Sinu tuhat palet. Claudia Gray

mis tunduks vähem kodune.

      See meenutab kunstigaleriid, kuid niisugust, mis esitleb ainult veidrat pop-kitškunsti, nagu võltsteemantidega üle külvatud lehma pealuud. Või siis meenutab see haiglat, kus tehakse kuulsustele plastilisi operatsioone. Lausvalge ja harjatud metall, mitte ainsatki pehmet istumiskohta, mitte midagi mugavat ega õdusat ja nii eredalt valgustatud, et näha on iga tolmukübe, mis ilmselt ongi asja mõte. Seisan seal, tilgun vihmaveest ja tunnen end räpase, kohmaka ja võõrana.

      Ma ei suudaks iial tunda, et kuulun siia.

      „Marguerite?” Esikusse astub tädi Susannah, hommikumantlis, mis on sama laitmatult valge nagu sisustus. Küllap olen kõigist võimalikest inimestest just tädi Susannah’ hooldada antud.

      Ta juuksed on lahti, magamaminekuks valmis, kuid langevad sellegipoolest korrektselt õlgadele, otsekui ei julgeks ükski salk eristuda. Tema ei tundu selles dimensioonis kuigi teistsugune. Mingit kallist kreemi näole hõõrudes nendib ta: „Sa oled täna väga varakult tagasi.”

      Kell on üks läbi öösel. Mis kell ma siis tavaliselt koju jõuan? „Ma väsisin ära.”

      „Kas sa tunned end ikka hästi?”

      Kehitan õlgu.

      Tädi Susannah jätab selle tähelepanuta. „Mine siis parem voodisse. Muidu jääd veel haigeks.”

      „Olgu. Head ööd, tädi Susannah!”

      Ta vakatab. Kas ma ei ütle seda talle alati? Ma ei tunne temast õhkuvat emalikku soojust. Ta pole emalik tüüp. Asi pole selles, et ma teda ei armastaks, armastan küll. Ja tema armastab mind ka. Aga ma arvan, et lapsevanemaks olemine pole talle kerge. Tädi Susannah vastab lihtsalt: „Olgu pealegi. Head ööd, kallis!”

      Kui ta piki esikut enda tuppa tatsab, lähen teise ukse juurde, tuppa, mis peab olema minu.

      See on nii… ilmetu. Mitte nii uhke kui ülejäänud korter, aga selles ruumis pole midagi, mis tekitaks tunde, et see kuulub mulle. Sama hästi võiks see olla tuba luksushotellis.

      Taipan, et see ongi asja mõte.

      Marguerite, kes kaotas oma pere nii noorelt, on kulutanud ülejäänud elu, püüdes teha nii, et ta kedagi ega midagi enam nii palju ei armastaks.

      Ma pole kaunistanud teadetetahvlit postkaartide ja inspireerivate piltidega. Nurgas ei seisa molbertit viimase poolelioleva tööga. Kas ma siin dimensioonis üldse maalin? Mitte ühtegi raamaturiiulit. Mitte ühtegi raamatut. Ehkki tahan loota, et selle dimensiooni Marguerite’il on mingi kõrgtehnoloogiline e-luger kõrvarõngas või kusagil, hakkab see tunduma ebatõenäolisena. Ta ei paista olevat eriline lugeja.

      Kapis olevate riiete seas on palju disainerirõivaid, millest mõne etiketi ma tunnen ära ja mõne oma mitte, aga võin kihla vedada, et ka need on kõrgmood. Ükski neist pole selline, mida ma kodus kannaksin – kõik on metallik või nahk või plast, igal juhul rasked ja läikivad. Ehk peaksin rõõmustama, et Caine’ide perekonna varast jätkus selles dimensioonis paarile põlvkonnale rohkem, kuid suudan mõelda ainult sellele, kui kõle niisugune elu on.

      Nüüd pean siin elama.

      Mu käsi sulgub Tulilinnu medaljoni ümber. Praegu võiksin selle soovi korral ära võtta, sest paistab, et ma ei vaja meeldetuletusi. Aga ainuüksi mõte medaljonist lahkuda täidab mu kabuhirmuga. Sulen hoopis silmad ja kujutlen, et see saab aidata mul liikuda uude kohta, mitte sellesse ellu või minu vanasse ellu, vaid mõnda uuemasse ja säravamasse reaalsusse, kus kõik on korras ja miski ei saa mulle enam haiget teha.

      Jalad näivad alla andvat ja ma langen laitmatult korras voodile. Leban kaua seal kägaras, soovides olla kodus, oma päris kodus, meeleheitlikumalt, kui oleksin eales arvanud.

      4

      Lamades nõnda võõras dimensioonis, ülivalgel voodil, mis on pigem tõrjuv kui lohutav, püüan silme ette manada pilte kodust. Tahan näha iga nägu, nurka, varju, valguskiirt. Tahan sellega katta siinse reaalsuse, et seda pimestavat valget poleks enam näha.

