Laske mul olla. Clare Mackintosh

sama teha. Ma olin tardunud. Ma ei tahtnud kuulda, kuid olin ikkagi sunnitud kuulma.

      „Politseinikud said väljakutse umbes kell kümme kolmkümmend hommikul,“ uuris konstaabel Pickett oma märkmeid. Kahtlustan, et see oli lihtsam kui meid vaadata. „Üks naine teatas, et nägi meest, kes täitis seljakotti kividega ning pani rahakoti ja telefoni maha, enne kui astus üle kaljuääre.“

      „Ja ta ei püüdnud teda peatada?“ Ma polnud kavatsenud karjuda, ning onu Billy pani käe mu õla ümber. Ma raputasin selle maha. Pöörasin teiste poole. „Ta lihtsalt vaatas, kuidas ta hüppas?“

      „Kõik juhtus väga kiiresti. Helistaja oli väga endast väljas, nagu võite ette kujutada.“ Konstaabel Pickett taipas oma kehva sõnavalikut liiga hilja, et keelt hammaste taga hoida.

      „Ah et tema oli endast väljas? Kuidas mu isa end tema arust tunda võis?“ Ma vaatasin ringi, otsisin mind ümbritsevatelt nägudelt toetust, ja siis kinnitasin pilgu politseinikele. „Kas te küsitlesite seda helistajat?“

      „Anna.“ Laura rääkis vaikselt.

      „Kuidas te teate, et tema mu isa ei lükanud?“

      „Anna, see ei aita meid kuidagi.“

      Olin valmis vastu nähvama, aga vaatasin siis ema, kes toetus vastu Laurat ja oigas vaikselt. Mu võitlusvaim rauges. Mul oli valus, aga emal oli valusam. Ma läksin üle toa ja põlvitasin tema kõrvale, võtsin ta käe ja tundsin pisaraid oma põskedel, tajumata seda, kui nad mu silmist voolama hakkasid. Mu vanemad olid koos kakskümmend kuus aastat. Nad elasid koos – ja töötasid koos – ja kõigist tõusudest-mõõnadest hoolimata armastasid teineteist.

      Konstaabel Pickett köhatas. „Kirjeldus vastas härra Johnsonile. Me jõudsime sündmuskohale mõne minutiga. Tema auto leiti Beachy Headi parklast, ja kaljuservalt leidsime me …“ Ta jäi vait ja osutas meie köögilaua keskel olevale läbipaistvale asitõendite kotile, milles paistis olevat isa mobiil ja pruunist nahast rahakott. Ootamatult meenus mulle nali, mida onu Billy ikka tegi koide kohta isa pintsakutaskutes, ja hetke jooksul arvasin, et purskan naerma. Selle asemel hakkasin ma nutma, ja ma ei lõpetanud enne kolme päeva.

      Mu Ella all olev vasak käsi on ära surnud. Ma tõmban selle tema alt välja ja kõverdan sõrmi, tunnen torkeid, kui veri liikuma pääseb. Tundes ootamatut rahutust, vabastan end Ella magava keha alt kuningliku merejalaväelase väärilise emaosavusega, mille olen hiljuti omandanud. Kindlustan Ella diivanipatjadega. Ma seisan ja sirutan endast välja kangust, mis tuleb liiga pikast istumisest.

      Mu isal polnud kunagi olnud depressiooni või ärevushäireid.

      „Kas ta oleks sulle sellest rääkinud, isegi kui tal oleks olnud?“ küsis Laura. Me istusime köögis – Laura, ema ja mina. Politseinikud, naabrid, kõik olid lahkunud, jättes meid tuimana koos pudeli hapu veiniga kööki istuma. Laura rääkis õigust, isegi kui ma seda tunnistada ei tahtnud. Isa pärines meestest, kes uskusid, et „tunnetest“ rääkimine tähendab, et sa oled „lilla“.

      Mis tahes selle põhjuseks oli, tema enesetapp tuli ootamatult ja jättis meid kõiki leina.

      Mark ja tema järglane – kui ta ükskord leitud oli – julgustasid mind töötama läbi vihatunnet, mida ma oma isa surma tõttu tundsin. Ma haarasin kinni koroneri kahest sõnast.

      Meeltesegaduse hetkel.

      Need aitasid mul inimest tema teost eraldi hoida; aitasid mul mõista, et isa ei teinud enesetappu selleks, et mahajääjatele haiget teha. Pigem andis tema viimane sõnum aimu siirast usust, et me oleme ilma temata õnnelikumad. Miski poleks võinud olla tõest kaugemal.

      Veel raskem kui leppimine isa enesetapuga oli see, mis juhtus järgmiseks. Püüdes aru saada, miks – pärast enesetapu põhjustatud raske kaotusvalu kogemist; vaadates, kuidas ma nutan taga oma armastatud isa –, pani mu ema teadlikult mind seda uuesti läbi elama.

