Sinu tuhat palet. Claudia Gray

mulle meie universaalpulti, millel on nii palju nuppe, nupukesi ja funktsioone, et mitte keegi meie majakondsetest – kelle seas on mitu füüsikut, kaasa arvatud mu ema, kes peaks olema järgmine Einstein –, mitte keegi meist pole suutnud välja mõelda, kuidas lülituda Playstationilt videomakile. Aga samamoodi nagu puldi puhul olen sellelgi ära õppinud mõned kõige tähtsamad funktsioonid: kuidas hüpata uude dimensiooni, kuidas naasta dimensioonist, mis tundub kohe ohtlik, kuidas vajaduse korral meeldetuletust käivitada.

      (Mõte oli selline, et inimesed pole dimensioonide vahel rännates täielikult teadvusel, et nad nagu liiguvad magades teistesse enda versioonidesse. Sellepärast saab Tulilindu sisestada meeldetuletuse, mis pikendab mõneks ajaks teadvuse kontrolli. Nii palju siis teooriast. Enda kogemuse põhjal võin öelda, et meeldetuletused pole üldse vajalikud.)

      Vaadates enda käes küütlevat Tulilindu, mõtlen, et kui õpiksin seda päriselt kasutama, suudaksin toime tulla kõigega, mis selles dimensioonis võib ette sattuda. Uue huviga asun tähelepanelikumalt silmitsema ümbritsevaid inimesi. Vaata ja õpi.

      Üks naine puudutab varruka külge kinnitatud metall-liistu ja tema ette õhku ilmub hologrammekraan. Libistan kärmelt kätega üle enda riiete. Hõbedase jaki varruka küljes pole midagi, aga midagi sarnast on kinnitatud reväärile. Koputan sellel ja võpatan, kui mu ette tekib hologrammekraan. Hologramm, mis on metall-liistu kaudu minuga ühendatud, võpatab koos minuga.

      Okei, see on… päris lahe. Mis edasi? Häälkäsklused nagu mu telefonis Siriga? Kas sellel võib olla puuteekraan, kuigi ekraani otseselt pole? Tõstan katsetamiseks käe ja ekraanile ilmub hologrammklaviatuur. Nii et kui ma teesklen trükkimist…

      Igatahes tekivad kuvari otsinguaknasse trükitavad tähed: Paul Markov.

      Tunnen end lollina, kui saan otsingule kaheksakümmend ziljonit tulemust. Markov on üsna levinud nimi Venemaal, kust Pauli vanemad emigreerusid, kui poiss oli neljane. Venepärane vorm Paulist, Pavel, on samuti populaarne. Nii et tuhanded ja tuhanded inimesed kannavad sama nime.

      Proovin uuesti, sisestades Paul Markov ja füüsik. Pole mingit garantiid, et Paul ka siin füüsikatudeng on, aga ma pean kusagilt alustama ja füüsika on ilmselt ainuke valdkond, mida ta natukenegi jagab.

      Uued tulemused on lootustandvamad. Enamikul on seos Cambridge’i ülikooliga ja ma valin ühe pealkirjaga „Teaduskonna profiil”. See on hoopis teise nimega professori kohta, kuid profiilil on tema uurimisassistentide nimekiri ja seal on ka Paul Markovi foto. See on tema.

      Cambridge. See on samuti Inglismaal. Jõuaksin sinna paari tunniga.

      Mis tähendab, et tema jõuaks siia paari tunniga.

      Saame Pauli jälitada, sest Tulilind annab dimensioonide läbimisest teada. Aga see tähendab, et Paul saab ka meid jälitada.

      Kui see on õige dimensioon, kui Paul põgenes pärast mu isa auto pidurivoolikute läbilõikamist ja viimase Tulilinnu varastamist siia, siis ta juba teab, et ma siin olen.

      Võib-olla ta põgeneb, pagedes järgmisse dimensiooni.

      Aga võib-olla on ta mul juba jälil.

      3

      Hoian uduvihmas kõndides endal ümbert kinni. Tunnen, et killustun samal ajal tosinasse emotsiooni – lein, raev, paanika. Praegu ei tohi ma mingil tingimusel jalgealust kaotada. Sunnin end mõtlema sellest, mis mind alati rahustab ja mul keskenduda aitab: maalimisest.

      Kui peaksin maalima enda ees laotuvat dimensiooni, paneksin paletile põletatud umbra, mattmusta, erinevaid halle, ei midagi sellest heledamat. Peaksin pildile midagi sõrmega vajutama, mingit liiva või tuhka, sest siin on tahm sügaval pindade sees. Isegi nahka kriipiv õhk tundub räpane. Selles Londonis on vähem vana kivi, kui mu mälus olevas Londonis, rohkem leidub karastatud metalli. Puid ja rohelist on samuti vähem. Jahe õhk torgib. On detsember ja mul on seljas ainult lühike must kleit ja fooliumist kiiskavam õhuke jakk.

