Ilma näota ohver. Stefan Ahnhem

aga selleks, et üldse hääletama pääseda, tuleb oma isikut tõendada, ja seda tehti käejälgedega.“

      Fabian ei arvanud, et mõrv oli seotud islami karistusega varastamise eest. Tema mäletamist mööda ei olnud Jörgen Pålsson varas. Riiukukk küll, aga mitte varas. Käed olid maha saetud ja duširuumi viidud. Mida see võis tähendada? Polnud mingit kahtlust, et tapja püüdis mingit sõnumit edasi anda.

      „Risk, millele sa mõtled?“

      Ta vaatas üles ja kohtas Tuvessoni uudishimulikku pilku. „Mida see tapja püüab siin öelda? Kas see, et mõrv leidis aset Jörgeni töökohal, on oluline, või on see lihtsalt kokkusattumus, kuna ta juhtus töötama samas kohas, kus ta kunagi õppis?“

      „Kas sa vihjad, et see võib olla mõni õpilane?“

      „Ma ei ole kindel. See võib olla ka õpetaja. Võib-olla keegi, keda ta kuritarvitas.“

      „Kuritarvitas? Mida sa silmas pead? Nagu vägistas?“ küsis Klippan.

      „Kui motiiviks oleks olnud kättemaks vägistamise eest, siis oleks tal käelabade asemel midagi muud maha lõigatud,“ ütles Lilja.

      „Veel üks asi,“ jätkas Fabian, imestades, kuidas ta küll sõna kuritarvitas peale tuli. „Kui Jörgen Pålsson tõesti Øresundi silda ületas, peaksid selle tõestuseks olema fotod, õigus?“

      „Me teame, et ta üle läks,“ lausus Klippan, ulatades talle väljatrüki logiraamatust. „Siin on kirjas täpsed ajad, millal ta Lernackeni tollipunkti läbis, nii väljumine, kui sisenemine.“

      „Teisalt ei teeks kahju ka visuaalse kinnituse saamine. Risk, oled enam kui teretulnud seda juhtlõnga edasi uurima, kui sa ise tahad,“ pakkus Tuvesson.

      „Loomulikult,“ vastas Fabian, mõistes, et Klippanil oli olnud täielikult õigus. Mõtted puhkusest näisid üha ebamäärasemana.

      „Klippan ja Irene, ma tahan, et te tuvastate kõik selles klassis õppinud ja uurite välja nii palju kui ilma otsese kontaktita võimalik. Kuna kuriteo toimepanija võib olla üks nendest, siis tahan, et hoiaksime asja võimalikult kaua vaka all, kuni oleme rohkem välja uurinud. Kas see on selge?“

      Lilja ja Klippan noogutasid.

      „Aga Fabian? Mida me temaga teeme?“ küsis Lilja. „Ka tema käis selles klassis.“

      Kõik pöörasid pilgud Fabianile.

      „Ma tegelen temaga ise,“ ütles Tuvesson.

      „Ja siis on meil veel ka ohvri naine,“ ütles Klippan. „Ee… lesk. Kes temaga ühendust võtab?“

      „Sa mõtled Lina Pålssonit?“ küsis Tuvesson.

      „Lina? Kas see on tema nimi?“ küsis Fabian. Tuvesson noogutas.

      „On see tema?“ uuris ta, osutades sõrmega pikkade lokkis juustega blondile tüdrukule läbikriipsutatud Jörgeni kõrval. „Nad olid juba tol ajal koos. Uskumatu. Kui soovite, siis võtaksin temaga meelsasti ühendust.“

      „Kindel see, et võtaksid,“ ütles Klippan klassipilti silmitsedes. „Oli see vast kaunitar.“ Ta krabas Fabianil õlast.

      „Sellel, kuidas nad sel fotol paistavad, on ilmselt väga vähe ühist sellega, kuidas nad praegu välja näevad, kahjuks,“ lausus Molander.

      „Jah, no vaadake Fabianit,“ ütles Lilja ning kogu ülejäänud grupp purskas naerma. Nad korjasid oma dokumendid kokku ja lahkusid ruumist – kõik peale Tuvessoni.

      „Ma ei ole kindel, mis sa sellest arvad, aga ilmselgelt oleksin sulle väga tänulik, kui sa tõesti tahaksid meid uurimises aidata, aga ma saan väga hästi aru, kui eelistad sellele oma puhkust perekonnaga. Valik on täielikult sinu enda teha.“

      „Ma aitan hea meelega,“ kinnitas Fabian rõõmsalt. Aga ta ei suutnud peast heita mõtet, et Tuvesson on asjadest täiesti valesti aru saanud. Mis valikut tal on, arvestades juhtunut? See polnud tal esimene kord töötada juhtumi kallal, kus kurjategija oli üksikasjalikult ette valmistunud. Aga see kord oli täiesti erinev. Keegi tema vanast klassist oli jõhkralt tapetud ja leitud mõni päev hiljem, täpselt samal päeval, kui ta koos oma perega tagasi kodulinna saabus. Muidugi võis tegu olla juhusega. Aga miski ütles talle, et see oli samavõrd juhuslik, kui maha saetud käelabad.

