Võrdlev mütoloogia. Jaan Puhvel

vastandina inglise keelele, kus concept on vaid ladina keelest laenatud kunagine “haaramine”). Müller väitis, et näiteks kreeka ja india müüdid olid alguses samad, nagu olid keeled, aga aja jooksul tuhmusid kreeka müüdinimede eredad tähendused, ja uued etioloogilised seletuslood ongi kreeka müütide eripära. Müller ei selgitanud kunagi rahuldavalt, miks kõik tuhmumine oli kreekapoolne (see oli vaatevinkli jätk, mis praktiliselt samastas sanskriti indoeuroopa algkeelega) ja miks iga müüt pidi olema päikeseaineline. See veidrapoolne seletusviis oli kaua moes ja leidis rea jäljendajaid, nagu näiteks George Cox ja Robert Brown, kes moondasid kreeka ja idamaa müüdid päikeseallegooria puntraiks. Õieti oli aga päikesemütoloogia kurikuulus juba Mülleri lapseeas, sest 1827. a. avaldas Jean-Baptiste Pérès teose Grand Erratum, mille kohaselt Napoleon oli vaid päikesejumala allegooria, pilades sellega Charles-François Dupuis’d, kes 1795. a. oli kuulutanud Kristuse päikesemüüdiks ja ta apostlid loomaringi tosinaks tähekujuks. Nii et Müller polnud lõpuks muud kui isepäine astroloogiline allegorist “indoeuroopa võrdleva mütoloogi” nahas.

      Max Müllerile sai osaks varaseid vaenajaid, eriti uue etnoloogia eestvõitleja Andrew Langi näol; nende kahe aastakümneid väldanud poleemika oli Victoria-aegse Inglismaa teadusepõllu omalaadi tähiseks. Kui Müller sajandivahetusel looja karja läks, oli tema solarism ammugi looja läinud ja usutavuse minetanud indoeuroopa võrdleva mütoloogia endaga ühes madalseisu kiskunud.

      Darvinismist õhutatud etnoloogiliste teaduste areng ergutas paratamatult uusi vaateid usundite loomuse ja tekke üle. Müüt polnud alati sarnaste uuenduste tulipunktis, aga järgmised tähtsad mütoloogia koolkonnad kasvasid ilmselt välja taolisest suunitlusest.

