Märk. Jason Pinter

see oli esimese küsimuse kohta.”

      Jack mõõtis mind pilguga ja patsutas mu küünarnukki. Wallace’ile meeldis õlg, O’Donnellile küünarnukk. Kui mina hakkan kunagi esiküljelugusid kirjutama, patsutan inimesi võib-olla originaalsuse mõttes kaelale.

      „Tee seda hästi, Henry, mul läheb veel abi vaja.”

      Seekord oli mul noogutamisega tõsi taga.

      4

      Sellel ööl lamasin ärkvel, painatud mälestustest, mida soovisin unustada ja reaalsusest minema pühkida. Kuid see polnud võimalik. Need mõtted jäävad mind aastateks kummitama. Abitus, mida sel ööl tundsin, ei kao kunagi. Kõik luupainajalikud unenäod kahvatusid reaalsuse ees.

      See juhtus umbes kolme kuu eest veebruaris. Tegelesin oma lõputööga, ronides viimaste kümnendike punktide pärast nahast välja, et tööandjatele muljet avaldada. Olin veetnud kolm ööd järjest magamata ning mu aju oli kokkukukkumise äärel. Olime Myaga terve nädala tülis olnud. Põhjuseks oli midagi helistamata jätmise kohta. Tema oli New Yorgis ja mina Ithakal. Nüüd pole neil detailidel tegelikult enam tähtsust.

      Viskasime kordamööda toru hargile ning ütlesime sõnu, mida hiljem kahetsesime. Kolmveerand kaksteist, kui mu ärapiinatud mõistust täitis Flaubert, nimetas Mya mind lapsikuks. Öelda, et see oli viimane piisk, oleks sama mõttetu, kui Titanicu kapten oleks öelnud: „Ups!”

      Mina ütlesin Myale, et ta on mõrd ja et olen meie suhtest tüdinenud. Ütlesin ka, et mulle aitab tema lollustest. Ta kutsus mind värdjaks ning mina olin nõus. Siis viskasin toru hargile.

      Ma püüdsin viimase lehekülje teksti meelde jätta ja sulgesin siis silmad. Ma ei mõelnud esimest korda, kas see kõik on tulemust väärt.

      Kell 2.36 hommikul (see kellaaeg on nüüd mu mälestustesse söövitatud) helises mu telefon. Võtsin vastu. See oli Mya. Kuulsin lämbuvat hingeldamist. Ta nuttis, kindlasti meie pärast. Ta ei öelnud midagi. Järele mõtlemata panin telefoni kinni ja lülitasin siis välja.

      Pool kaheksa ärkasin selle peale, et raadiost hakkas mängima „Armasta mind igavesti”. Naersin laulusõnade iroonia üle ega mäletanudki eriti eelmise õhtu telefonikõnesid.

      Pärast tassi kohvi joomist lülitasin telefoni sisse. Mind ootas neli teadet. Tundsin teatud süütorget, kui neid avasin. Mulle meenus, et olin kõne Myaga katkestanud, kuigi ta nuttis. Olin vedanud alt tüdrukut, kes oli nii mitu korda minuga voodit jaganud, kes oli palunud mul endaga armatseda, kes oli hoidnud mu kätt, kui seda vajasin. Kuidas ma võisin nii julm olla?

      Esimene sõnum pani mu vere tarduma. See oli paaniline, jutt oli peaaegu täiesti arusaamatu, kuid keskendudes kuulsin nuuksete vahel sõnu.

      See oli Myalt ja ta nuttis.

      Palun, Henry, jumal küll, võta vastu…

      Ja sellega kõne lõppes.

      Paanikas kuulasin teisi teateid. Kaks olid Mya vanematelt ja viimane mu oma isalt.

      Pidin haiglasse minema.

      Ma peksin järjest vastu kõikide sõprade uksi, kuni lõpuks üks neist, Kyle, tegi ukse lahti. Pisarais anusin, et ta laenaks mulle autot. Kihutasin New Yorki 180 kilomeetrit tunnis ja jätsin auto hooletult Mount Sinai haigla ette. Kyle’i auto teisaldati kohe, kui sisse jooksin.