Võrdlev mütoloogia. Jaan Puhvel

(loomupärase paljutekkivuse, paralleelse isetärkamise, sõltumatu rööparengu) ja siirdlevi kahepooluselisel teljel. Näiteks arusaamad, et haigust põhjustab ühest küljest šamaanlik hingekadu või teisalt üleloomulik sissetung (nõianool, lendva), on täheldatud üleilmselt lapiteki moodi killustuses, tihti komplementaarjaotuses. Milline on üleüldisem ja kuidas võiks olla ühe või teise levi? 17. sajandi rändurid Uues Ilmas hämmastusid sarnasusist kreeka ja indiaani müütide vahel; kaks raamatut (autorid Helen Gayton ja Åke Hultkrantz) käsitlevad “Orpheuse müüti” Põhja-Ameerikas, eriti pärimusi meesisiku naisekaotusest ja luhtunud püüust teda Läänes (s.t. Teisilmas) taashõivata. On see universaalne teema? Ehk olid indiaanlaste esivanemad ta omaks võtnud Coronado laagrilõkete ääres või teistelt ilmalikelt või vaimsetelt konkistadooridelt? Oidipuse kompleksi üldinimlikkus oleks nagu saanud 20. sajandi käibetõeks, aga ometi kulgevad Oidipuse-tüüpi lood vaid katkemata joones Euroopast läbi Lähis-Ida ja Lõuna-Aasia Vaikse ookeani lääneossa, luutes muud ürgelised müüdistikud (PõhjaAasia, Aafrika, Ameerika, Austraalia omad). “Läbilõikeline sangarielu”, töödeldud psühhoanalüütiliselt Otto Ranki ja ritualistlikult Lord Raglani poolt (vt. peatükk 1), toetub ainult Euroopa, Lähis-Ida ja Lõuna-Aasia pärimustele, ilmutades sama lünklikku üleilmsust kui Oidipuse lugu. Järelikult paljutekkivus ja siirdlevi pole mitte üksnes piiratud toimega, vaid ka piirjoontelt kahtlaselt ähmased.

      Kolmas lähenemisviis oletab monogeneesi (ainuteket), jälgides eri ühiskondade müüdistikke tagasivaates ühise päritoluni, hõlmates keelt, sootsiumi ja kultuuri. Sarnase induktiivse eelajalooliste algkujundite taastamisega kaasub alati teatav deduktiivne juhukasum, kui lahkarengudki hakkavad ükshaaval tähenduslikult selguma pärast induktiivse hüpoteesi tõestamist. Et olla viljakas, vajab sarnane lähenemine avarust ja sügavust mitmes mõõtmes ja piisavalt sarnasust ning mitmekesisust, et võimaldada nii positiivseid järeldusi kui kontrollivaid vastunäidustusi. Terves maailmas on selliseks ettevõtteks vaid üks küllaldane katsekogum, nimelt indoeuroopa nelja tuhande aastase talletusega keelteala Euroopas, Lähis-Idas ja Kesk- ning LõunaAasias. Et ta piiristub ja osalt kattub Lähis-Ida nn. kultuurihälliga, see ainult suurendab tema väärtust, sest selline lähedus aitab määritleda ka siirdlevi ulatust.

      Niisugune on selle raamatu lähenemisviis. Aga kõigepealt vaadelgem ligemalt mütoloogia enda endist lugu ja tänapäeva tegu.

      Kui sarnasused, mis juhuslikkuse määra ületavad, on hoomatavad eri paljujumaluse süsteemides, ilma et kujutlus või eelarvamus neile värvingut või “paran- dust” lisaks, juurdub uskumus, et mingi ajatu side ühendab eri rahvusi, kellele nad omasteks osutuvad.

      Sir William Jones

I. SUUNAD

      1. MÜÜDILOO AJALUGU

      Olgu mütoloogia müüdilugu, mütoloogia ajaloo vaatlus on müüdiloo lugu, seega nii-öelda metamütoloogia, mis sarnaneb teaduse või ükskõik millise teadusala ajalooga.

      Müüdiline mõtlemine on mütopöa alus, seevastu reaktsioon müüdi vastu on mütoloogia lähtekohaks ja on kippunud olema pigem vastandlik ja tunnetuslik kui kiretu ja mõistuslik. Enamus säilinud reageeringut enne uusaega, ja mõndagi tänini, pärineb filosoofide ja usumeeste erapoolikust vallast, seega dogmaatika pooldajailt, mis (A. N. Whiteheadi sõnul) religiooni hullutab ja pole teaduselegi tundmatu. Varaseimad kreeka loodusfilosoofid Thales Mileetosest, Anaximandros ja Anaximenes kuulutasid igaüks omamoodi kosmoloogilist ürgosist (vesi, tò ápeiron “piiritu”, õhk), luues seega müüdilist seletust. Nende järglased, Xenophanes, Parmenides ja Zenon Eleast, jõudsid ontoloogiliste kinnispunktide otsingul liikuvuse ja muutumise eitusele (Zenoni paradoksid, eriti “Achilleus ja kilpkonn”). Vahepeal oli muinasusund tugevasti mandunud eeposelaulikute ebareligioosse mõttelaadi ajel. Esimest kokkupõrget näeme Xenophanese rünnakus antropomorfse religiooni vastu:

      “Homeros ja Hesiodos on jumalaile omistanud kõik, mis on inimeste hulgas häbiväärt, varguse ja porduelu ja pettuse… Surelikud arvavad, et jumalad sünnivad nagu nemad, on nagu nemad kehakattelt, häälelt ja kujult. Aga kui veised ja hobused ja lõvid saaksid käsi kasutada ja kujundeid teha, teeksid hobused jumalad hobusekujuliseks, ja veised veisekujuliseks… Etiooplased ütlevad, et nende jumalad on lösuninalised ja mustanahalised, traaklased väidavad, et nende omad on sinisilmsed ja punapäised… Üks Jumal… ei kujus surelike sarnane ega mõttes. Ta näeb kõik, tajub kõik, kuuleb kõik. Ja ilma vaevata valitseb ta kõiki oma mõtte läbi.”