      Minu kodu, mu õige kodu, on Californias.

      Meie maja ei asu rannal, see on mõnusalt mäe jalamil puude varjus. See on alati puhas, aga mitte laitmatu. Riiulid, mis ääristavad peaaegu kõiki ruume, on raamatute all lookas, igas nurgas ja orvas vohavad ema toataimed ning aastate eest katsid vanemad kogu esiku tahvlivärviga, mis on mõeldud lastetubadesse, kuid sobib hästi ka füüsikavalemite jaoks.

      Kui olin väike, sattusid mu sõbrad vaimustusse, kui rääkisin, et mu vanemad teevad suurema osa oma teadustööst kodus, ja esimesel külastusel vahtisid nad ringi, otsides mullitavaid kolbe või dünamoid või mida iganes teadussaated olid õpetanud neid ootama. Peamiselt tähendab see hoopis igale siledale pinnale kuhjatud pabereid. Muidugi olid meil viimasel ajal ka mõned seadmed, aga tõesti ainult mõned. Keegi ei taha kuulda, et teoreetilisel füüsikal on vähe pistmist särava laserivärgiga ja rohkem pistmist numbritega.

      Suure toa keskmes on söögilaud, määratu ümmargune puidust laud, mille ema ja isa Goodwillist odavalt ostsid, kui meie Josiega alles väikesed olime. Nad lasksid meil selle vikerkaarevärvidega katta, lihtsalt peoga värvid sinna peale plätserdada, sest neile meeldis meie naer, ja ka seepärast, et nad on ainus paar, kes ei hooli oma mööbli seisukorrast. Josie meelest oli lõbus sõrmedega keeriseid vedada. Minu jaoks oli see aga esimene kord, kui märkasin, mis saab värvidest, kui need kokku segada või kontrastsena üksteise kõrvale panna. See võis olla hetk, kui armusin maalimisse.

      „Mulle tundub, et sinu arvates pole maalimine sama tähtis kui füüsika,” ütlesin molberti tagant Paulile tol korral, kui ta mind töötamas vaatas.

      „Sõltub sellest, mida sa tähtsa all mõtled,” vastas ta.

      Oleksin võinud ta tookord välja visata. Miks ma seda ei teinud?

      Mälestustest saab unenägu, kui endalegi märkamatult uinun. Näen terve öö enda ees Pauli nägu, mind jõllitamas, mulle küsimusi esitamas, kavatsemas midagi, mida ma ei oska ära arvata. Kui ma järgmisel hommikul selles kõledas võõras voodis ärkan, ei mäleta ma neist unenägudest midagi. Tean ainult, et üritasin Paulile järgneda, aga ei suutnud end liigutada.

      Üllataval kombel ei teki mul mingit segadust. Samal hetkel, kui silmad avan, tean, kus ma olen, kes ma olen ja kes ma pean olema. Mäletan, mida Paul mu isaga tegi ja et ma ei näe isa enam kunagi. Lamades seal keset käkras valgeid linu, adun, et ei taha ennast sugugi liigutada. Lein tundub nagu köidik, mis mind voodi külge aheldab.

      „Tule nüüd, kullake!” hüüab tädi Susannah. „Sul on aeg end ilusaks teha!”

      Ainult juhul, kui tehnoloogia teeb siinses dimensioonis imesid. Tõusen istukile, näen silmanurgast aknal peegeldust oma magamisjärgsest kahupeast ja oigan.

      Kuuldavasti läheme heategevuseinele, ehkki tädi ei hooli vähimatki sellest, millele see heategevus suunatud on, ta isegi ei mäleta, mis see heategevus on. Tegu on seltskondliku üritusega, kus tuleb kohal olla ja ennast näidata, ja muust tädi Susannah ei hooli.

      Tean, et pean paigal püsima ja Theod ootama. Kui tahan Pauli peatada, vajan igakülgset abi, ja Theo on ainuke, kes mind aidata saab. Nii et terve ühe päeva pean elama siinse Marguerite’i elu.

      Seni nähtu põhjal saan aru, et lõbus see just pole.

      „Tule nüüd, kallis.” Tädi Susannah tipib munakiviteel oma kõrgetel kontsadel väledalt nagu kaljukits. „Me ei tohi hilineda.”

      „Ei tohi või?” Mõte veeta kogu see seltskonnaüritus enda teise versioonina on üsna pelutav.

      Tädi heidab üle õla mulle segaduses pilgu. „Ma ju tahtsin, et sa tutvuksid hertsoginnaga. Tema õetütar Romola töötab Chanelis. Kui sa tahad ühel päeval moekunstnikuks saada, pead hakkama juba nüüd sidemeid looma.”

      Selles reaalsuses tahan ma moekunstnikuks saada? Noh, vähemalt on see loominguline ala. „Jah. Muidugi.”

      „Ära teeskle, nagu oleksid nii elukogenud, et tiitlid sulle muljet ei avalda,” ütleb tädi Susannah. Kui ta tunnetab väljakutset,