Sinu tuhat palet. Claudia Gray

puupind lendas eemale. „No see ei pruugi midagi teha. Võib-olla jään siia lihtsalt lolli näoga seisma.”

      „Kas see on halvim stsenaarium?”

      „Ei, halvim stsenaarium on lahustumine suurde atomaarsesse suppi.”

      „Theo…”

      „Seda ei juhtu,” ütles ta, enesekindel nagu alati. „Igatahes, ma sügavalt kahtlen selles.”

      Mu hääl oli vaevu sosinast valjem: „Aga sa võtad selle riski. Isa pärast.”

      Meie pilgud kohtusid ja Theo vastas: „Teie kõigi pärast.”

      Suutsin vaevu hingata.

      Sekundi möödudes pööras Theo pilgu ära, lisades: „Nagu ma ütlesin, seda ei juhtu. Üks neist ikka töötab. Mina ju ehitasin need ümber ja me mõlemad teame, et ma olen hiilgav.”

      „Kui te arutasite nende võimalikku katsetamist, ütlesid sa, et selle kaalumine ei tule kõne allagi.”

      „Noh, jah, ma kipun kõvasti liialdama. Nüüdseks peaksid seda juba teadma.” Theo võib ju eputada, aga ühte ma ütlen: ta vähemalt teab seda ise. „Ja pealegi oli see enne, kui nende kallal nokitsesin. Tulilinnud on praegu paremad kui kunagi varem.”

      Ma ei langetanud otsust mingil kindlal hetkel. Kui Theo mu kõrvale istuma tuli, tundsin jõuetust tragöödia ees, mis oli mu pere puruks käristanud. Selleks ajaks, kui ma suu lahti tegin, tundus, nagu oleksin juba ammu täpselt teadnud, mida kavatsen teha. „Kui sa nii kindel oled, siis olgu nii. Ma tulen kaasa.”

      „Vau! Pea hoogu. Ma pole kordagi öelnud, et see reis on kahele.”

      Osutasin Tulilinnu ripatsitele. „Loe kokku.”

      Theo sõrmed sulgusid Tulilindude ümber ja ta jõllitas kätt, otsekui soovides, et poleks mõlemat kaasa toonud ja mulle niisugust mõtet pähe pannud. Kahju küll, kuid nüüd oli juba hilja.

      Laususin vaikselt: „Pole sinu süü. Aga sul ei õnnestu mind ka ümber veenda.”

      Theo naaldus minu suunas ja ta muie oli kadunud. „Marguerite, kas sa oled mõelnud riskidele, mida sellega võtad?”

      „Need pole suuremad kui sinu riskid. Mu isa on surnud. Ema väärib õigluse jaluleseadmist. Seega tuleb Paul peatada. Ma saan aidata sul teda peatada.”

      „See on ohtlik. Ma ei räägi praegu isegi dimensioonihüpete värgist. Me ei tea, millisest maailmast me end leiame. Teame ainult, et kuhu me ka välja jõuame, on seal Paul Markov, ja tema on üks ettearvamatu saadananahk.”

      Paul, ja ettearvamatu? Kaks päeva varem oleksin selle üle naernud. Minu jaoks oli Paul alati tundunud vaikse ja kindlana nagu kaljurüngad, millel ta nädalalõppudel ronida tavatses.

      Nüüd teadsin, et Paul on mõrtsukas. Kui ta oli tapnud isa, tapab ta kõhklemata ka Theo või minu. Enam polnud millelgi tähtsust.

      Ütlesin: „Ma pean seda tegema, Theo. See on tähtis.”

      „See ongi tähtis. Sellepärast ma seda teengi. See ei tähenda, et sina peaksid.”

      „Mõtle. Sa ei saa minna ühtegi dimensiooni, kus sind olemas ei ole. Arvatavasti on dimensioone, kus pole olemas sind, aga mina olen.”

      „Ja vastupidi,” tuli terav vastus.

      „Ikkagi.” Võtsin Theo vaba käe, otsekui saaksin seda kõvasti pigistades talle selgeks teha, et mul on tõsi taga. „Mina saan talle järgneda kohtadesse, kuhu sina ei saa. Ma laiendan sinu tegevusulatust. Ma muudan tema leidmise võimalused märksa paremaks. Ära vaidle, sest ma tean, et see on tõsi.”

      Theo hingas välja, pigistas mu kätt, laskis selle lahti ja tõmbas sõrmedega läbi oma turris juuste. Ta oli rahutu ja närviline nagu alati, aga ma nägin, et ta kaalub seda.

      Kui tema tumedate silmade pilk minu omadel peatus, ohkas ta. „Kui su emal oleks aimugi, et me sellest räägime, nüliks ta mind elusalt. See ei ole metafoor. Ma usun, et ta nüliks mu sõna otseses mõttes. Tal on mõnikord metsik silmavaade. Temas voolab kasakate veri, tema puhul on kõik võimalik.”

