Võrdlev mütoloogia. Jaan Puhvel

Kybele ja Attis’e früügia kultusemüüdi, mille eredad üksikasjad vaevu muidu meieni jõudnuksid, ehkki Kybele-kummardamine saabus Rooma juba enne 200 e.m.a.: Papas’e, früügia Zeusi suguühtest Agdos’e nimelise kaljuga sündis androgüünne ebard Agdistis; teda taltsutamaks sidusid jumalad magava Agdistise suguti puu külge; kui ta tormakalt virgus, rebenes liige, seega “taandades” Agdistise naissoost Kybeleks. Verisest mullast tärkas granaatpuu, mille õuna noppis jõe Sangarios’e tütar Nana; vili kadus ta rüppe ja viljastas tema; ta sünnitas Attis’e, kes kohitses enda meeletus andumuses Kybelele (sellest johtub Kybele ja temasarnaste jumalannade (Atargatis) eunuhh-preestrite (Galli) enesekohitsus, nagu seda kirjeldab Lukianos teoses De dea Syria). Palju sellest heidab valgust vanadele Väike-Aasia müütidele (kaljust sündimise seika võrdle näiteks 2. peatükiga).

      Keskajal oli igasugu huvi klassikalise müüdi vastu enamasti turvaliselt rüütatud euhemerismi. Matkides Vana-Rooma tavasid (gens Julia seostamine Aenease kaudu Troas’e Venus-Aphrodite-Kybelega) “avastas” 11. sajandil avaldatud Speculum regum kaugeid ja kõrgeid sugupuid nii Karl Suure kui Hohenstaufenite kodadele. Esmakordselt köitis aga ka mitteklassikaline müüt õpetlaste ja vanavara-uurijate tähelepanu. Iiri mungad koostasid “Vallutuste raamatu” (Lebor Gabāla), Saxo Grammaticus kirjutas Gesta Danorum’i, Snorri Sturlusoni Noorem Edda ja Heimskringla kuulutasid vanaskandinaavia jumalad Trooja kandist sisserändajaiks. Need kirjamehed olid vagad kristlikud euhemeristid, kes ilmselt uskusid, et muinaslugu on ajaloo eelaste ja paganlik müüt vaid pärimuse väärusuline nurikujund, mida nad võisid suvaliselt ajaloolise tõe huvides “parandada” (irooniline on, et tõeliselt hoopis müüt ilmalikustub muistendiks, nagu nimetatud sissejuhatuses; vt. veel peatükk 2).

      Giovanni Boccaccio, enam tuntud muude kirjatükkide poolest, avaldas 14. sajandil (Küprose kuninga Hugo de Lusignan’i tellimusel) kreeka mütoloogia käsitluse nimega De genealogia deorum, mis jäi paariks sajandiks ületamatuks tähtteoseks. Teoreetiliselt on see keskaja viimane mütoloogiatähis vähepakkuv, nõjatudes allegooriale ja astroloogilisele müüditõlgendusele, mis oli olnud moes hilisklassika hellenismist saadik. Boccaccio mõju jätkus parema puudusel, sest renessanss oma klassikaindlusele ja kreekalembesusele vaatamata tegi väga vähe mütoloogia heaks, ja see varjusurm kestis läbi 17. sajandi. Nii et veidral viisil mitte suurte humanistide mõtterännud, vaid hoopis meresõitjate ja konkistadooride avastusretked avardasid pikapeale mütoloogia piirimaid; seiklejad nagu Cabral või Balboa olid lõppude lõpuks paradoksaalselt mõjukamad kui Marsilio Ficino, Erasmus ja Scaligerid kokku. Kui sidemed Idaga ja Uue Ilma hõivamine süvenesid, veeti ka aegamisi Manila – Acapulco – Vera Cruz’i galioonidel Euroopa poole maiste aarete kõrval vähemkombatavat kraami. Vaimsete huvidega misjonärid nagu jesuiidid talletasid Vahemere omadest täiesti erinevaid pärimusi. Aja jooksul kasvav andmestik pani aluse uutele võrdlevatele hinnangutele. 18. sajandi “valgustusaeg” oma mõistusekultusega ei soosinud eriti müüti; kirjanikud nagu Diderot ja Voltaire haistsid vaistlikult pettureid igas religiooni ilmingus. Ometi esmakordselt uusajal kirjutati tõsiseid ja pädevaid uurimusi mütoloogia kohta. Bernard de Fontenelle oma teoses De l’origine des fables (1724) osutas kreeka ja indiaani müütide sarnasusele ja oletas motiivide üleilmset polügeneesi antud kultuuriastmeil. See mõiste oli oma ajast kaugel ees, mööndes, et müüdil on tähendusrikkaid, üleilmseid juuri inimkonna minevikus. Charles de Brosses’i Du culte des dieux fétiches (1760) näidistas “primitiivseid” jooni kreeka usundis ja hülgas seletusena nii allegooria kui euhemerismi. Giambattista Vico oma kuulsas raamatus Scienza nuova (postuumne, kolmas väljaanne 1744) mõistis esimesena müüdi paljutahulisust, reastades mütogeneesi vahelduvate ja võimalike osistena loova kujutlusvõime, usuinspiratsiooni, loodusnähtuste tajumise ja ühiskonnasätete peegelduse.

