Märk. Jason Pinter

sobib sulle, aga… Ma tahan lihtsalt teada, mida see „aga” tähendas!”

      Mya pööras ümber. Ta juuksed langesid õlgadele. Ta nahk säras.

      „Ma arutlen vahel, Henry.”

      „Arutled, mille üle?”

      Ta pööras uuesti ümber. „Ei midagi.”

      „Ära tee nii, et sa küsid midagi ja väidad siis, et see polnud midagi!”

      „Sellest pole mõtet rääkida.”

      „On küll. Alati on.” Ma kõndisin ta juurde ja asetasin käed ta õlgadele. Mya värises hetkeks ja lõdvestus siis.

      „Vahel ma lihtsalt mõtlen asjadele.”

      Ma teadsin, kuhu see jutt jõuab ja tundsin kurgus klompi. Mu käed langesid ta õlgadelt alla ja astusin sammu tagasi. Ta hääl muutus vaikseks ja pehmeks. „Asjad on muutunud. Ma usun, et me mõlemad teame seda.”

      „Ma tean, et on.”

      „See on nii olnud sellest ajast peale, kui…”

      „Sellest ööst peale.”

      „Jah,” nõustus ta ohates, „sellest ööst alates.”

      Istusin voodile ja võtsin ühe padja sülle. Vaatasin Mya poole ja nägin õrna armi ta põsel. See oli vaevumärgatav neile, kes ei teadnud, et see seal oli. Aga mina teadsin.

      „Ma mõtlen, kas see öö ei võinud olla ettekuulutus. Tead küll, nagu märk.” Ma noogutasin, teades liigagi hästi, mida ta mõtles.

      „Mida sa soovitad teha? Lõpetada kõik kohe, kui olukord keeruliseks muutub?”

      „Praegu ei ole veel midagi keerulist, Henry. Keeruliseks läheb siis, kui mina hakkan ülikooli lõpetama ja sina teed Gazette’is öötööd. Kool ja töö võtavad palju aega, aga…” ta vakatas ja jätkas siis, „need on siiski ainult eelastmed. Ma ei taha enne lõpetamist libastuda ega keskendatust kaotada.”

      „See pole… meie ei ole… eelastmed. Kui näeme vaeva, saame selle toimima panna. Ma tean, et on juhtunud asju.” Kõhklesin ja tundsin, kuidas klomp kurku tõusis. „Halbu asju. Aga me saame neist üle.”

      „Võib-olla,” ütles Mya ebakindlalt. „Aga kui minust saab advokaat ja sinust… ajakirjanik või kes iganes, siis on meil veelgi vähem aega asju läbi arutada. Ühel hetkel peame tõsiselt kaaluma, kas see on ikka seda kõike väärt.” Teadsin, et ma ei peaks seda küsima. Kuid see põletas mind ning lihtsalt pidin.

      „Mida sa mõtlesid, kui ütlesid ajakirjanik või kes iganes?”

      „Ma lihtsalt mõtlesin, et kui sa pead karjäärile pühenduma. Kui sa teed seda, mida iganes tahad teha.” Ma raputasin pead ja viskasin padja voodi peatsisse, kuhu see jäi veidra nurga all lebama.

      „Sa pole minusse kunagi uskunud.”

      „See pole tõsi. Olen alati sinu kõrval olnud.”

      „Ülikoolis oli seda kerge teha. Seda oli kerge väita, kui sind ennast kohal polnud. Aga nüüd? Kas seisaksid ka nüüd minu kõrval?”

      Mya nägu muutus külmaks ja kogu elu voolas sellest välja. „Kuidas sa julged öelda, et ma pole sulle toeks olnud.”

      Mya astus lähemale ja pani käed tuimalt mu kaelale. Ta surus huuled minu omadele ning eemaldus uuesti. Hetke pärast lahkusin.

      Järgmisel korral, kui Myaga rääkisin, jahtis mind juba kolm meest, kes mu surma soovisid.

      3

      Kui ma poleks olnud nii ambitsioonikas, poleks seda kõike juhtunud. Kuid olin kannatamatu ja jonnakas. Mulle meeldib mõelda, et kõik suured saavutajad on seda. Kuid ma polnud kunagi arvanud, et auahnus maksab mulle elu.

      Mu neljandal päeval Gazette’is pakkus Wallace mulle esimest lugu. See tuli täiuslikul hetkel. Me polnud Myaga teineteist mitu päeva näinud. Mul oli väga vaja millegagi tegelda. Ja ülesanne toimis hoopis paremini kui paar õlut.

      Kui Wallace kutsus mu oma kabinetti, lendasid mul peast kõik võimalused läbi. Ma teadsin sündmusi, mida Jack O’Donnell kajastas. Vahel, kui juhtusin temast mööduma, kiikasin üle ta õla ja nägin sõnu arvutiekraanil.

