Ilma näota ohver. Stefan Ahnhem

ta ei ole, mõtles Fabian, kuid ta teadis, et prokuröri ootamiseks ei ole neil piisavalt aega.

      „Aga kuna see oled sina, Fabian Risk, minu isiklik väike Wallander, teen ma erandi. Ühel tingimusel.“

      „Millisel?“

      „Et järgmine kord, kui sa üle sõidad, tuled mulle tere ütlema.“

      FABIAN LÄKS OTSIMA PUHKERUUMI, kus oli suur paljude nuppudega kohvimasin, et seal üks kõne teha. Ta vajutas cappuccinonuppu ja kuulis, kuidas masin tööle hakkas, samal ajal kui telefon liini teises otsas kutsus. Naine teadis, et tema helistab, Fabian oli selles kindel. Ilmselt põrnitses naine samal ajal oma helisevat telefoni.

      „Kuidas kuradi päralt sa üldse julged mulle helistada?“

      Fabian otsis meeleheitlikult, mida öelda.

      „Halloo? Kas sa arvasid, et ma ei saa aru, et see sina oled? Nii kuradi …“

      „Niva, ma ei tahtnud …“

      „Meiega on lõpp. Kas sa oled selle juba unustanud?“

      „Ei, ei ole, ja ma ei helista selle pärast.“

      „Pakun, et sa helistad, et mulle öelda, kui täiuslik perekond te olete, nüüd kus sa sündmuskohalt jalga lasid ja Skånesse emigreerusid?“

      „Ma helistan, sest vajan ühe juurdluse juures sinu abi, ja on väga oluline, et tegutseksime kiiresti,“ ütles Fabian. Ta võttis naise vaikimist kui positiivset märki. „Uurin ühe vana klassikaaslase mõrva, mille kohta sa kindlasti ka ajalehtedest oled lugenud – tööõpetuse õpetaja, kellel käelabad otsast saeti.“

      „Oi, muidugi, see on nii skånelik. Kas ta oli mõni sinu vanadest koolisõpradest?“

      „Mitte just sõber. Käisime samas klassis. Mul oleks tarvis teada, milliseid oste ta kahekümne teisel juunil oma krediitkaardiga tegi.“

      „Saada mulle tema kaardi number ja ma võtan sinuga ühendust.“

      „Aitäh. Väga kena sinust, et aitad. Ma tõesti ei tahtnud …“

      „Kuidas muidu läheb?“

      „Kenasti. Me alles kolisime, seega on asjad pisut pilla-palla. Aga tundub… Ma arvan, et kõik saab korda. Sul?“

      „Väga kohutavalt ja üksildaselt, nagu ikka. Mu terapeut arvab, et läheb aega, enne kui ma suudan edasi liikuda.“

      „Olen kindel, et hakkad end varsti paremini tundma. Nüüd, kus ma kolisin, on Stockholm tervenisti sinu päralt.“

      „Mis lohutus see on, kui sa mulle ikka helistad?“

      Fabian hakkas sellele vastama, kuid aeg sai otsa. Naine oli toru ära pannud. Ta võttis oma cappuccino’st lonksu ja valas ülejäänu kraanikaussi.

      7

      „ISA, ARVA ÄRA, MIS ME TEGIME!“ karjus Matilda, tormates Fabiani suunas, kes parajasti uksest sisse astus. „Me käisime ujumas! Seal olid jubesuured lained ja vesi oli superkülm! Ja me läheme homme jälle. Emme lubas mulle uue ujumistrikoo osta!“ Ta hüppas isale sülle. „Kas sa tuleksid ka meiega kaasa, palun?“

      „Mis siis saab, kui vesi minu jaoks liiga külm on?“ Ta astus kööki, Matilda endiselt süles.

      „Palun, issi. Palun.“

      Fabian läks Sonja juurde, kes õhtusöögiks lauda kattis, ning suudles teda.

      „Õhtusöök on kohe valmis,“ ütles naine naeratades. „Kuidas läks? Kas saite sellega ühele poole, mis oli tarvis ära teha?“ Ta võttis põlle eest ja vaatas mehele silma.

      „Kallis, see …“

      „Ah, unusta ära, et küsisin. Unusta ära, et peaksid tegelikult puhkusel olema.“

      „Kallis…“

      „Ärme räägime sellest. Mine kutsu parem Theo.“

      „Muidugi. Kus ta on?“

      „Oma toas.“

      „Ta on terve päev seal olnud,“ ütles Matilda.

      „Kas ta teiega ujumas ei käinud?“

      „Ei. Ta lootis, et sa tuled kaasa ja aitad tal hingamistoru valida,“ ütles Sonja.