      Sarnane ülirange moraalne tõsidus ja absoluutse aje ei olnud päris omased ontoloogia vastasleerile; aga Herakleitos Efesosest oma näiliselt nihilistliku põhilausega pánta rheî (“kõik voolab”) eitas samuti tavamütoloogiat ja tõstatas Logos’e omamoodi universaalmõistuseks, mis jättis Mythos’ele vähe ruumi.

      Ateena tõusuga Kreeka kultuurikeskuseks 5. sajandil e.m.a. sai moraalifilosoofiast kutsetegevus ning müüdihinnangud muutusid üha keerukamaks. Sofist Protagoras, kellele inimene oli kõige mõõdupuu (pántōn khrēmátōn métron ánthrōpos), väljastas järgmise avameelse usu(tuse)tunnistuse: “Jumalaist ei tea ma midagi, kas nad on või ei ole, ega ka, mis nende loomus võiks olla. Selleks on palju takistusi, nagu ebakindlus ja inimese elu lühidus.” Platon aga ei teinud asja nii kergeks: ta ei soosinud kirjanduses allakäinud müüti ning pagendas Homerose ja Hesiodose oma ideaalriigi kodakondsusest. Ega hinnanud ta ka rahvaloomingu toorainest, ja ometi on ta oma mütopöa, näiteks Er’i müüt Politeia’s immutatud orfilistest hingerännu teooriaist, mis pärinevad rahvausundite müstikast. Vastuoksusi võimendamaks oli Platon lisaks pragmaatik, kes oma teoses Nomoi (“Seadused”) oli valmis lubama ka rahvalikku müüti igapäevase elu kohmaka, aga õpetliku tarbevahendina.

      Kõigel eeltoodul jäi siiski teooriast vajaka. Aga peagi paelus kreeklasi ka müüdi nähtus kui selline ja kutsus esile kiires korras seletussuundi ning -meetmeid, mis püsima jäid ega ole kehtivust kaotanud. Nad õppisid müüti nägema ühest küljest kui keelekasutust ja teisest kui ajalooprobleemi. Theagenes väitis esimesena, et müüt võib olla sümboolne, s.t. mitte sõnasõnaline, vaid mõistutõde, väljendamatuse retoorika keelend, täheldamaks loodusnähtusi või kõlbluspõhimõtteid. Aja jooksul sai sarnase tõlgitsuse märksõnaks allegooria (sõna-sõnalt “teisiti-ütlemine”, “muundväljend”, esiteks Cicero kasutuses laensõnana kreeka keelest, kreeka kirjanduses endas alates Plutarchosest). Teine mõiste, müüt kui riknenud ajalugu või pärimuslik nurisünnitus, vilksatab juba Herodotosel, oletades jumalate algupärana erakordseid surelikke nagu kuningaid või kangelasi, kelle aupaiste on järelpõlvedes paisunud jumaldamiseks. Seda nimetatakse tavaliselt euhemerismiks, Sitsiilia filosoofi Euhemerose järgi (3. sajand e.m.a.).

      Mõlemad seletusmoed olid seejärel valikuliselt käepärast, kui aga iganes mõni eelnev müüdistik vajas lammutust uuema ja “parema” usuindluse nimel, nii nagu varem Xenophanes oma ainujumalat püstitades põlgas moe, kuidas inimene jumalaid loob omaenda näo järgi. Prodikose taoline mõistuslik moralist leidis müüdiainesele kasutust, asetades isegi Heraklese teeristile allegooriliste Vooruse ja Pahe naiskujundite meelitada, kreeka sangariloo nuiamehe ja seelikuküti jaoks üsnagi eripärasesse olukorda. Stoikud, kelle moraalifilosoofia pooldas Xenophanese laadi jumalust, leidsid allegoorias käepärase vahendi Olümpose kõrvaldamiseks. Enamik ratsionaliste, nagu Palaiphatos oma teoses Perì apístōn (“Mitteusutavusest”), olid kergekäelised euhemeristid, kes müüti seletasid kui fantaasia vilja või usumeeste vassingut või ajaloo moonutust. Euhemerism sobis eriti epikuurlastele, kelle oma metakosmilised jumalused olid ilmast irdunud ideaalid; respekt muu maailma tavapärasemate vaadete vastu ajendas neid abivalmilt otsima rahvausule Euhemerose laadi seletust. Paljud hilisantiigi ajaloolased – näiteks Megasthenes, Polybios, Diodorus Siculus – on paadunud euhemeristid; seevastu Cicero taoline eklektik, teoseis nagu De natura deorum, žongleerib osavalt Platoni, stoa ja Epikurose vahel.

      Kristluse tulek vajutas kultuurile uue surmtõsise müüdi, kusjuures kirikuisade poleemika oli pööratud vanade pärimuste vastu, rakendades üht või teist antiigis äraproovitud meedet. Allegooriat võis alati suvaliselt piltlikuks tõlgenduseks tembeldada. Ajastul, kus Rooma hirmuvalitsejad käskkirjaliselt jumalaiks kuulutati, oli euhemerism kui loodud näitamaks, et oletatavad