      Kaks peamist müüdiuurimise suunda kerkivad esile 20. sajandi esimese poole mõttemaastikul: ritualistlik ja psühhoanalüütiline. Esimese musternäide on nn. Cambridge’i koolkond, kelle vaimseks ristiisaks oli Oxfordist E. B. Tylor (Primitive Culture (1871)), keskseks kujuks James G. Frazer oma sajandivahetuse suurteosega The Golden Bough ja teoreetikuks Jane E. Harrison (Prolegomena to the Study of Greek Religion (1903), Themis (1912)). Harrison andis müüdile luutlikult lööva ja lihtsa piiritelu: müüt pole muu kui riituse toime sõnaline vaste (Themis, lk. 328), tà legómena “öeldu” kaasudes “tehtuga” (tà dromena), vastastikku lahutamatud nagu ühe ja sama mündi kiri ja kull. Põhimõtteliselt ei ole seega müüti ilma riituseta, ehkki riitus võib olla ajas hävinud ja jätnud järele kas müüdi või mõne muundunud alaliigi (muinasjutu, rahvajutu jne.). Harrison ja kaaslased (J. G. Frazer, A. B. Cook, F. M. Cornford, Gilbert Murray) olid klassikalised filoloogid, kelle kaudu imbus ka muinasteadusse tubli annus etnoloogiat ja antropoloogiat. Mida Wilhelm Mannhardt oli teinud Euroopa talurahvapärimustega (Die Korndämonen (1868), Wald-und Feldkulte (1875–77)), sai nüüd osaks antiikkultuuridele, kus Cambridge’i õpetlased (ja nende Oxfordi liitlane Murray) avastasid aastaringi viljakuse-kultust, loodusvaime, surevaid jumalusi ja muud sarnast (Harrisoni eniautòs daímōn, Frazeri Adonis, Attis, Osiris). Siit sai alguse ritualismi uhe üle kultuuri ja kirjanduse, näiteks Jessie Westoni From Ritual to Romance, mille kajad kaiguvad T. S. Elioti Ahermaas. Liialdused ilmnesid Margaret Murray teostes (The Witch-Cult in Western Europe (1921); The God of the Witches (1933); The Divine King in England (1954)), kes arvas end leidvat paganliku nõiakultuse jälgi kõikjal Euroopas, mõrvadeks või hukkamisteks maskeeritud inimohvritega (Jeanne d’Arc ja tema kaasaegne Gilles de Rais, William Rufus ja Thomas à Becket, tõepoolest umbes iga seitsmes aasta Inglismaa ajaloos William Vallutajast James I-ni; eks raiuti Tower’is ja mujal küllalt päid, et valada valikuliselt vett sellise ajalooväänamise veskile). Palju enam tasakaaluka ja väärtusliku panuse tegi Lord Raglan (Fitzroy Richard Somerset), kelle The Hero julgelt väitis, et mall on tähtsam kui ainunäidis ja riituse vormel olulisem kui ajalootõik. Näiteks Robin Hoodi kaheldav ajaloolisus pole üldsegi huvitav, seevastu aga tema kuuluvus tüüpi, mida esindavad Oidipus, Theseus, Romulus, Herakles, Perseus, Iason, Bellerophon, Pelops, Asklepios, Dionysos, Apollo, Zeus, Joosep, Mooses, Elias, Watu Gunung (Jaava saarel), Nyikang (Niiluse ülemjooksul), Sigurd-Siegfried, Lleu Llawgyffes (Wales’is) ja Arthur. Mall eeldab üllast sugupuud, ebaharilikku sigitust või saamist, lapsetapu ohtu, pääsmist ja pagendust varases eas, täiseas naasmist ja päruse taotlust, võitu vastase üle, naitumist kõrgest soost kohalikuga, edukat valitsemist, aga lõpuks langust, pagu ja müstilist elulõppu, tihti kõrges paigas või asendis, maiste säilmete kadu ja kenotaafilist kultust pühadel mälestistel. Sangar on seega vormelipundar, kelle sarnasus tõeliste inimestega on vaid tinglik ja juhuslik. Ameerika väljaandes aastal 1956 eitas Raglan isegi Leif Eriksoni ajaloolisust, kuna ta elulugu olevat vaid teisend iiri meresõidu-legendidest, ja väitis, et vana maailma sangarjumaluse Aasia-kaudne siire ilmneb ka kujudes nagu asteekide Quetzalcoatl.

      Kirjutades oma aristokraatlikku oopust “maaelu rüpes” ja “piiratud võõrkeelte oskusega”, polnud Raglan ilmselt teadlik, et aastal 1914 oli psühhoanalüütik Otto Rank avaldanud teose Der Mythos von der Geburt des Helden (“Sangari sünnimüüt”), mille raami mahtusid Sargon, Mooses, Karna (Mahābhārata’s), Oidipus, Paris, Telephos, Perseus, Gilgameš, Kyros, Tristan, Romulus, Herakles, Jeesus, Siegfried ja Lohengrin. Samaste vagude ajamine märgistab erinevate lähenemiste pidepunkte ja kattuvusi, sealhulgas toetumist nii antiikpärimustele kui antropoloogiale. Peale komplekside nimetamise kreeka saagakujude järgi ja Totem und Tabu (1913) küsitavate teooriate oli Sigmund Freudi peapanuseks mütoloogiasse ta luigelaul Moses und Monotheismus (1939); seal tõdes Freudki samade sangarilugude moondusi ja ümberpöördusi, mis olid olnud Ranki ja Raglani huvipunktis.