      „Issi, luba, et sa tuled homme meiega kaasa. Palun… Lubad?“

      „Luban. Et annan endast kõige, kõige …“

      „Sa oled nii tobuke.“ Matilda rabeles tema käte vahelt välja.

      Samal ajal kui Fabian pöördus, et trepist üles minna, helises telefon. „Kas see on juba sisse lülitatud?“

      „Näib nii.“ Sonja läks telefoni juurde ja tõstis toru. „Jah, Sonja Risk kuuleb… Jah, ta on siin. Sulle.“

      Fabian teadis Sonja järsu hääletooni tõttu kohe, kes helistab. Sa kuradi salakaval madu, mõtles ta enne, kui toru võttis.

      „Jah, Fabian Risk kuuleb,“ ütles ta oma kõige ametlikuma häälega.

      „Hei, kullake,“ vastas Niva liini teisest otsast. „Mõtlesin, et parem oleks helistada su kodusel numbril, mitte mobiilile, et see nii kahtlane ei paistaks. Lõppude lõpuks pole meil tarvis seda vestlust varjata, ega ju?“

      „Ei, absoluutselt mitte,“ vastas Fabian ja kehitas Sonjale õlgu, kui see elutuppa kõndis. „Kas leidsid midagi?“

      „Sa oled alati nii usin mesilane. Ausalt öeldes ei saa ma aru, kuidas Sonja seda kannatab. Kõik on läbi enne, kui see alatagi jõuab.“

      „Niva, me hakkame just õhtust sööma.“

      „Nii armas. Selle kaardiga, mille numbri sa mulle saatsid, tehti 739-kroonine ost OK bensiinijaamast Lellinges kell 22.22. Ta kasutas seda ka Puttgardeni BorderShopis, kust ta ostis nii palju õlut, et sellest piisanuks ilmselt tervele Oktoberfestile.“

      „Aitäh sulle abi eest.“

      „Tühiasi.“

      Fabian pani toru ära ja istus laua taha sööma. Ilmselt tahab Sonja teada, miks Niva helistas. Tal on täielik õigus küsimusi esitada.

      Aga ta peab sellega ootama, kuni ta õhtul hiljem taas koju jõuab.

      FABIANIL ÕNNESTUS KODUST lahkuda natuke pärast kella kümmet. Ta istus autosse ja suundus OK bensiinijaama Lellinges, mis asus Kopenhaagenist umbes neljakümne kilomeetri kaugusel edelas. Tema hinnangul pidi ta sinna jõudma veidi enne keskööd.

      Kuigi Theodor oli keeldunud ust avamast, kui ta lahkus, ning Matilda ja Sonja olid tema peale nüüd mõlemad pahased, otsustas ta seda reisi mitte järgmisele päevale lükata. Tal oli õnnestunud endale veidi aega osta ning ta ei võinud seda raisata, lastes tervel ööl lihtsalt mööda minna.

      Sõidu kestel kaalus Fabian kõiki fakte, mida ta juhtumi kohta teadis. Kurjategijal olnuks võimatu teada täpselt, kus ja mitu korda Jörgen teel peatub, aga ta ilmselt oletas, et Jörgen peatub vähemalt korra, et paaki täita. Molanderi sõnul oli kooli juurest leitud Chevy paagis 88 liitrit 95-oktaanist bensiini. Paak mahutas ühtekokku 120 liitrit, mis tähendas, et Jörgen oli ära kasutanud 32 liitrit. Tankla, kus ta paagi täitis, asub koolimajast 144 kilomeetri kaugusel, kui juurde arvata ka sillaületus. Kulutades 144 kilomeetri läbimiseks 32 liitrit kütust, tähendab, et täislastis Chevy kulutas 2,2 liitrit 10 kilomeetri kohta – hinnanguliselt. Tundus loogiline oletada, et Jörgen ei teinud ühtki mittetarvilikku kõrvalepõiget, vaid sõitis otse kooli juurde.

      Jörgen Pålsson kasutas oma krediitkaarti Taanis vaid ühe korra, kell 22.22 OK bensiinijaamas. 739-kroonine kulu võrdub ligikaudu 75 liitri bensiiniga. Kui ta alustas oma teekonda Ödåkrast täis paagiga ega tankinud enne, kui alles 380 kilomeetri kaugusel Lellinges, näis 75-liitrine kütusekulu üsna õige. Lernackeni tollipunkti läbis Jörgen viiskümmend kuus minutit hiljem, 23.18, kuid selle vahemaa läbimiseks ei oleks pidanud kuluma rohkem kui nelikümmend minutit. See tähendab, et ta peatus bensiinijaamas viisteist kuni kakskümmend