Miss Peregrine'i kodu ebaharilikele lastele. Ренсом Риггз

käed taadi alla ja keerasin ta selili. Ta oli elus, kuid vaevu. Silmad olid klaasistunud, nägu lubivalge ja põsed sisse vajunud. Siis märkasin haavu taadi kõhul ja pidin äärepealt minestama. Need olid laiad, sügavad ja mulda täis. Lamamiskohas oli isegi maapind verest mudaseks ligunenud. Püüdsin pilku mujale pöörates haavu särgiräbalatega katta.

      Kuulsin Rickyt aias mind hõikavat. „OLEN SIIN!” karjusin vastu ja võib-olla oleksin pidanud lisama „Ettevaatust, veri!” või midagi muud sarnast, kuid ma lihtsalt ei suutnud midagi öelda. Olin võimeline mõtlema vaid sellest, et vanaisad peaksid surema voodis vaikses ruumis, kus vaid masinad surisevad, mitte kägaras maas haisvas mudas, sipelgad mööda keha ringi sibamas ja messingist kirjanuga värisevas käes pigistades.

      Kirjanuga. See oli kõik, millega taat sai end kaitsta. Võtsin noa ta käest ära ning ta hakkas abitult õhku kobama. Võtsin taadi käe enda pihku. Mu näritud küüntega sõrmed hoidsid ta kahvatuid lillasoonilisi sõrmi.

      „Ma pean su siit ära viima,” ütlesin üht kätt ta selja ja teist põlvede alla libistades. Hakkasin taati tõstma, kuid ta oigas ja tõmbus pingule, nii et loobusin. Ma ei suutnud vanaisale haiget teha. Ma ei saanud teda ka maha jätta, nii et pidin lihtsalt ootama. Pühkisin õrnalt mullapuru ta kätelt, näolt ja hõrenevatest valgetest juustest maha. Siis märkasingi, et huuled liiguvad.

      Hääl oli vaevu kuuldav, isegi sosinast vaiksem. Kummardasin kõrva taadi huulte kohale. Ta pomises midagi kord selgemalt, kord segasemalt, vaheldumisi inglise ja poola keeles.

      „Ma ei saa aru,” sosistasin. Kordasin vanaisa nime, kuni ta pilk näis mulle kinnituvat. Siis hingas ta sügavalt sisse ja ütles vaikselt, kuid selgelt: „Mine saarele, Jacob. Siin on ohtlik.”

      Vana paranoia oli tagasi. Pigistasin taadi kätt ja kinnitasin, et meid ei ähvarda miski ja ka temaga saab kõik korda. Valetasin talle täna juba teist korda.

      Uurisin, mis juhtus, mis loom teda ründas – aga ta ei kuulanudki mind. „Mine saarele,” kordas taat. „Seal on sul turvaline. Luba mulle.”

      „Ma luban, et lähen.” Mida muud mul öelda oli?

      „Arvasin, et suudan sind kaitsta,” ütles vanaisa. „Oleksin pidanud sulle juba ammu rääkima…” Eluvaim voolas temast mu silmade all välja.

      „Mida rääkima?” küsisin pisaraid tagasi hoides.

      „Pole aega,” sosistas ta, kergitas siis pingutusest vabisedes pead ja kähises mulle kõrva: „Otsi lind üles. Ta on silmuses. Teisel pool vanamehe hauda. Kolmas september aastal 1940.” Noogutasin küll, kuid vanaisa taipas, et ma ei saanud mõhkugi aru. Ta lisas viimast jõudu kokku võttes: „Emersoni kiri. Jacob, räägi neile, mis juhtus.”

      Viimase jõu ära kulutanud, vajus ta surevana tagasi maha. Ütlesin, et armastan teda. Seejärel pöördus ta endassetõmbunud pilk minult ära, säravale tähistaevale.

      Hetk hiljem hüppas Ricky võsast välja. Ta nägi mu käte vahel lebavat lõtva taati ja astus ehmunult sammukese tagasi. „Oh Jeerum! Issake! Oh jumal küll,” puterdas ta kätega nägu hõõrudes. Kui Ricky kukkus vatrama pulsi katsumisest ja politsei kutsumisest ja küsis, ega ma midagi kahtlast metsas märganud, tekkis mul äärmiselt imelik tunne. Lasksin vanaisast lahti ja tõusin püsti. Instinkt, mille olemasolust mul aimugi polnud, sundis viimasegi närvi pingule. Tõepoolest, ma tundsin, et keegi on siin metsas.

      Kuuvalgust polnud ja padrikus ei liigutanud end peale meie keegi. Ometi oskasin täiesti õigel hetkel tõsta taskulambi ja valgusvihu täpselt õigesse kohta sihtida. Hetkeks nägin kitsukeses kiires nägu, mis pärines otse mu lapsepõlve õudusunedest. Vahtisin silmi, mis hulpisid tumedas vedelikus, ja kühmus keret, mille süsimust ihu kippus tükkideks lagunema. Suu oli pärani ja angerjapuntra moodi vingerdav keel väljas. Karjusin midagi ning elukas pöördus ja kadus. Ricky märkas võsas liikumist, tõstis oma 22-kaliibrilise ja tulistas terve valangu, küsides seejärel: „Mis see oli? Mis põrguvärk see oli?” Kuid tema ei näinud koletist ja mina olin kõnevõimetuna soolasambaks tardunud ega saanud seletada. Tühjeneva patareiga lambi valgus vilkus tühjas metsas. Siis ma ilmselt minestasin, sest kuulsin sõpra rääkivat: „Jacob, Jake, kuule, Tuuker, oled ikka elus veel või mis?” See oligi viimane, mida sealt mäletan.