      Sangari ürgtüüp on paelunud ka psühhoanalüüsi jungiaanlikku tiiba (näiteks Joseph Campbell’i The Hero with a Thousand Faces (1949)), mis oma kollektiivse alateadvuse ja rassimälu jälitluses ning astroloogia ja alkeemia kasutuses kaldub ise salakunstide valda. Aga mütopöa allikate hindamisel võib midagi õppida Carl Gustav Jungi enda varaste kliiniliste kogemuste kirjeldusest (vastandina hilisemale sihilikule eritlusele). Aastal 1906 oli Jung, ise veel mütoloogias võhik, oma arstipraktikas kohanud noort hariduseta parandamatut skisofreenikut, kes oli viibinud aastaid vaimuhaiglas. Ühel päeval leidis ta haige palatiaknal pead koogutamas ja pilgusilmi päikesesse kiikamas, soovitades sama tegumoodi arstile. Kui Jung midagi erilist ei hoomanud, ühmanud haige, et kas tohter ei näe taevakeha türa. See liikuvat ta peaga kaasa ja sellest tulevat tuult. Jung ei saanud targemaks ja tegi vaid märkme patsiendi kausta. Neli aastat hiljem, kui Jung oli huvitunud mütoloogiast, sattus talle kätte Albrecht Dieterichi Eine Mithrasliturgie (välja antud pärast patsiendi haiglasse sulgemist), mis avaldas kreeka papüüruselt hilisantiigi Mitra-kultuse müstagoogilise juhendi: “Nähtavate jumalate rada ilmneb päikese ketta läbi, kes on Jumal mu isa. Samuti nii-öelda toru, kust tuleb suunav tuul. Sest sa näed päikese kettast rippuvat midagi, mis tundub kui toru. Ja läänekaartel oleks nagu lõputu idatuul. Kui aga idakaartel hoogu saab teine tuul, siis näed nägemust sama moodi kalduvat tolles suunas.” Haige, kes oli Jungist aastat kümme vanem, kannatas usuluulude all ning pidas end Jumalaks ja Kristuseks ühes isikus. Ta käitus üleolevalt, armulikult lubades asjasse pühendamatul nägemust jagada. Jungi tagantjärele tõlgenduses matkis ta peakoogutus taevatuult loovat päikest ennast, olles rituaalselt teisenenud moel, mis sarnaneb Heliose apoteoosiga Isise müsteeriumis, nagu seda kirjeldab Apuleius. Tuul on eluandev pneuma, mis kiirgab päikesest ja seoses “toruga” meenutab keskaja maalinguid, milledel Maarja viljastamine toimub Jumala troonilt laskuva vooliku kaudu, mis neitsi kehasse siseneb ja mida mööda Püha Vaimu tuvi alla laskub. Seega hilisantiigi müstiline liturgia, keskaja ikonograafia ja harimatu vaimuhaige omalaadne luul võisid ilmselt sõltumatult luua ühise panoraami tuulest, torust, liikumisest ja viljastavast voolusest. Sarnased juhud kalduvad kinnitama, et ürgtüüpi mütopöad võib leida eelkõige “primitiivide” juures; meie ühiskonnas on nendeks vaimuhaiged ja väikesed lapsed. Tõeline “metslane” on ikka veel müüdi rituaalsete algallikate lähistel ja avaldab end nii keha kui keelega; “tsivilisatsioonis” on rituaal ja müüt aga enamasti jäetud kutseliste etlejate hoolde. Usuhullustaja seevastu mitte ainult ei taju oma “tõtt” erilise jõuga, vaid tunnetab vajadust seda ilmselt ja valjult kuulutada. Kui nelja- või viieaastane laps saab piibliloost solgutamatult arendada oma “ilmavaadet”, võib ta aasta või kahe jooksul