      (On kindlasti detsember. Seadmega saab liikuda dimensioonide vahel, aga mitte ajas. „See tagaks ühe hoopis teise Nobeli preemia,” ütles ema kord lõbusalt, nagu võiks ta selle teema kohe käsile võtta, kui tal vähegi vaba hetk tekib.)

      Maalimise kujutlemine aitab pisut, aga see kujutlus kaob järsult, kui mu sõrmus plinkima hakkab.

      Ehmunult jõllitan parema käe väikse sõrme ümber olevat hõbedast rõngast, mis tsükliliselt helkleb. Mu esimene mõte on, et see on mingi LED-tüüpi asi, mida kantakse ööklubides eputamiseks. Aga kui reväärile kinnitatud metallitükike suudab luua hologrammarvuti, siis mida see teha võib?

      Niisiis tõstan käe ja koputan kõhklevalt sõrmust. Sellest tõuseb keerleva kumana miniatuurne punktvalgus ja mu ees õhus võtab kuju hologramm. Ühe kohkunud hetke pärast tunnen ära hõbesinises väreluses moodustuva näo: „Theo!”

      „Marguerite!” Ta naeratab laialt, näol kergendustunne, mis särab sama eredalt kui hologrammivalgus. „Oled ju sina, eks ole?”

      „Olen mina. Oh jumal, sa said hakkama. Sa oled elus. Mul oli jube hirm.”

      „Kuule.” Kui ta vaid soovib, võib ta hääl kõlada soojalt. Kogu teeseldud ülbusest ja ka tõelisest ülbusest hoolimata näeb Theo inimestes enamat, kui laseb välja paista. „Ära raiska rohkem aega minu pärast muretsemisele, eks? Ma maandun alati õigel küljel. Nagu võltsitud täring.”

      Isegi nüüd püüab Theo mind naerma ajada. Selle asemel tunnen kurgus klompi. Viimase kahekümne nelja tunni jooksul, päeval, kui mu isa suri, meie sõber meid reetis ja ma väljusin kodudimensioonist tundmatutesse paikadesse, olen energiast tühi. Vastan: „Ma ei usu, et oleksin vastu pidanud, kui oleksin su kaotanud.”

      „Kuule. Minuga on kõik korras. Tunnen end väga hästi. Näed?”

      „Näen tõesti.” Üritan seda öelda flirtivalt. Võib-olla see mõjub, võib-olla mitte. Ma olen flirtimises üldiselt mannetu. Igal juhul tekitab üritamine minus kindlama tunde.

      Theo muutub asjalikuks või vähemalt nii asjalikuks, kui temasugune inimene võimeline on. Tumedad silmad, hologrammkuval kummaliselt läbipaistvad, uurivad mu nägu. „Niisiis, sa said hiljuti meeldetuletuse, sest sa mäletad mind. Kas seda või olen ma esmamulje jätmises ülikõva.”

      „Ei. Mul polnud meeldetuletust vaja. Mäletasin niigi kõike.”

      „Sa väidad, et mäletasid ennast niisama?” Ta naaldub huviga ettepoole ja see moonutab korraks hologrammi. „Ei mingit segaduseperioodi?”

      „Mitte mingit. Paistab, et sinuga on samamoodi. Ma arvan, et ema eksis selles, et dimensioonirändurid enda unustavad.”

      Aga Theo raputab pead. „Ei. Mina pidin, tead küll, kohale jõudes kohe meeldetuletust kasutama.”

      „Veider.”

      See, et ma kõike meeldetuletuseta mäletan, näib Theod veidi häirivat. See käib vastu kõigile ema teooriatele ja ilmselt ka Theo kogemusele, aga ma arvan, et dimensioonide vahel rändamine mõjub igale inimesele isemoodi. Teooriaid saab tõestada ainult katsetega. Vähemalt nii õpetasid mulle ema ja isa.

      Theo ütleb lihtsalt: „Oli juba ka aeg, et meil veaks.”

      „Kus sa oled?”

      „Bostonis. Tundub, et käin selles dimensioonis Massachusettsi Tehnoloogiainstituudis. Annan endast parima, et mitte välja teha kõigist minu kapis olevatest Red Soxi pesapallimeeskonna särkidest.” Theo ei hooli spordist sugugi, vähemalt meie dimensioonis. „Ma arvasin, et mina liikusin kaugele, aga põrgut, Meg, sina maandusid lausa Londonis.”

      Theo hakkas mind paari kuu eest Megiks kutsuma. Ma pole veel selgusele jõudnud, kas see on ärritav või nunnu. Aga mulle meeldib, kuidas ta seda öeldes alati naeratab. „Mismoodi sa mu nii kiiresti üles leidsid? Kas sa häkkisid mu isikuandmetesse või midagi sellist?”

      Ta kergitab kulmu. „Otsisin sind veebist, leidsin su profiili ja tegin kõnetaotluse, mida Facebooki siinne ekvivalent valikuna pakub. Mina helistasin ja sina vastasid. Pole just raketiteadus, ja seda ütleb mees, kes tõsiselt kaalus