Ilma näota ohver. Stefan Ahnhem

kuigi termomeetri järgi oli seal kaheteistkümne ja kolmeteistkümne kraadi vahel. Teised kolm sinistes kaitseriietustes politseinikku tegid ruumist pilte, uurisid sündmuskohta ja kogusid tõendeid. Puidu ja saepuru tuttav lõhn oli segunenud imala mädahaisuga. Fabian läks Jörgen Pålssoni surnukeha juurde, mis lebas ukse kõrval suures kuivanud vereloigus. Lukumehhanism ja uksekäepide olid samuti verega kaetud. Lohmakates kulunud teksastes ja verises valges alussärgis surnukeha oli olnud suur ja heas vormis mees.

      Fabian ei mäletanud Jörgenit nii suurena – sitke ja ennasttäis küll, aga mitte nii jäme. Ta pidi olema tugev nagu härg. Aga ometi oli kurjategijal õnnestunud mehe tätoveeritud käsivarte otsast mõlemad käelabad maha lõigata. Köndid olid randmete kohalt verised ja narmendavad ning Fabian ei suutnud ettegi kujutada, millist piina see võis teha. Miks just käelabad?

      „Nagu isegi näete, viitavad verised jäljed põrandal, et ta liikus tööpingi juurest selle ukseni, kust me sisse tulime,“ selgitas Molander. „Uksel pole küll lukku, aga ta ei teadnud, et see oli teiselt poolt pinkide, toolide ja laudadega blokeeritud. Kui siitkaudu pääseda ei õnnestunud, liikus ta sinnapoole ja püüdis sellest uksest välja pääseda. Aga pole ju lihtne uksekäepidet pöörata, kui sul käsi pole?“

      Fabian uuris verist käepidet.

      „Oled sa jõudnud luku üle vaadata?“ küsis Tuvesson. „See on superliimi täis, mis selgitab ka ohvri suu olukorda.“ Molander võttis välja pintsetid ja tõstis Jörgeni ülahuult, paljastades rea katkiseid esihambaid.

      „Ta püüdis seda suuga pöörata?“ küsis Tuvesson. Molander noogutas. „Rääkides ellujäämisinstinktidest. Mina oleks kindlasti surnud tervete hammastega.“

      „Ma ei mõista. Osutas ta vähemalt mingitki vastupanu?“ küsis Tuvesson.

      „Hea küsimus. Võib-olla osutas, aga ta võis olla ka uimastatud. Seda me veel ei tea. Vaatame, mida Pats laboris leiab.“

      „Kui kaua ta vastu pidas?“

      „Pakuksin, et kolm või neli tundi.“ Molander juhatas nad töökoja teises otsas oleva tööpingi juurde, mis oli niisamuti kuivanud verega kaetud. „Tapja pani tema käed selle pitskruvi vahele ja amputeeris labad selle käsisaega.“ Ta osutas pintsettidega verisele saele, mis oli põrandale visatud.

      „Kas olete suhelnud ka selle klaasifirmaga, kes auto teisaldamist nõudis?“ küsis Fabian.

      „Milleks? Kas arvad, et nad võivad asjaga seotud olla?“ küsis Tuvesson.

      „Minu arvates ei ole tegemist sellise tegelase kätetööga, kes jätaks midagi saatuse hooleks.“

      Tuvesson ja Molander vahetasid pilke.

      „Firma number on mul olemas.“ Tuvesson võttis oma telefoni välja, valis numbri ja lülitas kõlari sisse. Pärast iseäralikku helinat andis automatiseeritud häälsõnum neile teada, et valitud number ei ole kasutusel. „Näib, et sul võib isegi õigus olla. Peame kindlaks tegema, kes selle kraana rentis. Ingvar, lase kraana üle vaadata, võib-olla on seal mõni niidiots.“

      Molander noogutas.

      „Ja käed?“ jätkas Tuvesson.

      „Me pole neid veel leidnud.“

      Tuvesson pöördus Fabiani poole. „Nii? Mis sa arvad? Kas tuleb tuttav ette?“

      Fabian libistas silmad üle tööpingi, verise käsisae, põrandal olevate veriste jälgede ja ilma käelabadeta surnukeha. Ta vaatas kordamööda Tuvessonile ja Molanderile silma ja raputas pead. „Kahjuks mitte.“

      „Mitte midagi? Mitte ainsatki vihjet, et see oli keegi teie klassist, või mõtet, miks keegi just Jörgen Pålssonile midagi sellist teha võis?“

      Fabian raputas veel kord pead.

      „Olgu, proovida ju võis. Luba, et kui sul mingi idee tuleb, siis helistad mulle või tuled jaoskonnast läbi. Okei?“

      Fabian noogutas ja astus Tuvessoni kannul puutöökojast välja, peas kummitamas küsimus, mis ei annaks rahu, kuni ta sellele vastuse leiab.

      Miks just käelabad?

