Märk. Jason Pinter

võimalustega sobiv elamispind, mis asus ikka veel enam-vähem Manhattani saarel. Suurem osa kortereid olid poole rohkem maksnud ning olnud vaevalt mu lastetoa suurused. Praegu oli see korter 112. ja Amsterdami tänava nurgal ainus, mida sain endale lubada. Ning ajalehes töötades ei tahtnud ma linnast väljas elada. Kui olin juba New Yorgis, tahtsin olla selle sees kogu täiega.

      Kolm viimast nädalat olin kükitanud oma kallima Mya Loverne’i korteris. Iga hetk, mille koos veetsime, oli täidetud kombatava pingega. See pidi nii jääma, kuni leian lõpuks oma elamispinna. Suurem osa paarikesi ei jõua kokkukolimist ära oodata. Meie ei jõudnud teineteisest lahkumist ära oodata. Mul oli pangaarvel kaheksa tuhat dollarit, suvel Bulletinis töötades teenitud säästud. Oli olnud väga raske iga semestri lõpus koju minna, kuid ma ei saanud vaheaegadel endale majutust lubada. Oregonis sain tasuta elada. Sain elada vaimuna omaenda kodus. Ainult nii suutsin selget mõistust säilitada. Libisesin ustest sisse ja välja, ütlemata sõnagi diivanil lebavale mehele ega naisele, kes talle kunagi vastu ei hakanud. Kaheksa tuhat oli kõik, mis mul oli. Kindlasti ei oodanud ma toetust mehelt, keda ei nimetanud juba ammu isaks.

      Mya oli pärit Columbiast. Tema isa, David Loverne, oli Fodhami õigusteaduskonna endine dekaan. Minu ja Mya suhte esimesed kaks aastat Cornellis olid unenäolised ja nagu unenäod ikka, lõppesid ootamatult. Kolmas kohutav aasta oli nagu külm higi, mille toob laubale lõputu luupainaja. Mya oli minust aasta vanem. Ta kolis New Yorki pärast kooli lõpetamist. Nüüd jälgisin meie suhete jahtumist.

      Alles paari kuu eest, veebruaris, sai meie suhe surmahaava. Sellest ajast oli ta pulss aeglustunud ning tolle kohutava öö vaim ümbritses meid kõikjal. Me lootsime, et olukord paraneb, kui kolin linna, olime nagu abielupaar, kes loodab, et nende purunenud suhteid lapib lapse sünd.

      Leidsin Manuel Vega Craigslistist. Teade oli kirjutatud väikeses kirjas, justkui tundes häbi suurte jämedakirjaliste reklaamide ees.

      „Oled korterit näinud. Nüüd tahad seda üürida,” ütles Manuel ja ulatas mulle tüki paberit ja pastaka.

      „Oota nüüd! Mis siis kui ma ei taha seda üürida?”

      „Miks sa ei peaks seda tahtma?” uuris mees, justkui oleksin teda isiklikult solvanud. „Siin on neli seina, lagi, isegi külmkapp!”

      Kuidas saingi sellise loogika vastu vaielda?

      Hind tundus mõistlik isegi sellise urka kohta ja mul polnud eriti valikuvõimalust. Manuel oli valmis isegi külmikusse ronima, et selle suurust tõestada. Keeldusin viisakalt.

      Tegin korterile ringi peale, et kontrollida kahjureid. Näinud, et neid pole, olin valmis lepingule alla kirjutama. Mul oli seda korterit vaja. Võib-olla parandaks see mu suhteid Myaga. Alati oli võimalus, et seinte sisse on kullakange müüritud.

      „Niisiis kuue kuu üür ette maksta. Päris palju,” ütlesin ohates. Uskumatu. Ma olin andmas ära kaht kolmandikku oma säästudest korteri eest, mis nägi välja nagu teismeliste õudusfilmi sündmuskoht.

      „Mida iganes. Pead selle praegu ära maksma.”

      „Kui ma selle korteri ikka võtan,” ütlesin. Manuel kehitas õlgu ja näris sõrmeküünt.

      „Kui sa seda praegu ei võta, võtab keegi teine selle homme!”

      „Arvad?”

      „Kullake, ma panin selle reklaami eile üles ja sina oled kolmas inimene, kes seda vaatamas on käinud! Kui sa täna tšeki kirjutad, ütlen teistele, et tõmmaku uttu.”

      „Kurat,” ütlesin veidi liiga kõvasti. „On siin telefoniühendus? Kas siia saab Interneti paigaldada?”

      „Muidugi,” vastas Manuel naeratades. „Nii palju Internetti kui soovid!”

