Laske mul olla. Clare Mackintosh

olnud. Ma ütlen head aega, siis lükkan vankri väravast välja, kõnniteele. Tänavat pidi edasi on park, täiskasvanulik koht keerukate nimedega taimedega ja siltidega, mis keelavad murul käimise. Mu vanemad käisid kordamööda Ritaga siin jalutamas, viimase asjana õhtuti. Koer sikutab nüüd oma rihma, aga ma tõmban ta tagasi ja suundun hoopis linna poole. Linnamajade rivi lõpus keeran ma paremale. Ma vaatan tagasi Oak View’ poole, ja kui ma seda teen, saan aru, et Robert seisab ikka veel sissesõiduteel. Ta keerab pilgu kõrvale ja kõnnib tagasi majja.

      Me kõnnime piki Chestnut Avenued, kus läikivad aiad ääristavad paarismaju, loorberipuudest tunnimehed mässitud vilkuvatesse valgetesse tuledesse. Üks-kaks suurt maja sel avenüül on muudetud kortermajadeks, aga suurem osa on ikka puutumata, nende suured eesuksed risustamata uksekelladest ja kirjakastidest. Jõulupuud on paigutatud eendakende juurde ja ma silman nende taga, kõrgete lagedega ruumides tegevust. Esimeses potsatab teismeline poiss diivanile; teises jooksevad väikesed lapsed toas ringi, joovastunud pidustuste elevusest. Number kuues loeb vanapaar kumbki oma ajalehte.

      Number kaheksa uks on lahti. Naine – arvan, et hilistes neljakümnendates – seisab rohekashallis eeskojas, üks käsi kergelt uksel puhkamas. Ma noogutan, aga kuigi ta tõstab käe tervituseks, on ta naeratus suunatud nääklevale kolmikule, kes maadleb jõulupuuga, tassides seda autost majja.

      „Ettevaatlikult, te pillate selle maha!“

      „Veidi vasakule. Ettevaatust, uks!“

      Naerulagin teismeliselt tüdrukult, kuiv naeratus tema kohmakalt vennalt.

      „Te peate selle üle aia tõstma.“

      Suuniseid andev isa. Jalus sebimas. Uhke oma laste üle.

      Hetke jooksul teeb see nii haiget, et ma ei saa hingata. Ma pigistan silmad kinni. Ma igatsen oma vanemaid nii väga, sellistel hetkedel ja viisidel, mida ma poleks kunagi osanud aimata. Kaks jõulu tagasi oleksime need olnud mina ja isa jõulupuuga, ema ukselt teeseldult hurjutamas. Oleks olnud Rosese šokolaadi karbid, liiga palju napsi ja piisavalt sööki, et toita viit tuhandet. Laura, kes saabub kingituste hunnikuga, kui on just hakanud tööl käima, ise tehtud kinkekaartide ja vabandustega, kui on just töölt lahkunud. Isa ja onu Billy millegi mõttetu üle vaidlemas, viskamas kulli ja kirja selle üle, kummal õigus. Ema muutumas emotsionaalseks ja mängimas CD-mängijas laulu „Jõuluks koju“.

      Mark ütleks, et ma vaatan minevikku läbi roosade prillide, aga ma pole ju ainus, kes tahab mäletada vaid häid asju. Ja roosad prillid või mitte, mu elu muutus alatiseks, kui mu vanemad surid.

      Enesetapp? Paku uuesti.

      Mitte enesetapp. Mõrv.

      Keegi varastas selle elu, mis mul oli. Keegi mõrvas mu ema. Ja kui nad mõrvasid ema, siis saab sellest järeldada, et ka isa ei tapnud end ise. Mu mõlemad vanemad tapeti.

      Ma hoian Ella vankri käepidemest kõvemini kinni, süütunde laine on mind tasakaalust välja viinud – nende kuude pärast, mil ma olin vihane oma vanemate peale, et nad läksid lihtsama vastupanu teed, mõtlesid enda, mitte nende peale, kes maha jäid. Võib-olla ma eksisin, kui neid süüdistasin. Võib-olla polnudki nende valik mind maha jätta.

      Johnsoni Auto müügisaal on Victoria Roadi ja Main Streeti nurgal, see on justkui majakas punktis, kus poed ja juuksurisalongid teevad ruumi eeslinna korter- ja eramajadele. Lipuvanikud, mida lapsepõlvest mäletan, on ammu kadunud, ja vaid taevas teab, mida oleks vanaisa arvanud iPadidest, mis müügimeeste kaenla alla surutud, või suurest lameekraanist, mis ketrab selle nädala eripakkumist.

      Ma läbin eesõue, navigeerides Ella käruga peene Mercedese ja kasutatud Volvo vahel. Klaasuksed libisevad hääletult lahti, kui me lähemale jõuame, soe õhk meelitab meid sisse. Kallitest kõlaritest tuleb jõulumuusikat. Laua taga, kus ema tavaliselt istus, on rabava välimusega neiu, kel on karamellikarva nahk ja sobivas toonis akrüülküüned, millega ta klaviatuuril klõbistab. Ta naeratab mulle ja ma märkan, et ühele ta hambale on kinnitatud sädelev kivike. Tema stiil on ema omast täiesti erinev. Võib-olla seepärast onu Billy ta palkaski. Ei ole lihtne tulla päev päeva järel tööle. Kõik on sama, kuid teistmoodi. Nagu minu majas. Nagu minu elus.