      „Ühe asja tahan ma sulle täiesti selgeks teha,“ ütles Tuvesson Fabiani pilku kohates. „Ma ei tea, kuidas te Stockholmis asju ajasite, aga siin oleme me üks meeskond ja töötame koos – ja see kehtib ka sinu kohta.“

      Fabian noogutas.

      „Tore. Ma korraldan nii, et su palk hakkab jooksma alates tänasest.“

      „Oleks suureks abiks, kui sa mind andmebaasi lisad, et see valvelaua Florian mind edaspidi sisse laseks.“

      „Loomulikult. Saad ka pääsukaardi. Ilmselgetel põhjustel ei ole me jõudnud su töölauda veel valmis seada, aga sa võid seniks laenata Hugo Elvini oma. Nagu sa kuulsid, on ta mõned nädalad töölt eemal. Ma näitan sulle, kus see asub.“

      Fabian järgnes läbi jaoskonna Tuvessonile, kuid ei kuulanud sõnagi, mida naine talle rääkis. Tema mõtted olid hoopis mujal. Alates sellest, kui ta Jörgen Pålssoni tapmisest teada oli saanud, näris tema alateadvuses miski, miski, mis keeldus pinnale tõusmast. Nõupidamise ajal oli see tunne veelgi tugevnenud. Ei olnud juhuslik, et ta Jörgeni mõrvamotiive arutades kasutas sõna kuritarvitas.

      Tema kooliaja mälestused hakkasid muutuma selgemaks ja intensiivsemaks. Temas tekkis eriskummaline tunne, et Jörgen Pålsson oli saanud täpselt selle, mille oli ära teeninud.

      5

      ESIALGU EI TUNDNUD LINA PÅLSSON TEDA ÄRA, kuigi ta kasutas enda tutvustamisel oma täisnime ja meenutas naisele, et nad õppisid terve koolipõlve ühes klassis. Tegelikult rääkisid nad küll telefoni teel, mitte ei kohtunud isiklikult, aga naine oli täielikus segaduses, mis tekitas Fabianis kahtluse, kas see ikka tõesti oli Lina, kellega ta samas klassis käis. Tal ei tekkinud mingisugust seost enne, kui mees kasutas hüüdnime „Fabbe“, pärast mida kutsus naine ta juba samal päeval kella üheks enda poole kohvile. Fabianil jäi veel aega end oma uue töölaua taga sisse seada ja Øresundi sillaga ühendust võtta.

      Hugo Elvini töötool nägi välja nagu väga lahe katseeksemplar tulevikust. Selle küljes oli hulgaliselt igasuguseid nuppe ja kange, kuid istuda sellel väga meeldiv ei olnud. Tõtt-öelda oli see äärmiselt ebamugav, nii et Fabian hakkas seda mitmete kangide abil reguleerima, püüdes samal ajal Øresundi silla peakeskuse administraatorile oma helistamise põhjust selgitada. Teda suunati kellegi teise juurde. Sel ajal, kui telefon kutsus, õnnestus tal leida toolil enda jaoks ideaalne seadistus. Ta püüdis ette kujutada, milline on Hugo Elvini kehatüüp.

      „Kas te olete nagu see Kurt Wallander?“ kostis järsku toru teisest otsast naisehääl. Fabian, kes polnud õigel ajal aru saanud, et telefon oli kutsumise lõpetanud, selgitas naisele, et Wallander oli temast auastmelt kõrgemal. Õigem olnuks öelda, et oleks olnud temast auastmelt kõrgemal, kui Wallander poleks olnud väljamõeldud tegelane.

      „Kas te tõesti olete kõik päriselus nii nutikad?“ jätkas naine teisel pool telefonitoru.

      Viis minutit hiljem oli Fabianil õnnestunud Kurt Wallander vestlusest kõrvaldada ja hakata ise küsimusi esitama. Naine teisel pool toru vastas neile ja seletas talle, et igat sõidukit, mis läbis Lernackeni tollipunkti, pildistas kaks kaamerat: üks eest, et jäädvustada sõiduki numbrimärk, ja teine pealt, et mõõta sõiduki pikkust ja tagada korrektne teemaks. Samuti kasutas silla peakeskus fotosid tõendusmaterjalina, kui keegi püüdis maksmisest kõrvale hiilida.

      Fabian ütles naisele, et nad otsivad Chevy maasturit numbrimärgiga BJY 509, mis pidi Taani sõites tollipunkti läbima teisipäeval, 22. juunil, pisut peale kella kuute hommikul, ja naasma samal õhtul 23.18. Naine lubas fotod üles leida ning küsis Fabiani e-posti aadressi, millele ta need saata saaks. Fabian andis talle Tuvessoni meiliaadressi, kuna talle endale polnud seda veel loodud, ning tänas