Võrdlev mütoloogia. Jaan Puhvel

valitsejast. Sama laps, tajudes äikesetormi, küsis: “Kas välku on näha vee all?”; siin on võrdkujuks “Rig-Veda” jumalik Vetevõsu (Apam Nápāt), kes on loitev vetesügavuse hoidja ja hiilgab “välku rüütatuna”; ilmselt kujutelm veealusest välgust on kuski inimese ürgmälus ja võib kerkida nii vanaindia pühakirjas kui nelja-aastase mõtteilmas. Viieaastane päris: “Kas George Washington oli esimene inimene?”, võrdsustades esimese riigipea inimsoo esiisaga, just nagu Muinas-Iraanis ürgne esmakuningas võrdub esimese meesolevusega.

      Üldkehtivate mallide otsing 20. sajandil, mis omane ritualistlikule ja süvapsühholoogilisele koolkonnale, iseloomustab samuti sotsioloogilisi ja strukturalistlikke suunitlusi. Ritualism pärineb inglise ja psühhoanalüüs saksa keel- ja kultuurkonnast; sotsioloogias ja strukturalismis on aga oluline prantsuse panus, alates Emile Durkheimi ja Marcel Maussiga. Durkheimi “kollektiiv-kujutelmad”, Maussi põhjapanevad uurimused kinkidest ja ohvrist ning Bronislaw Malinowski käsitlus müüdist kui ühiskondlikust ürgsobimusest või põhileppest, tunnetavad müüdi olulisust korrastatud inimliku kooselu koostisosana. Strukturaalne müüdiuurimine, eesotsas teedrajava Claude Lévi-Straussiga, toonitab samuti müüdi osatähtsust konfliktilahenduse vahendina ja vastandite vahendajana kultuuri ja ühiskonna toimes ning eriliselt looduse ja kultuuri dihhotoomias. Kuid Lévi-Straussi analüütiline binaarvastanduse meetod on mõjustatud strukturaalkeeleteadusest (eriti Roman Jakobsoni töödest) ja -folkloorist (alates Vladimir Propi teosega Morfologija skazki (1928)), mis on vaid omakorda ilmingud strukturalismivohangust 20. sajandi teaduses. Lévi-Straussi eritlus eirab sihilikult kultuuride eripära ja ajalist arengut (“kõik kultuurid on loomult võrdsed”, müüt on vaid kõikide oma teisendite kogum) ja piiritleb müüte binaarvastandite ja nende lahenduste puntraina. Need mõneti ranged ja steriilsed menetelud vastanduvad Lévi-Straussi juhul temperamentse luule- ja muusikalembega, eriti sümbolismi laadis; tagajärjeks on stiil ja vorm, mis tunnukse võnkuvat (aga mitte tingimata vahendavat) kirka ja mõistatusliku, kasina ja ülepakkuva, avala ja dogmaatilise, peenelt eritleva ja jämedalt üldistava vahel (see dialektiline hegeliaanlik joon seondub autori marksismiga). Tema paljuköiteline suurteos Mythologiques algab pika “eelmänguga” nagu Wagneri ooper ja ta vaated müüdi suhtest keele ja kirjandusega (eriti luulega) on äärmiselt iselaadsed ja vaieldavad (müüt on keele strukturaalse ja statistilise külje autonoomne süntees; luulekeel on müüdikeele vastaspoolus, sest ta tihti kärbub tõlkes, müüt seevastu talub hästi keelepiiride ületamist). Mõningate mööndustega meenutab Lévi-Strauss 20. sajandi teisel poolel Max Müllerit sada aastat varem: patentne ainulahendus, rapsoodiline esitlus, eripärased arusaamad keele ja müüdi suhetest.

