Võrdlev mütoloogia. Jaan Puhvel

Читать онлайн.
Название Võrdlev mütoloogia
Автор произведения Jaan Puhvel
Жанр Философия
Серия
Издательство Философия
Год выпуска 0
isbn 9789949473373



Скачать книгу

      Käesolev e-raamat sisaldab autoriõigusega kaitstud materjale ja kogu e-raamatu sisu on autorikaitse objekt. E-raamatu kasutamine on lubatud üksnes autoriõiguste omaniku poolt lubatud viisil ning tingimustel.

      Tingimused e-raamatu kasutamiseks:

      1. Kogu e-raamatu sisu on autoriõigustega kaitstud. Kõik õigused reserveeritud;

      2. E-raamat on mõeldud üksnes isiklikuks kasutamiseks;

      3. E-raamatu osaline või kogu sisu paljundamine mis tahes kujul on keelatud, va isiklikuks kasutamiseks e-raamatu digitaalses exlibrises fikseeritud e-raamatu omaniku poolt;

      4. E-raamatust või selle üksikutest osadest võib teha isiklikuks tarbeks väljatrükke üksnes e-raamatu digitaalses exlibrises fikseeritud e-raamatu omanik, e-raamatu kopeerimine ja kolmandatele isikutele jagamine ei ole lubatud;

      5. E-raamatu võib alla laadida ning salvestada oma arvutisse üksnes e-raamatu digitaalses exlibrises fikseeritud e-raamatu omanik;

      Keelatud on e-raamatust kõrvaldada omandiõigust tähistavaid märke, etikette või muid e-raamatu märke.

      VASTUTUS

      Autoriõigusega kaitstud e-raamatu mittesihipärane kasutamine või omavoliline turustamine on ebaseaduslik ja on aluseks kahjunõude esitamisele. E-raamatu väljaandja ja levitaja ei vastuta kahju eest, mis tuleneb e-raamatu väärast kasutamisest.

      Kasutades käesolevat e-raamatut nõustute automaatselt eespool toodud tingimustega.

      Nimi: Kirjastus Ilmamaa eISBN: 9789949473373

      Paberraamatu ilmumisandmed, mille järgi on valmistatud e-raamat

      Tehnilistel põhjustel ei ole e-raamatus kõiki transkriptsioonimärke kasutatud.

      Toimetanud: Luule Krikmann Kaanekujundus: Kaljo Põllu

      “Eesti mõtteloo” raamatute väljaandmist toetab sihtkapital “Eesti mõttelugu”

      Selle raamatu väljaandmist on toetanud Kultuuriministeerium ja Eesti Kultuurkapital

      © Ilmamaa 1997 ISBN 9985–821–23–8 ISSN 1024–1604 nr. 12 Trükikoda “Greif”

      EESSÕNA

      Pigem kui uurimusega on tegemist õpetamisest johtuva käsiraamatuga. Sellest ajast peale, mil alustasin võrdleva mütoloogia loenguid Kalifornia Ülikoolis aastal 1959, sai neist osa terve põlvkond. Mu enda juhendajad sajandikeskseil õpirändudel Euroopas olid olnud Georges Dumézil Pariisis ja Stig Wikander Uppsalas. Adudes ainestiku labiilsust, piirdusin veerandsada aastat suulise esitusega, uuendades kursust üle ja üle sõnas ja mõttes, luutmaks enneaegset kivistunud kujundit. Õnneks ei pärssinud sarnane vaospeetus doktorante avaldamast väärtuslikke kokkuvõtteid, näiteks C. Scott Littletoni New Comparative Mythology või Donald Ward’i Divine Twins. Siiski pikkamisi, pärast õppuritele aastate vältel antud lubadusi, et “kunagi” tuleb käepärast raamat, tardus ainestik alltoodud kirjasõnaks. Loodetavasti kujunes ta piisavalt ainesekeskseks ja selgekujuliseks, et olla mõnevõrra huvipakkuv ka laiemale haritud lugejaskonnale, kel ju jääb vajaka suulist seletust.

      Kirjandusviited raamatu lõpus keskenduvad (saadavuse piirides) hästitoimetatud ajakohastele allikaüllitistele inglise või eesti keeles, lisaks veel valikuliselt erialasemaid käsiraamatuid ja üksikasjalisemaid uurimusi kinnitamaks raamatu enda käsitlusi. Tegemist on kokkuvõtliku ülevaate, mitte vaidlusainelise süvaloodiga; sellest ka joonealuste viidete sihilik puudumine. Vajalikud seletused antakse jooksvas tekstis.

      Aastatepikkusel arenguteel teaduse ja teadvuse piirimail juurdusid ja sadestusid eripärased ja vahelduvad tajud ja mõjud. Ei püri see raamat mingile lõpparvele, olles vaid ühemehe arusaam ajastaegade segipillatud pärimusist ajal, kus meie oma aastatuhat on kõhedasse lõpujärku tuiamas.

      Ehk aitab aines mõnevõrra õhtumaa inimest kadunud silmapiiri otsingul, tajumaks, et tema mõistemaailm ja vaimne pärand ei pea alluma piiranguile, mis antiigist saadik ahistavad kaugmineviku mõistmist. Niisiis, teavet ja valgustust, vähem sõgedat erimeelsust ja nõmedaid eelarvamusi.