      „Olgu,” ütlesin kokkusurutud hammaste vahelt, „ma võtan selle.”

      Võtsin lepingu ja lugesin läbi.

      „Täida see täna ära ja too homseks tšekk esimese kuue kuu kohta. See on kuus tuhat kaheksasada seitsekümmend viis dollarit.”

      „Ikka viis tuhat kaheksasada seitsekümmend viis.”

      „Jah, õige küll. Ja kui tšekk homseks käes pole, panen kuulutuse uuesti lehte.”

      Noogutasin ja järgnesin Manuelile allkorrusel asuvasse kontorisse. Ta istus metall-laua taha, millel olid kuhjas paberid ja tühjad kommipaberid. Täitsin ankeeti ning süda hüppas „töökoha” lünga juures. Kui andsin dokumendi üle, uuris Manuel just seda lahtrit.

      „Kus sa töötad?” küsis ta.

      „Gazette’is, tead seda ajalehte?” vastasin.

      „Oled fotograaf?”

      „Ei, ajakirjanik. Järgmine Bob Woodward.” Manuel uuris mind ning uuris ankeeti.

      „Woodward?”

      „Tead küll, Bob Woodward? Raamat „Kõik presidendi mehed”.”

      „Jah, sellel hoonel on hea puitkonstruktsioon,” vahetas Manuel teemat ja koputas sõrmega seina pihta.

      Pole mõtet selgitada. Varsti saavad kõik teada. Gazette’i uudisteruum oli minu varjupaik. Sellest korterist saab mu maskeering, mis varjab endas suurt kangelast.

      „Sulle hakkab siin meeldima,” kinnitas Manuel. „Nagu kodus.”

      Jah, mõtlesin. Just nagu kodus. Nagu kodus, mida oleksin endale soovinud selle hurtsiku asemel, kus ainsateks häälteks olid kraani tilkumine ja sõim mehe suust, kes nimetas end minu isaks. Kodu. Viimaks ometi.

      Kui ankeet täidetud, läksin otse Mya juurde. Tahtsin väljakolimist tähistada. Viimase öö tema voodis veeta. Näha, kas sädemeid saab veel kord elustada. Helistasin ette, et pakkuda välja õhtusööki, kuid ta vastas kiiresti: „Henry, mul on järgmisel nädalal lõpueksamid. Õhtusöök võtaks liiga palju aega. Kui soovid, võime metroost midagi kaasa haarata.”

      Ütlesin, et pole vaja, söön tee peal.

      Ta tuli mulle uksele vastu punases hommikumantlis, blondid juuksed veest tilkumas. Ta lõhnas suurepäraselt ja värskelt. Ma tahtsin teda puudutada, teda hoida. Hoida nii nagu olin teda alguses hoidnud. Nii nagu midagi muud ei loeks ja reaalsus oleks meist väga kaugel. Panin pihu tema käele ja silitasin seda õrnalt.

      „Henry, ma just kreemitasin ennast.”

      „Vabandust.”

      „Pole midagi, lihtsalt…”

      „Ma tean.” Ta ohkas ja naeratas õrnalt.

      Võtsin tossud jalast ja asetasin need ukse juurde. Mya istus voodile, prunditas huuli ning ristas käed rinnal.

      „Räägi siis uuest kohast.”

      „No nii palju kui mina tean, pole seal keegi kunagi vähemalt ära surnud.” Tundus, et ma ei ajanud Myat naerma.

      „Tõsiselt, kuidas seal on?”

      „Noh, see on Harlemis, 112. tänava ja Amsterdami nurgal. Hoone juba ajakirjalt House and Garden auhinda ei võida, kuid on enam-vähem korralik. Mul on seal natuke ruumi, ustel on lukud ja muud mul vaja polegi.”

      „On seal puhas?”

      „No,” ütlesin sõnu valides, „puhas pole vist õige sõna. Aga see on elatav.”

      „Kas sa eeldad, et ma tulen külla?”

      „Ma lootsin, et tuled, oled ju ikkagi mu tüdruk.”

      Mya tõusis püsti ja kõndis avatud aknani. Ta uuris tänavat. Öö oli külm ja eemaletõukav. Mya näris küüsi.

      „Sa peaksid küünte närimise lõpetama,” ütlesin.

      „Ma vahepeal lõpetasin, aga see harjumus tuli tagasi.”

      Tundsin vastikut ükskõiksust, mis meie vahele laskus. Miks me koos olime? Lihtsalt harjumusest? Või lootsime tõesti, et meie suhtel on tulevikku? Võib-olla mäletasime liiga hästi neid esimesi öid, kui teineteise olemasolu oli kõik, mida vajasime?

      Mya