      Kõik see oli siiski vaid eelaste. Aga midagi uut murdis lõpuks suure jõuga sisse romantismi tulekuga 18. sajandi teisel poolel. Ükskõiksuse või taunimise asendas järsk ja tundeline müüdilembesus. Voltaire’i pilamine on Johann Gottfried Herderi austava hinnanguga kaasaegne. Mütoloogia, luule ja keele sünteesi abil pürgis Herder mõista inimsoo vaimset arengut, kinnitades seega müüdi usulist tähendust ja eelkõige eneseväärtust. Herderi järglased tegid sellest põhjalikust ümberhinnangust arvukaid järeldusi. Luules kerkis kreeka müüdi-ideaal, musternäiteks Schilleri tundepurse Die Götter Griechenlands. Goethe sai julgust jälgida Platoni eeskuju ja rajada uut mütopöad antiigi pinnasele. Jakob Grimm tõi germaani mütoloogia uude tulipunkti, ja kutselised filosoofid leidsid müüdi sümboolikas uudse, viljaka vaatlusvälja. Viimaste hulgas oli tooniandja Friedrich Schelling (Philosophie der Mythologie, postuumne väljaanne 1857), kes välistas müüdis igat laadi kaudse “tähenduse”, olgu siis euhemeristliku või allegoorilise. Selle asemel omistas ta müüdile märksõna “tautegooriline”, väites, et teda tuleb mõista eraldi kui inimvaimu omalaadi kujundit, omaenda tõelusemoega ja sisuga, mis ilma korvamatu sisepinge kaota ei kannata tõlkimist mõistuslikku vormi. Teoreetilises filosoofias on selline lähenemine läbinud rea etappe meie ajani; näiteks pühendas Ernst Cassirer (1874–1945) teise köite oma teosest Philosophie der symbolischen Formen Schellingi hindamisele ja arendamisele pealkirja all Das mythische Denken. Schellingi mütoloogia manifesti peatähis oli aga autonoomiakuulutus. Müüt on mõistetav kui müüt, mitte kui ajalugu või metafoor või millegi muu aseaine.

      Väljaspool teoreetilise filosoofia hõredat õhustikku aga kasvas müüdikogum, voolates sisse kaugeilt mailt ja kaugest minevikust ning koormates proosalisemaid päid argisema taksonoomiaga. Just kui avastusreiside ajastu viljad olid küpsemas, liitusid nendega järsku arheoloogia leiud. Retked ja vallutused olid vahendanud rohket teavet, nii “primitiivset” andmestikku kui India ja Kaug-Ida kõrgkultuuride kirjalikku tulva. Viimase teaduslik töötlemine võttis hoogu 19. sajandi alul, samal ajal, kui suurejoonelised kaevamistööd tõid päevavalgele Egiptuse, Süüria-Mesopotaamia, Iraani ja Väike-Aasia muinasmälestised. Kõigest sellest johtus üks uusaja suuravastusi, nimelt Euroopa, Iraani ja India keelte sugulus, nende kuuluvus laialt levinud keelkonda, millel on aastatuhandete pikkuselt kirjalikke säilmeid ja mille eelajalugu on olulisel määral taastatav võrdleva ajaloolise keeleteaduse täpsete vahenditega. See indoeuroopa keelkond on ajaloos ainulaadne ulatuse, mitmekesisuse, levi ja kirjapaneku poolest; teised, nagu semiidi või hiina, on ehk ligilähedased ajapikkuses, aga mitte paljutahususes või kaughaardes. Oluliseks osutusid Inglismaa vallutused Indias ja seejärel sealse vana kultuurkeele sanskritiga tegelemine klassikaliselt haritud koloniaaleliidi hulgas.

      Ilmutus see oli, aga kahtlaste tagajärgedega mütoloogiale terveks 19. sajandiks. Algkeel oletab algkogukonda, see omakorda algkultuuri ja viimane algmüüdistikku; seega oli eelajalooline taastamine järsku uue võrdleva mütoloogia ülesanne, matkimaks võrdleva keeleteaduse võidukäike. Aga samas oli teelahe: ühel pool filoloogiast sõltuv ajalooline raamatutarkus, teisel aga kaasaegne kirjatute pärimuste kogumine, seega müüdiuurimise alged tärkava etnoloogia, antropoloogia ja sotsioloogia raamides. Viimastele said osaks kõik sajandi ismid (evolutsionism, positivism, materialism jne.), eelmine aga tõmbus vandlitorni: Charles Darwin purjetas Galápagose saartele, Friedrich Max Müller seevastu kadus kabinetti, et Rig-Veda’t toimetada ja keele ning müüdi loomust eritleda.

      Filoloogia võidukäiguga kaasus mütoloogia ebaedu. Uue võrdleva meetodi rakendajad olid silmapaistvad keeleteadlased, kuid müüditeoorias võhikud. Selmet jälgida eelkäijaid, nagu Fontenelle, De Brosses, Vico, Herder või Schelling, eelistasid nad teisejärgulisi teoreetikuid (Christian Heyne, Gottfried Hermann). Etümoloogia, mis Platoni Kratylos’est saadik oli olnud mütoloogiale vähepakkuv meede, ammutas keeleteaduse edust uut jõudu ja rakendati ülepeakaela müüdinimede paaritusele (näiteks kreeka Kéntauros : sanskriti Gandharvás; samuti Erīnys : Saranyus, Ouranós : Várunas jne.). Allegooria sai ainumoeks (välistades euhemerismi), eriti looduslik allegooria monomaanselt taandatud ühele ainsale laadile; nii sündisid Adalbert Kuhni tormijumalad, Angelo de Gubernatise loomaallegooriad, Johannes Herteli tulemütoloogia, Georg Hüsingi kuumüüdid ja eelkõige Max Mülleri päikesemütoloogia. Friedrich Max Müller (1823–1900), 19. sajandi teaduse suurkuju, kelle auks India avaldas veel 1973. aastal postmargi, ühendas loodusallegooria omapärase, mõnevõrra Heynelt ja Hermannilt päritud keeleteooriaga. Selle kohaselt