      Veri undab mu kõrvus nagu klaasi alla lõksu jäänud herilane. Ma kõnnin kööki ja joon klaasi vett, surun siis käed graniidist tööpinnale ja kummardun valamu kohale. Ma kuulen ema, kuidas ta nõusid pestes laulab, näägutab isa kallal, et too kordki enda järelt koristaks. Jahupilved, kui ma teen kohmakaid kooke ema raskes savikausis. Tema käed minu ümber – vormimas küpsiseid, tegemas tainast. Ja hiljem, kui ma taas kodus elasin, kordamööda toetumas vastu AGA pliiti, kuni teine tegi õhtusööki. Isa oli kabinetis või vaatas elutoas telekat. Meie, naised, köögis – vabatahtlikult, mitte käsu korras. Süüa tegemas ja lobisemas.

      Selles ruumis tunnen ma end emale kõige lähedasemana. Selles ruumis on mul kõige rohkem valus.

      Täna aasta tagasi.

      Leinav lesk hüppas end surnuks, kirjutas Gazette. Kaplan kutsub meediat üles mitte kajastama enesetappe, oli Guardiani tahtmatult irooniline pealkiri.

      „Sa teadsid,“ sosistan ma, olles kindel, et kõvasti rääkimine pole tervemõistuslik käitumine, suutmata siiski enam hetkegi vait olla. „Sa teadsid, kui väga see haiget teeb, ja sa ikkagi tegid seda.“

      Ma oleksin pidanud kuulama Marki ja planeerima selleks päevaks midagi. Midagi, mis mõtted kõrvale viib. Ma oleksin võinud minna Laura juurde. Lõunat sööma. Poodi. Ükskõik mida, millega ei kaasne majas norutamist, vanade asjade kallal urgitsemist, painatuna ema surma-aastapäevast. Pole ühtki loogilist põhjust, miks tänane päev peaks olema raskem kui mõni teine. Mu ema ei ole rohkem surnud, kui ta oli eile, pole rohkem surnud, kui ta on homme.

      Ja ikkagi …

      Ma hingan sügavalt sisse ja püüan sellest üle saada. Panen klaasi valamusse ja laksutan pahaselt keelt, nagu võiks häälekas enda korrale kutsumine midagi muuta. Ma viin Ella parki. Me võime minna pikale ringile, et aega surnuks lüüa, ja tagasiteel võtame midagi õhtusöögiks, ja enne kui ma arugi saan, on Mark kodus ja tänane päev on peaaegu läbi. See ootamatu kindlameelsus on tuttav trikk, aga töötab. Valu mu südames leeveneb ja surve silmade taga annab järele.

      Teeskle, kuni see saabki tõeks, ütleb Laura ikka. Tema teine lemmik on Riietu selle töö jaoks, mida sa tahad, mitte selle töö jaoks, mis sul on. Ta peab silmas tööl riietumist (tuleb kuulata väga tähelepanelikult, et aru saada, et ta erakooli-aktsent on õpitud, mitte päritud), aga mõte on sama. Teeskle, et sinuga on kõik korras, ja sa hakkad end normaalselt tundma. Varsti ongi kõik korras.

      Selle viimase osaga ma veel töötan.

      Kuulen vääksatust, mis tähendab, et Ella on ärkvel. Olen poolel teel keset koridori, kui näen, et midagi on torgatud kirjapilu vahele. See on kas eraldi kohale toodud või jäi see sinna postiljoni ringist. Igal juhul ei märganud ma seda hommikul, kui korjasin jalamatilt posti kokku.

      See on ümbrikus kaart. Hommikul sain ma ka kaks tükki – mõlemad kooliaegsetelt sõpradelt, kes talusid leina paremini kaugemalt – ja ma olen liigutatud sellest, kui paljud inimesed selliseid kuupäevi meeles peavad. Isa enesetapu aastapäeval jättis keegi mu ukse taha ühepajatoidu ja lühikese sõnumi.

      Külmuta ära või soojenda üles. Mõtlen sinu peale.

      Ma ei tea ikka veel, kellelt see oli. Paljud kaastundekaardid, mis pärast mu vanemate surma saabusid, tulid koos lugudega autodest, mida nad olid aastate jooksul müünud. Võtmed, mis ulatati liiga enesekindlatele teismelistele ja liiga murelikele vanematele. Kaheistmelised sportautod, mis müüdud peresõbralikesse elamurajoonidesse. Autod, mis tähistasid edutamist, suuri sünnipäevi, pensionile jäämisi. Mu vanemad osalesid paljudes erinevates lugudes.

      Aadress on prinditud kleepsule, postmark on plekilise templi all üleval paremas nurgas. Kaart on paks ja kallis – pean seda ümbrikust välja sikutama.

      Ma jõllitan selle pilti.

      Üle lehe tantsivad eredad värvid: kriiskavroosade rooside ääristus, põimunud varred ja läikivrohelised lehed. Keskel kaks kokku löödud šampanjaklaasi. Õnnitluse tähed on reljeefsed ja sädelusega kaunistatud.

      Head aastapäeva!

      Ma põrkan tagasi, nagu mind oleks löödud. Kas see