      Kõhklesin hetke, mõeldes, mida see emale tähendab. Kui rännuga midagi viltu läheb, kui minust saab atomaarne supp, on ta kahe päeva jooksul lisaks isale kaotanud ka minu. Polnud sõnu, mille abil kirjeldada, mida see temaga teeks.

      Aga kui Paul minema pääseks, hävitaks see ta sama kindlalt. Ja minu samuti. Ma ei lase sel juhtuda. „Sa räägid juba minu ema kättemaksust. See tähendab, et teeme seda koos, eks ole?”

      „Ainult juhul, kui oled täiesti kindel. Palun mõtle enne järele.”

      „Ma olengi järele mõelnud,” vastasin, mis polnud küll päris tõsi, aga see ei lugenud. Mõtlesin seda siis sama tõsiselt kui praegu. „Ma tulen kaasa.”

      Nii jõudsin ma siia.

      Aga kus see siin täpsemalt on? Hilisest tunnist hoolimata rahvarohkel tänaval kõndides, püüan ümbrust uurida. Kus iganes ma olen, California see pole.

      See linn on otsekui Picasso maalitud – sellel on järsud nurgad, jäigad, hooneid läbistavad noahoope meenutavad tumedad terasjooned. Kujutlen end mõne tema maalitud naisena: poolitatud nägu, asümmeetriline ja vastuoluline, üks pool naeratamas, teine vaikselt kisendamas.

      Teen oma teel peatuse. Olen jõudnud jõe äärde ja teispool tumedat vett on prožektoritega valgustatud hoone, mille ma ära tunnen: Püha Pauluse katedraal.

      London, ma olen Londonis.

      Okei. Olgu. See on loogiline, isa on… oli inglane. Ta kolis Ameerika Ühendriikidesse alles siis, kui nad hakkasid emaga koos töötama. Selles dimensioonis tuli ema vist hoopis tema ülikooli ja me kõik elame Londonis.

      Mõte isast, kes on taas elus, kusagil lähedal, kerkib minus, kuni suudan vaevu millestki muust mõelda. Tahan kohe samal hetkel tema juurde tormata, teda kallistada ja paluda vabandust kõigi kordade pärast, kui talle vastu rääkisin või tema napakate kikilipsude üle irvitasin.

      Aga siinne isa ei ole minu isa. Ta on tema teine versioon. Ta on siinse Marguerite’i isa.

      Ma ei hooli sellest. Lähemale ma oma isale enam ei pääse ja ma ei kavatse seda võimalust raisku lasta.

      Olgu. Järgmine samm: leida, kus asub selles versioonis kodu.

      Minu senised kolm külaskäiku Londonisse tädi Susannah’ juurde olid olnud üsna lühikesed. Tädi Susannah tegeles ainult poodlemise ja klatšiga, ja kuigi isa armastas oma õde väga, suutis ta tema seltsis välja kannatada maksimaalselt kuus päeva, enne kui närv üles ütles. Aga ma olin viibinud Londonis piisavalt kaua, et teada – selline ei peaks London küll olema.

      Isegi Thamesi lõunakallast pidi sammudes saan aru, et arvutid peavad olema siin pisut varem leiutatud, sest need on kaugemale arenenud. Nii mõnigi inimene on tibutavast vihmast hoolimata seisatanud ja loonud enda ette väiksed kumavad valgusruudud, nagu arvutikuvarid, ainult et need tekivad kasutajate ette õhku. Üks naine räägib õhus hõljuva näoga, arvatavasti on tegu hologrammkõnega. Seal seistes hakkab ühel mu käevõrul võbelema valgus. Tõstan randme näole lähemale ja loen käevõru sisse ilmunud väikest metalset trükikirja:

      ConTechi isiklik turvalisus

      KAITSJA Mudel 2.8

      Sponsoreerib Verzion

      Ma pole kindel, mida see tähendab, aga ma ei usu, et see käevõru on lihtsalt käevõru.

      Millist edasijõudnud tehnoloogiat neil siin veel on? Kõigile teistele selle dimensiooni inimestele on see igapäevane. Londoni kohal lendavad hõljuklaevad ja pea kohal siuglevad rööbasteta monoraudteed, täis tülpinud reisijaid, kelle jaoks on see vaid ühe järjekordse igava päeva lõpp.

      Pole paremat kohta kui kodu, mõtlen, aga see hale nali ei ole isegi mu enda meelest naljakas. Vaatan uuesti jalas olevaid kõrgete kontsadega kingi, mis erinevad täielikult mu harjumuspärastest baleriinadest. Rubiinkingad