Ilma näota ohver. Stefan Ahnhem

et tal pole kombeks end oma klientide eraasjadesse segada, ning suunas seejärel teema elegantselt nendele hüvedele, mis Fabianile ostjana osaks saavad. Fabian oli sellele vastusele reageerinud naeratuse ja peanoogutusega ning otsustanud edasi mitte urgitseda.

      Ta leidis oma avokaadovärvi dokumendikapi, tõmbas lahti ülemise sahtli ning leidis silmapilkselt selle, mida otsis – oma aastaraamatu üheksandast klassist. Fabian istus kapiservale ning otsis raamatust välja oma klassi. Aastaraamatus olev foto oli sama, mille tapja kuriteopaika maha oli jätnud. Ainus erinevus oli see, et Fabiani pildil ei olnud kedagi läbi kriipsutatud.

      Kõige ilmsemaks tõestuseks sellele, et aasta oli 1982, olid nende soengud, kuna kõigil olid pikad, kohevad ja sätitud juuksed. Fabianile hakkas tasapisi igaühe kohta midagi meenuma: Seth Kårheden ja tema pehmed vuntsid; Stefan Munthe ja Nicklas Bäckström, kes elasid temaga samas hoovis ja armastasid samamoodi rulasõitu. Ta leidis pildilt Lina oma blondide kiharatega. Isegi Jörgenil oli rõhutatud 1980ndate küljelt üle pea kammitud soeng. Nad nägid välja nagu kamp veidrikke, eriti Fabian. Ta hakkas fotol olevat ennast hoolikamalt silmitsema. Noor Fabian kandis särki, mis oli topitud kõrge taljega pükstesse, ning tema kodus lõigatud soeng ei tahtnud korralikult püsida.

      Teda hämmastas asjaolu, et ta polnud ühegi klassikaaslasega ühenduses olnud alates sellest ajast, kui ta Stockholmi kolis – isegi mitte Linaga. Ta oleks nagu kogu oma nooruse pappkasti pakkinud ning jätnud selle kõikideks nendeks aastateks Helsingborgi, kus see ämblikuvõrkudega kaetult ja unustatult vedeles. Kuni praeguseni.

      „Ah siin sa end peidadki…“

      Fabian oli nähtavalt ehmunud, kui nägi Sonjat enda ees seismas.

      „Anna andeks, ma ei tahtnud sind ehmatada.“

      Fabian pani aastaraamatu kiiruga kinni, nagu oleks teolt tabatud. „Ma lihtsalt ei kuulnud, kui sa tulid.“

      „Mis sa arvad, kui teeks õige pausi ja läheks pitsat sööma? Lapsed on näljased.“

      Fabian pani raamatu kõrvale ja tõusis. „See on hea mõte. Siin on – või vähemalt oli – üks päris hea pitsabaar vaid mõne kvartali kaugusel.“ Ta pöördus, et trepi suunas astuda, kuid Sonja võttis tal käest.

      „Kallis, kas sinuga on kõik hästi?“

      Fabian pöördus naise poole ja noogutas, kuid nägi viimase silmadest, et naine ei uskunud teda.

      IGA RISKI PERELIIGE KANDIS mööda jalgrada kõndides Tågaborgi pitsabaarist saadud pitsat. Päikesesoojale müüritisele istudes avanes neile kaunis vaade väinale ning kaugemal asuvale Taanile. Vaade oli ilusamgi, kui Fabian mäletas. Aastate jooksul laiemaks tallatud jalgrada oli täis inimesi, kes olid tulnud nautima õhtust jalutuskäiku kerges rannikutuules. Fria Badi poole jäänud riietusruumid olid renoveeritud restoranideks ning vanade rongirööbaste asemel oli muruplats bocce-väljakute ja grillimise tarbeks. Veelgi kaugemal hakkasid neile silma palmipuud, mis pandi esimest korda välja 1999. aasta arhitektuurimessi ajal. Praeguseks oli palmidest saanud iga-aastane traditsioon ning seda, mis kunagi oli unustuses väike liivane maalapp, nimetati nüüd „troopikarannaks“ ja sellest oli saanud Helsingborgi üks populaarsemaid rannaalasid. Fabianil oli tunne, nagu ta oleks kolinud täiesti uude linna.

      „See on kõige parem pitsa, mida ma kunagi söönud olen!“ kuulutas Matilda. Fabian pidi sellega nõustuma. Ka talle polnud pitsa kunagi varem nii hästi maitsenud.

      Nad istusid seal veel mõnda aega, jälgides paate, mis sõitsid Helsingborgist Helsingøri, kus sai minna Kronborgi lossi vaatama. See oli otsene tõend, et nad asusid nüüd kogu ülejäänud Euroopale lähemal. Fabian lubas endale, et ei koli enam meetritki põhja poole tagasi. Ta pöördus Theodori poole, kes põrnitses tühjal pilgul üle väina. „Kuidas sinu pitsa oli? Kas see oli ka parim, mida sa eales söönud oled?“

      „Ei, aga see oli päris hea.“

      „Viiest neli?“

      „Kolm ja pool.“

      „Sellisel juhul pead minu oma maitsma. See oli vähemalt kuus,“ ütles Matilda vennale pitsalõiku ulatades.