      TEINE PEATÜKK

      Vanaisa surmale järgnenud kuudel käisin ma läbi beežiseinaliste ooteruumide ja nimetute kontorite põrgust. Mind uuriti ja küsitleti ning minust räägiti tagaselja. Noogutasin, kui mind kõnetati, ja olin tuhandete haletsevate pilkude ja kulmukortsutuste märklauaks. Vanemad kohtlesid mind nagu õrna perekonnareliikviat ega julgenud mu ees vaielda ega vihastada, kartes mind katki teha.

      Nägin nii kohutavaid õudusunesid, et ärkasin karjudes üles ja pidin hambakaitset kandma, et mitte hambaid unes krigistamisega ära lõhkuda. Ma ei saanud silmi sulgeda, ilma et näeksin kohe metsas varitsenud kombitsasuulist koletist. Olin kindel, et see tappiski mu vanaisa ja tuleb peagi mind tapma. Mõnikord tuli mulle samasugune paanikahoog peale kui tol ööl ja ma olin kindel, et elukas passib läheduses. See luuras pimeduses puude varjus, parklas järgmise auto juures või garaaži taga, kus mu jalgratas seisis.

      Otsustasin rohkem mitte majast välja minna. Keeldusin nädalate kaupa isegi sissesõiduteele hommikuse ajalehe järele minemast. Magasin pesuruumi põrandal tekipuntra sees. See oli ainus ruum majas, millel polnud aknaid ja mille ust sai seestpoolt lukku panna. Seal veetsin ka vanaisa matuste päeva. Istusin pesukuivati peal, sülearvuti põlvedel, ja püüdsin netimängudes unustust leida.

      Süüdistasin juhtunus iseennast. Korrutasin lõputult: kui ma vaid oleksin teda uskunud. Kuid ma ei uskunud ja keegi teine kah mitte. Nüüd ma mõistsin, kuidas vanaisa end tundis, sest ka mind ei uskunud keegi. Minu versioon juhtunu kohta kõlas täiesti mõistlikult kuni hetkeni, mil olin sunnitud seda sõnades väljendama. Siis kõlas see täiesti mõistusevastaselt, eriti veel päeval, mil pidin seda meie poole tulnud politseiuurijale rääkima. Jutustasin kogu loo, mainides ka olendit, tema aga istus köögilaua taga ja noogutas, kirjutamata märkmikku ainsatki rida. Kui jutustamise lõpetasin, ütles ta ainult: „Suurepärane, tänan sind.” Seejärel pöördus mees mu vanemate poole ja küsis, kas minu asjus on kellegagi konsulteeritud, just nagu poleks ma võimeline aru saama, mida ta sellega mõtles. Teatasin, et pean tunnistusele veel midagi lisama, näitasin uurijale keskmist sõrme ja läksin minema.

      Vanemad karjusid mu peale esimest korda mitme nädala jooksul. Tegelikult tõi selle vana armsa heli kuulmine kergendust. Karjusin neile koledaid süüdistusi vastu, näiteks et nad rõõmustavad vanaisa Portmani surma üle ning et mina olin tegelikult ainus, kes taati armastas.

      Politseinik vestles mu vanematega veel natuke aega sissesõiduteel, sõitis siis minema ja oli tunni aja pärast tagasi koos tüübiga, kes tutvustas end visandikunstnikuna. Ta võttis suure joonistusploki ja palus mul uuesti olendit kirjeldada. Ta joonistas selle mu kirjelduse järgi üles, aeg-ajalt üksikasju täpsustades.

      „Mitu silma sel oli?”

      „Kaks.”

      „Valmis,” teatas mees, nagu oleks politseikunstniku jaoks koletiste joonistamine täiesti igapäevane töö.

      See oli üpris läbinähtav katse mind maha rahustada. Kõige suurema prohmaka tegi tüüp sellega, et pakkus joonistust mulle.

      „Kas teil pole seda vaja toimikusse panna?” küsisin. Kunstnik ja uurija vahetasid pilke. „Muidugi. Mida ma küll mõtlesin…”

      See oli jube alandav.

      Isegi mu ainus ja parim sõber Ricky ei uskunud mu juttu, ehkki tema oli seal koos minuga. Ta vandus kõigi võimalike asjade nimel, et ei näinud sel ööl metsas mingit elusolendit, isegi mitte siis, kui ma seda taskulambiga valgustasin. Nii rääkis ta ka võmmidele. Tõsi, ta oli haukumist kuulnud. Seda me kuulsime mõlemad. Niisiis polnud eriline üllatus, kui politsei teatas, et mu vanaisa tappis metsistunud koerte kari. Ilmselt oli neid penisid mujalgi nähtud ja nädal varem oli üks Century Woods’is jalutanud naine pureda