      Pärast Oidipuse-müüdiga alustamist on Lévi-Strauss ise enamikus pendeldanud Alaska ja Amatsoonia vahel, strukturaalne mõtteviis on aga hakanud imbuma üldiselt klassikalisse ja ajaloolisse müüdikäsitlusse. Ilmne oht on, et see meetod on loomuldasa üldistav, universaalne ja ajalooväline, seega tekstuaalse, filoloogilise ja ajatajulise otsene vastand. Tuntud tõikade katmine binaarvõõbaga sügavama mõistmise nimel ei asenda andmestiku süvitsi loodimist ainulise kohaldasa paikneva ja ajaliselt areneva kultuuripärandina. Mütoloogias, nagu igas teises teaduse valdkonnas, on oluline teadvustada, et tõik ise on tähtsam kui ükskõik milline temale kohaldatud teooria. Sellepärast siin raamatus esinev võrdlev mütoloogia ei maksa lõivu ühelegi ainuteooriale müüdi loomuse, toime, käibe või otstarbe kohta. Kuid ta on teadlik, et müüt on tegev nii inimeses kui ühiskonnas, et ta osaleb enesekujutelmas ja ilmavaates isikulisel ja kollektiivsel tasemel (olles seega seotud religiooniga ja selle ilmingutega nagu rituaal ja palve ja samuti kogukondliku ideoloogiaga) ja et ta tekitab pinevaid keele ja ajaloo pingeid (kõneldes igitoimuvast, jutustades ajatust möödaniku või (prohvetlikult harva) tuleviku keelevormis, mitte kunagi üldistavas olevikus).

      Seega 20. sajandi õppetunnid ritualismis, süvapsühholoogias, sotsioloogias ja strukturaalantropoloogias väärivad igaüks võrdleva mütoloogia tähelepanu, kuid ainult sel määral, kuivõrd nad suudavad valgust heita põhiliselt ajaloolisele ja filoloogilisele ainesele, mis põhineb algürikute täpsel ja tundlikul eritelul. Selline võrdlev mütoloogia, keskendudes vanadele indoeuroopa keelkondadele ja nendega kaasuvaile kultuuridele, on aegamööda välja kujunenud viimasel poolsajandil tänu õpetlastele, nagu Émile Benveniste, Georges Dumézil, Stig Wikander, Jan de Vries ja Jacques Duchesne-Guillemin.

      2. LOOMISMÜÜT MUISTSES LÄHIS-IDAS

      Algu- ja loomepärimused kipuvad olema enimalt müüdilised. Kosmogoonia pajatab maailma saamisest, antropogoonia annab aru inimese algupärast. Kõik see toimub müüdilises ajas, mis “alguses oli”. Vastaspoolusena leiame paljudes usundeis mingil moel eshatoloogiat, ettekuulutuse kujul viimsepäeva teadvustust. Õhtumaa juutlik-kristlikus ajaraamistikus kulgeb terve ajaloodraama sirgjooneliselt nende kahe pooluse vahel, dünaamilise protsessina algusest lõpuni, piiratud latentsest ajatusest mõlemas otsas. Vastandlik arusaam ja ilmavaade valitsevad paljudes klassikalistes ja orientaalkultuurides, kus nii maailm kui inimkond aeg-ajalt uueneb ja taastub ja ka üksikolendid sünnivad ümber hingederännu teel. Kuna selline müüt pürib üldkehtivusele, ületab ta tihti rahvuspiirid ja muutub laias haardes väljaveokaubaks; mõelgem vaid muistsele Lähis-Ida kolka-kosmogooniale Piiblis, mida ikka veel omaks võtavad rangeusulised juudid ja kristlased, või siis India budismi levikule üle Aasia. Teisest küljest võib loomismüüt ilmalikku jumet omandada nii rahvusvaheliselt kui rahvuslikult. Marksistlik nägemus sotsialismi arengust tõelise kommunismi nirvaanasse ja rahvussotsialismi unelm tuhande-aastasest riigist on 20. sajandi ilmalikud eshatoloogiad, ning aastatuhande vahetusega kasvab kahtlemata ajalõpu ennustuste tulv. Ajaloo süvaloodis on aga loomismüüt tihti muundunud või teisendunud rajamismuistendiks ja inimese sünd mingi eripärase suguvõsa saamislooks. Vanades pärimusis, kus jumala ja inimese piirjooned ähmastuvad, võivad teogoonia, antropogoonia ja perekonnasaaga üksteisega tihedalt põimunud olla.