      Jaan Puhvel

      SISSEJUHATUS

      On mõisteid, mida vanad kreeklased piiritlesid ja sõnastasid esmalt ja alatiseks, nagu “hübris”, “iroonia”, “tragöödia”. Samuti ka “müüt”. Moodsais keeltes pole asendajat – sõnaga kaasub tähendus. Alguses polnud tegemist erialase või õpetatud terminiga, vaid hoopis igapäevase kõnekeelendiga. Algupära on ebaselge, tõenäolisim tuletus on hüüdsõnast (mu), võrreldav selliste eestikeelsete iteratiivmoodustistega kui “pläralära” või “latatara”. Tähendus oli “kõne, jutt”; Homeros kõrvutab épos kaì mûthos “sõna ja kõne”, vastandiks érgon, seda passuses, mis kirjeldab Achilleuse võrsumist nii sõnade seadjaks kui tegude tegijaks (múthōn te rhētêr’ émenai prēktêrá te érgōn). Homerosel ja tragöödidel võib mûthos olla ka “lugu, jutustus”, tõetruudusele vaatamata. Aga prosaistidest peale (nagu Herodotos) kaasub varjund “udujutt”, vastandiks lógos tähenduses “tõsilugu”: “ajaloo isa” nimetas kõhklemata omaenda muistendipundart “Lógoi” ja varus ebakõlase mûthos asjade jaoks, mida isegi tema ei suutnud uskuda. Platonist peale hakkab välja kooruma selle sõna erialane tähendus, samuti kui lógos omastab järjest rohkem filosoofilist ja ülemõistuslikku, Aristotelese loogikast algusõnani, millest kulgeb Johannese evangeelium.

      Tundub tagasivaates irooniline, et moodne keelepruuk on mõiganud sarnast semantika kõrglendu eirata ja vähemalt osalt Platonile eelneva kõnekeele tasandile taanduda. “Müüt” on igapäevases kasutuses tihtipeale vaid väljamõeldis või mõtteluul, olgu siis ühiskondlik ajulummutis või massiteabe hämamine. Hoolimata et eritähendus on käibel juba kaks ja pool aastatuhandet, sest tuletised mūthología ja mūthologēma on kasutusel Platonist saadik, ja mūthopoiia varemgi. “Mütoloogia” on seega algupäralt sõna-sõnalt “jutulugu” ning tänapäeva lodevas pruugis ka “müüdistik” (“kreeka mütoloogia”), tähendab aga õieti “müüditeadus”, samuti nagu näiteks patoloogia käsitleb haiguslugu. “Mütoloogia õping” on seega pleonasm. Õpime hoopis müüti.

      Müüt tehnilises tähenduses on tõsine vaatlusaines, kuna tõeline müüt on olemuselt oma tekkekeskkonna surmtõsine koostisosa. Müüdis väljendub mõttemall, mille abil ühiskond vormistab enesetunnetust ja eneseteostust, saavutab iseteadvust ja endausku, seletab omaenda ja ümbruskonna olemust ja algupära ja vahel püüab oma saatust juhendada. Müüdi toel on elatud, surma mindud ja – liigagi sageli – tapetud. Müüdi toimel ennetab püha (ja seega paradoksaalselt ajatu) oluliselt olevikku ja oletuslikult tulevikku (“nõnda kui alguses oli, nüüdki on ja jääb, igavesti”). Siiski aegade sadestuses ühiskonnad hääbuvad ja usundid muunduvad, nii et ajaloomaastik kubiseb müüdijäänuste kuivkestadest. Need on väärtuslikud säilmed inimkonna vaimsest ajaloost, eriti kui nad esinevad palsameeritud usulademeis ikka veel põimituina kultuse, liturgia ja rituaaliga. Sama oluline on aga järgmine säilimusaste, kus pühajutt on juba ilmalikuks saanud, müüt on muutunud muistendiks, ajatus asendunud sangarliku möödanikuga, jumalused vägilasteks käänatud ja müüdiline sündmustik ajalikuks toiminguks. Paljud ehtsad rahvuseeposed on pärimustesalved, mille müüdiline tagapõhi on tuhmunud sarnases ülekandes. Vanad kroonikad võivad osutuda “proosaeeposteks”, kus müüdiuurija terav pilk oskab silmata muidu kaotsiläinud müüdistikku. Selline taasavastus erineb täielikult sihilikust müüdipruugist kirjanduses loomise toorainena, nagu see on olnud tavaks taidelise sõnaseadmise algajast saadik.

      Iga müüt on põhimõtteliselt eripärane ja iseloomulik oma algümbrusele. Mis edasi saab (järelkaja, muundumine, taasavastus, elustamine jms.), on juhuse asi. Järelikult iga muinasmüüdistiku uurimine on kirjasõnale toetuv ajalooline teadusala; seevastu kaasaegset müüti võib tabada antropoloogilise menetlusega. Eripaiksete pärimuste võrdlevat mütoloogiat saab viljelda mitmel tasemel. Üldmütoloogia peab põhiliselt piirduma sarnasuste (või antud olu korras erinevuste ja vastanduste) selgitamisega