      Viimased kuus kuud oli Jack töötanud millegi nii suure kallal, et Gazette plaanis seda terve nädala kajastada. Ma teadsin, millest see lugu oli. Kõik kontoris teadsid. Jack oli riskinud seda üles kaevates kõigega, ka oma eluga. Jack uuris sõda kahe maffiaperekonna vahel, mis oli saanud alguse kahekümne aasta eest, kui O’Donnell kirjutas kroonika New Yorgi Cosa Nostra ehk John Gotti naasmisest kuritegelikku maailma. Raamatut müüdi üle miljoni eksemplari ja sellest tehti film James Caaniga peaosas. Kui ma olin teismeline, hankisin antikvariaadist ühe kapsastunud eksemplari. See seisis mu raamaturiiulil nagu trofee. Ja nüüd, aastaid hiljem, kui Gotti on surnud, uurib O’Donnell uute põlvkondade tulemist organiseeritud kuritegevusse – mehi, kes võitlevad purunenud impeeriumi varemete ümber, et panna alus oma dünastiale.

      Üldsuse huvi tõttu oli isegi linnapea pidanud probleemi tunnistama ning ta võrdles seda solgiveega, mis püüab kanalisatsioonist üles tungida, et mürgitada viimase kümnendi rahu. Kirjutasin selle tsitaadi üles.

      Organiseeritud kuritegevus ei lõppenud Gotti surmaga. Hakkas välja ilmuma aina rohkem laipu, milles oli rohkem auke kui narkosõltlase mälestustes. Fox Newsis hoiatati, et magav hiiglane on ärganud. Üht meest tulistati tuntud hiina restorani ees. Ühes vaesemas linnajaos süüdati põlema rätsepatöökoda. Toimus nii jõhkraid mõrvu, et ajakirjanikud pugesid nahast välja, püüdes leida piisavalt värvikaid sõnu nende kirjeldamiseks.

      Arvati, et põhilisteks mantlipärijakandidaatideks olid Jimmy „Brutus” Saviano ja Michael DiForio. Kuigi mulle meeldivad sisukad hüüdnimed, oli „Brutus” siiski ülepakutud. Liiga otsekohene. Nagu see, kui keegi võtaks endale hüüdnimeks „Tapja”, et kompenseerida ühe munandi puudumist.

      Saviano perekond oli vaikselt alustanud. Nad olid olnud väike kamp paari tosina lojaalse jüngriga, kelle üllaks ametiks oli peade lõhkumine. Järgijatega, kes olid oma eluviisidele ustavamad kui Puzo „Omertàle”.

      Aga kui Gotti kamp läks laiali, hakkasid tema mehed uut juhti otsima ning suurem osa neist vandus ustavust Savianole.

      Teist perekonda selles 21. sajandi sõjas juhtis Michael „Neli nurka” DiForio, kes oli selle positsiooni pärinud oma isalt, samuti Michaelilt, kes oli selle pärinud omakorda oma isalt, Michaelilt. Originaalsus ei olnud kindlasti selle perekonna edu alus.

      Minu arvates oli hüüdnimi „Neli nurka” palju efektsem kui „Brutus”. See tuli nimelt omaniku eriskummalisest viisist oma vaenlastest vabaneda. Ta nimelt lõikas vastase jäsemed maha ja saatis need maailma nelja eri nurka. Ilmselt polnud keegi DiForiole öelnud, et maakera on ümmargune, aga kokkuvõttes on mõte see, mis loeb.

      Ma teadsin, et pean enne harjutama, kui jõuan sellise kaliibriga lugude kirjutamiseni. Samas lootsin ikkagi, et äkki on Jackil minu lugudest midagi head silma jäänud. Võib-olla läheb tal abi vaja, kedagi, kes ta telefonikõnedele vastab, kedagi, kes ta ülikonna keemilisse puhastusse viib, ükskõik mida.

      Wallace kutsus mu neljapäeva hommikul oma kabinetti ning uskusin, et ta märkab, kuidas mu süda särgi all taob. Värelev naeratus ta huultel tõotas head. Olulist lugu paberivirna pealiskihist. Võib-olla mõne üldsust mürgitava korruptsiooni paljastamine. Mul ei olnud mingeid ego-probleeme ega nartsisslikku kompleksi. Ma tahtsin lihtsalt olla parim pagana reporter, keda maailm kunagi näinud oli.

      Mu lõug vajus ripakile, kui Wallace ulatas mulle telefoninumbriga visiitkaardi. Üles vaatamata ütles ta: „Mul on vaja homsesse lehte ühte nekroloogi. Kella viieks olgu näidis mu laual!”

      Ma seisin hetke, otsides sarkasmi Wallaci näol. Võib-olla tal ikka on huumorimeel? Ei. Mitte midagi.

      „Olgu,” vastasin ja tõmbasin taskust pastaka. „Kes on… Arthur Shatzky?”

      Wallace kratsis lõuga. „Arthur