      18. august

      Kirjutan siia päevikusse esimest korda, kuigi sain selle emalt jõuludeks juba kaks aastat tagasi. Ta ütles, et alati on hea oma mõtted üles kirjutada, siis ei unune midagi ära. Koristasin eile kogu oma toa ära ja sain ühe musta prügikotitäie prahti. Ema oli superõnnelik ja ma leidsin üles oma C-3PO nuku, mis oli juba üle aasta aja kadunud olnud.

      Täna olid kõik taas koolis, peale Hampuse. Kõik peale minu tundsid rõõmu meie uue klassiruumi ja uute raamatute üle. Nüüd on minu kord ja see sai alguse matemaatikatunnis. Kõik vaatasid mind nii, nagu ma poleks midagi teinud. Püüdsin käituda normaalselt, nagu ma ei märkaks, aga nad vahtisid mind ikka. Ma tean, mida see tähendab. Kõik teavad. Ma teadsin, et see juhtub. Ma teadsin seda kohe, kui Hampus ütles, et ta minema kolib. Ma muudkui lootsin, et ma eksin, aga ilmselt mitte. Ma mõtlesin sellele terve suve.

      Inglise keeles istusin kõige ette, et ei näeks, kui nad mind vaatavad. Nad vahetasid omavahel kirju, aga mina teesklesin, et ka seda ei juhtunud. Ma ei pööranud ümber. Mitte kordagi.

      Jesper luges ühe kirja valju häälega ette ja seal seisis, et ma olen kole ja lõhnan halvasti. Ma ei tea, kuidas see võimalik on. Nühin end duši all käies alati väga hoolikalt ja olen viimase aasta jooksul isegi deodoranti kasutanud, sest mu higi lõhnab tugevamini. Ema ütles, et seda juhtub kõigil. Olen püüdnud oma kehalõhna nuusutada. Ma ei arva, et ma haisen. Aga ma tean, et ma olen inetu – inetu nagu sitt.

      P.S. Homme on Labani sünnipäev. Lähen ja ostan talle ühe sellise ratta, veepudeli ja saepuru.

      3

      KUI FABIAN KOJU JÕUDIS, olid kolijad täies tööhoos. Ta heitis pilgu furgoonautosse ja nägi, et pisut enam kui pool sellest oli juba tühjaks tassitud. Seal oli siiski veel hulgaliselt kaste, vanu lampe, hokikeppe, nende plekilised Klippani diivanid, mis kunagi IKEAst ostetud, ning Ellipse’i laud koos kokku sobivate järeletehtud Ant’i toolidega, vana suur telekas, mida nad lubasid Theodoril oma toas hoida, kuid mida ta kunagi ei vaadanud, murdmaasuusad, jalgrattad, katkise klaasiga vitriinkapp ja terve mägi musti prügikotte, mis ootasid tuppa viimist.

      Kas see on tõesti kõik, mis ta oma neljakümne kolme eluaastaga koguda on suutnud? Mõned kulunud diivanid ja tolmused lambikuplid? Fabian tundis tugevat tungi lasta meestel asjade majja vedamise asemel kogu see krempel lihtsalt prügimäele sõidutada. See kolimine tekitas temas tunde, nagu ta oleks äsja ostnud omale uue ja uhke arvuti ning kandis sinna üle kõik oma vanad failid, viirused ja muu. Tegelikult ihkas ta uut algust. Unustada hetkeks raha ja osta kõik uued asjad. Ta tahtis kattekile puruks rebida ja hingata sisse kasutamata asjade hõngu.

      Ta noogutas kolijatele, kes tõstsid autost parasjagu vana avokaadorohelist dokumendikappi, mis talle toodi, kui ta kaheteistkümneseks sai. See näis olevat raske ja selle vedamiseks läks tarvis kahte meest. Fabian püüdis meelde tuletada, mis nendes sahtlites on, kuid ei suutnud meenutada, millal ta neid viimati avanud oli. Viimased kakskümmend aastat oli kapp nende korteri pööningule pagendatud. Miks see nii palju kaalus?

      Tund aega hiljem, kui ta aitas Sonjal köögis kaste tühjendada, meenus talle, mida dokumendikapp sisaldas, ning ta kiirustas seda otsima. Sonja oli kolijad keldrisse suunanud. Teel sinna kargas Fabianile pähe, et ta polnud veel sammugi keldrisse astunud, kuigi seda oleks iga tõsisem ostja esimese asjana teinud. Ta oli pimesi usaldanud maakleri kinnitust, et maja on lausa suurepärane. Fabian ei muretsenud eriti. Lõppude lõpuks oli see paksude telliskiviseinte ja loomuliku tuulutusega maja, erinevalt uutest, väljastpoolt soojustatud majadest lähedalasuvas Mariastadenis – või „Hallituslinnas“, nagu rahvas seda nimetama oli hakanud.

      Tal ei olnud õnnestunud kohtuda Otto Paldynskiga, maja eelmise omanikuga. Ilmselgelt oli tegemist tõelise perfektsionistiga, kes nende kolmekümne aasta jooksul, mil ta siin oma perekonnaga elas, oli maja eest hoolitsenud nagu oma lapse eest. Paldynski oli isiklikel põhjustel soovinud maja kiiresti maha müüa ning lasi hinda märgatavalt allapoole. Maakleri