänulikult vastu, surudes seda vastu oma nägu, nagu oleks pisaraid jõuga võimalik tagasi hoida.

      Murray istus väga vaikselt. Ta oleks võinud paljugi öelda enesetapukatsete mõju kohta, aga ta kahtlustas, et see ei aita Annat. Ta mõtles, kas Anna oli saanud õiget abi kõik need kuud tagasi. „Need politseinikud, kes teie vanemate surmaga tegelesid, oleksid pidanud teile andma ühe voldiku. On heategevusasutused, mis pakuvad tuge inimestele, kelle lähedased on sooritanud enesetapu. Rühmad, millega te võiksite liituda; inimesed, kellega silmast silma kohtuda.“

      Mõnele inimesele oli kogemuste jagamine päästerõngaks. Neile sobisid grupiteraapiad, nad väljusid neist tugevamana ja paremini varustatuna, et oma emotsioonidega hakkama saada. Jagatud mure …

      Aga enesetapu tugirühmad ei aita kõiki.

      Murrayd ei olnud need aidanud.

      „Ma käisin leinanõustaja juures.“

      „Kas see aitas?“

      „Ma sain temaga lapse.“ Anna Johnson pooleldi nuuksatas, pooleldi naeris. Murray leidis, et naerab koos temaga.

      „Noh, see tundub olevat abiks.“

      Pisarad olid harvemaks jäänud. Anna naeratus oli nõrk, kuid püsiv. „Palun, härra Mackenzie. Mu vanemad ei teinud enesetappu. Nad tapeti.“ Ta osutas tükkideks rebitud kaardi poole. „Ja see tõendab seda.“

      See ei tõendanud seda. See ei tõendanud midagi.

      Aga see esitas küsimuse. Ja Murray polnud kunagi olnud inimene, kes eiraks vastamata küsimust. Võib-olla saab ta ise asja uurida. Otsida välja toimikud, lugeda läbi koroneri raportid. Ja kui – kui üldse – seal on midagi, mida uurida, võib ta asja edasi anda. Lõppude lõpuks olid tal oskused. Kolmkümmend aastat teenistuses, parim osa sellest kriminaalosakonnas. Oskusi ei anta koos töötõendiga ära.

      Ta vaatas Anna Johnsonit. Väsinud ja emotsionaalne, aga ka otsusekindel. Kui Murray teda ei aita, kes siis üldse aitab? Naine ei paistnud olevat loobuja tüüpi.

      „Ma küsin toimikud täna pärastlõunal.“

      Murrayl olid oskused ja tal oli aega. Palju, palju aega.

      KUUS

      Tagasi minna ei tohi. See ärritab inimesi. Kui oleks olemas juhend, siis see oleks esimene reegel – ära iial mine tagasi – ja sellele järgneks kohe reegel number kaks: ära lase end kellelgi näha.

      Sa pead edasi liikuma.

      Aga on raske edasi liikuda, kui sind pole olemas; kui sa oled seljataha jätnud elu, mida tunned, aga pole veel uut alustanud. Kui oled kinni eikellegimaal eelmise ja järgmise elu vahel. Kui sa oled surnud.

      Ma järgisin reegleid.

      Ma kadusin sellesse pool-ellu, üksik ja tüdinud.

      Ma tunnen oma vanast elust puudust. Ma tunnen puudust meie majast: aiast, köögist, kohvimasinast, mille sa hetke ajel ostsid. Ja kui tühisena see ka kõlada võib, tunnen ma puudust maniküürist ja iga kuue nädala tagusest juuksevärvimisest. Ma tunnen puudust oma riietest, mu imeilusast garderoobiruumist täis triigitud kostüüme ja korralikult kokku volditud kašmiirkampsuneid. Huvitav, mida Anna kõigi nende asjadega tegi – kas ta kannab neid?