      Theodor ampsas sellest hiigelsuure suutäie. „Okei, sellele annan ma neli. Aga see on ka kõik.“

      „Issand jumal, kui pirtsakas sa oled. Emps, on ju pirtsakas?“

      Sonja noogutas ja tema pilk kohtas Fabiani oma. Mees oli teinud kõik, mis suutis, et seda varjata, ning seni polnud naine söandanud pärida, mida Tuvesson tahtis. Siiski polnud kahtlust, et ta teadis, et midagi on valesti. Nagu tavaliselt nägi Sonja tema haletsusväärsed katsed mitte paista eemalviibivana kohe läbi, isegi kui ta sel konkreetsel õhtul oli otsustanud kaasa mängida ja teeselda, et nad lihtsalt istuvad jalgraja kõrval müüritisel, naudivad punast õhtupäikest ja üle kivide uhtuvate lainete häält.

      Sel ööl armatsesid nad just nii, nagu olid päeval fantaseerinud.

      Põrand.

      Vein ja küünlad.

      For Emma, Forever Ago…

      4

      Fabian ja Sonja ärkasid selle peale, et Matilda neile otsa ronis, pärides, miks nad ometi elutoa põrandal magavad. Nad aitasid teineteisel selgitust improviseerida ja seletasid tütrele, et nende toas olev voodi vajab kohandamist, enne kui nad selles magada saavad. Theodor tuli trepist alla ning aitas verandal lauda katta, samal ajal kui Sonja ja Matilda poodi hommikusöögikraami järele ruttasid. Üsna pea nautisid nad hommikupäikeses ühist söömaaega. Puudu oli vaid ajaleht, mille Sonja unustas enda sõnul osta.

      „Mida me täna teeme?“ küsis Matilda.

      „Ma arvan, et jätkame lahtipakkimist ja…“

      „Kohendame voodeid! Siis te ei pea enam põrandal magama!“

      „Jah, seda ka!“ naeris Sonja. „Ja ma mõtlesin, et me võiksime pärastlõunal ujumas käia.“

      „Jah!“

      „Isa, kas võiksime enne poest läbi käia ja mulle hingamistoru osta?“ küsis Theodor.

      „Mul on kahju, aga täna peate te ilma minuta ujuma minema.“

      „Mida?! Miks?“ hüüdis Matilda. „Kas me ei olegi siis puhkusel?“

      „Oleme ikka, aga isal on tarvis mõned asjad korda ajada,“ ütles Sonja. „Ja ta on täpselt sama pettunud kui meie. Meil jääb vaid üle loota, et see väga kaua aega ei võta.“ Tema pilk kohtas Fabiani oma ja mees sai aru, et naine oli poes ajalehte lugenud.

      FABIAN ASTUS HILJUTI ehitatud valgesse politsei peamajja, mis asus kohe E4 maantee ääres ja vaid kiviviske kaugusel vanast kindlusesarnasest Berga vanglast. Ta läks valvelaua juurde. Sellele oli kuhjatud neli ajalehte: Helsingborgs Dagblad, Kvällsposten, Dagens Nyheter ja Svenska Dagbladet. Fabian heitis pilgu kõige pealmise ajalehe esiküljele: TÖÖÕPETUSE ÕPETAJA PIINATI JA MÕRVATI OMAENDA KLASSIRUUMIS.

      Kas seda pealkirja Sonja lugeski? Kahes ajalehes oli toodud sama foto, millel oli koolimaja taha pargitud kraana ja Jörgeni maastur. Maasturi numbrimärk oli häguseks tehtud, aga punane hoone ja selle pikad vangikongi aknaread näitasid väga selgelt, millise kooliga on tegu. Ja kui palju tööõpetuse õpetajaid seal ikka töötab?

      Fabian tutvustas end mehele valvelauas ja selgitas olukorda: ta ei pidanud tegelikult tööle tulema enne augustit, aga Tuvesson oli ta mõrvatud tööõpetuse õpetaja tõttu välja kutsunud ja palunud läbi astuda, kui tal mingi mõte tuleb. Valvelauaametnik, kolmekümnendates eluaastates ja politseivormis mees, hakkas enda ees olevat klaviatuuri toksima. Mehe soeng meenutas Fabianile pilte 1930ndate aastate Saksamaalt ning talle avaldas muljet tema sirge rüht.

      „Kuidas teie nimi oligi?“

      „Risk. Fabian Risk. Aga ma ei usu, et te mind andmebaasist leiate. Nagu ma ütlesin, ei alga minu teenistus enne kui alles augustis.“ Valvelauatöötaja ignoreeris teda, maadles hiirega, sisestas käske ja põrnitses ekraani, tema ilme muutus järjest närvilisemaks. „Palun vabandust, kuid ma ei suuda teid leida.“

      „Ma