      Kõige selle uurimiseks on muistne Lähis-Ida mitmekihiline tanner. Vastandina Egiptusele oma enesesse-sulgunud peaaegu monoliitse ja ühtlase rahvusliku ja keelelise pärandiga, koosnes muistne Lähis-Ida paljudest eri kultuuridest enam-vähem ühes paigas, aga ulatudes ajaliselt üle aastatuhandete. Arvesse tulevad sumerid, ida-semiidid (akadlased = babüloonlased + assüürlased), hurrilased ja proto-indialased Mesopotaamias, lääne-semiidid Süüria, Liibanoni ja Palestiina aladel (Eblast kolmandal, Ugaritini teisel ja foiniiklaste, kaananlaste ja heebrealasteni esimesel aastatuhandel), indoeuroopa-keelsed hitiidid ja luviidid Anatoolias (Väike-Aasias) ja samuti indoeuroopa iraanlased tervel hiidalal Väike-Aasia, Mesopotaamia ja India vahemail. Ega ole alati kerge öelda, kus lõppes Kreeka ja algas Lähis-Ida laialdase kultuurilise läbipõimumise tagajärjel. Mõned ülaltooduist on meie teadmiste piirdes taandamatud algkultuurid – näiteks sumeri või hurri —, aga enamuses on tegemist kahe suure keelkonnaga, semiidi ja indoeuroopa omaga. Semiidi keelkond on olemuselt tihe ja ühtlane, kuid tema ürgkuju taastamist raskendab tugev sumeri mõju idapoolsele, Mesopotaamia osisele. Indoeuroopa keeled on tohutult enam mitmepalgelised ja hajali. Kolm muistsesse Lähis-Itta ulatuvat haru (anatoolia, kreeka, indoiraani) on varaseimad indoeuroopa keelemälestised, kuid nad on eripärased ja erineva väärtusega alg-indoeuroopa müüdi ja usundi taastamisel. Kreeka ja hitiidi pärimused on mõlemad substraadile altid ja adstraadist mõjutatud, selmet olla indoeuroopa pärandit säilitavad hoidlad: püstloodne edastus kohalikust minevikust ja külgne levi kaasaegsest ümbrusest on põhjustanud muundumisi ja loonud uusi sünteese. Näiteks iraani, hitiidi ja kreeka ainese põhjal indoeuroopa algkuju oletamisel peab olema ülimalt ettevaatlik, sest nende naaberlikkus võimendab vastastikku hilismõjude ja ühiste välislaenude tõenäosust.

      Seega siirdlevi on võtmesõna Lähis-Ida mütoloogias ja eriti loomismüüdis. Isegi viimase tuntuimas isendis, heebrea “Genesises”, on hoomatav piirkondlik mõjustus. Selle allikaks on sumerid, kelle pärimuses esineb paradiisimüüt puhtast ja kirkast maast Dilmun’ist, lugu kurjast karjusest Dumuzi’st ja rahumeelsest põlluharijast Enkimdu’st, milles kajastub Kaini ja Abeli konflikt, ja veeuputuse legend Ziusudra’st, kelle teisendid on Utnapištim “Gilgameši” eeposes ja Noa “Genesises”. Tähendusliku erinevusena on heebrea Jumal transtsendentne ja vastukaaluks Aadama, Kaini ja Noa inimlik surelikkus ilmne, sumeri vägilased aga on jätkuvalt jumalikud; sangariloo tasemel on Gilgameš ise vähemalt pooljumalus,