      „Annie!“

      Alati Annie. Ei kunagi Anna.

      Onu Billy on isa vend ja veendunud poissmees. Tal on mitu naissoost sõpra, kes on rahul reedeste õhtusöökidega ja vahetevahel ka väljasõitudega Londonisse, et vaadata mõnd etendust, ning regulaarse pokkeriõhtuga koos poistega kuu esimesel kolmapäeval.

      Vahel teen ettepaneku, et Bev, Diana või Shirley võiks meiega koos mõnele napsile tulla. Billy reageerib alati ühtemoodi.

      „Ma arvan, et pigem mitte, Annie, kullake.“

      Tema kohtingutest ei kujune kunagi midagi tõsist. Õhtusöök on alati vaid õhtusöök, üks naps on alati vaid üks naps. Ja kuigi ta reserveerib Londoni-reisi ajaks kõige kenama hotelli ja jagab oma hetke väljavalitule heldekäeliselt kingitusi, läheb alati mitu kuud, enne kui ta teda uuesti näeb.

      „Miks sa neid endast eemal hoiad?“ nõudsin ma ükskord pärast liiga paljusid kokteile, mida meie perekonnas nimetatakse Johnsonite toonikuga džinniks.

      Billy pilgutas mulle silma, aga tema toon oli tõsine. „Sest siis ei saa keegi haiget.“

      Ma panen käed tema ümber ja hingan sisse tuttavat segu habemeajamisveest ja tubakast koos millegi määratlematuga, mis sunnib mind suruma nägu tema džemprisse. Ta lõhnab samamoodi, nagu lõhnas vanaisa. Nagu lõhnas isa. Nagu lõhnasid kõik Johnsoni mehed. Nüüd on neist järel vaid Billy.

      Ma tõmbun eemale. Otsustan lihtsalt asjaga välja tulla. „Ema ja isa ei teinud enesetappu.“

      Onu Billy näol on alistunud ilme. Me oleme seda varemgi arutanud.

      „Oh, Annie …“

      Aga seekord on teistmoodi.

      „Nad mõrvati.“

      Ta vaatab mind vaikides – murelik pilk uurib mu nägu –, juhatab siis mu oma kabinetti, eemale klientidest, ja sätib istuma kallile nahktoolile, mis on siin olnud aegade algusest peale.

      Odavat ostes ostad kaks korda, oli isal kombeks öelda.

      Rita viskab end põrandale pikali. Ma vaatan oma jalgu. Meenutan, kuidas need istmelt alla rippusid ja kuidas nad viimaks põrandani ulatusid.

      Kunagi sain ma siin töökogemuse.

      Ma olin viisteist. Julgustatuna mõttest pereäriga ühinemise kohta, kuni sai selgeks, et mul oleks raske isegi Saharas vett müüa. Isal tuli see loomulikult. Kuidas see ütlemine ongi? Ta oleks võinud eskimotele jääd müüa. Ma olin harjunud vaatama, kuidas ta kliente jälgis. Ta nimetas neid võimalusteks. Ta võttis arvesse, millise autoga nad tulid, milliseid riideid nad kandsid, ja ma vaatasin, kuidas ta valis sobiva lähenemisviisi, nagu kasutaks menüüd. Ta oli alati tema ise – alati Tom Johnson –, aga tema aktsent muutus mõne kraadi võrra, või teatas ta, et talle meeldib FC Watford, The Cure, pruunid labradorid … Võis täpselt ära määrata hetke, mil tekkis side, selle sekundi, mil klient otsustas, et nad on isaga samal lainel. Et Tom Johnson on mees, keda võib usaldada.

      Mina seda ei osanud. Ma püüdsin isa jäljendada, püüdsin koos emaga leti taga töötada ja jäljendasin seda, kuidas ta naeratas klientidele ja küsis nende laste kohta, aga see kõlas õõnsalt, isegi mulle endale.

      „Ma ei usu, et meie Annie on müügitöö jaoks loodud,“ ütles Billy – üldse mitte kurjalt –, kui mu töökogemus lõppes. Keegi ei vaielnud vastu.

      Naljakas on see, et lõpuks jõudsin ikkagi müügitöö juurde. Lõppude lõpuks pole ka heategevustöö mitte midagi muud. Püsikorralduste müümine, laste sponsoreerimine, pärandused ja annakud. Aitamise eesmärgil süütunde müümine. Olen ülikooli lõpetamisest peale olnud organisatsioonis Päästke Lapsed, ja mitte kordagi ei ole see tundunud võlts. Selgus, et autode müümise vastu mul lihtsalt polnud sellist kirge.

      Billy kannab tumesinist peenetriibulist ülikonda, punased sokid ja traksid annavad talle Wall Streeti