Miss Peregrine'i kodu ebaharilikele lastele. Ренсом Риггз

mind, ta oli hirmus tugev. Ma proovisin temaga ükskord käesurumises võistelda ja ta oleks mul äärepealt käe otsast ära kiskunud.”

      Viimane foto oli kõige imelikum. See kujutas kellegi kukalt, mille peale oli nägu maalitud.

      Vahtisin pilti, vanaisa Portman aga seletas: „Näed, tal on kaks suud. Üks on eespool ja teine taga. Seepärast ta läkski nii paksuks.”

      „Aga see on võltsing,” ütlesin. „Nägu on lihtsalt maalitud.”

      „V ä r v on muidugi vale. Maaling tehti tsirkusetöö jaoks. Aga ma kinnitan sulle, et sel poisil oli tõesti kaks suud. Sa ei usu mind?”

      Mõtlesin järele, vaadates kordamööda fotosid ja oma vanaisa. Tolle näoilme oli tõsine ja siiras. Miks ta oleks pidanud mulle valetama?

      „Usun küll,” ütlesin.

      Ma uskusin teda tõepoolest veel vähemalt mõned aastad, peamiselt seepärast, et tahtsin uskuda – just nagu teised minuealised püüdsid uskuda jõuluvanasse. Me hoiame oma muinasjuttudest kinni, kuni nende uskumise hind kasvab liiga kõrgeks. Minu jaoks saabus saatuslik päev teises klassis, kui Robbie Jensen mu lõunasöögi ajal terve tüdrukute laua ees ära häbistas, teatades, et ma usun, et haldjad on olemas. Küllap see kulus mulle vanaisa lugude koolis edasijutustamise eest ära, kuid nende alandusesekundite jooksul olin kindel, et nüüd kutsutakse mind veel palju aastaid haldjapoisiks ning virutasin Robbie’le, olgu siis asja eest või mitte.

      Sel pärastlõunal tuli vanaisa Portman mulle kooli järele. Ta käis mul tihti vastas, kui mõlemad vanemad tööl olid. Ronisin ta vana Pontiaci tagaistmele ja kuulutasin, et enam ma ta haldjajutte ei usu.

      „Milliseid haldjajutte?” küsis ta üle prillide minu poole kiigates.

      „Tead ju küll. Need lood lastest ja koletistest.”

      Taat paistis hämmeldunud. „Kes siin haldjatest on rääkinud?”

      Teatasin talle, et väljamõeldud lugu ja muinasjutt on üks ja sama asi, muinasjutte kuulavad püksi pissivad tited ning et ma tean, et ta lood ja fotod ei ole päris. Olin oodanud, et vanaisa kas vihastab või hakkab vastu vaidlema, tema aga lausus lihtsalt „Hea küll” ning käivitas Pontiaci mootori. Ta vajutas gaasipedaalile ja me keerasime jõnksatusega kõnniteeservast eemale. Rohkem me sellest ei rääkinud.

      Tagantjärele mõtlen, et küllap ta nägi ette, et nõnda juhtub. Ükskord ma ju pidin ta lugudest välja kasvama. Ometi hülgas ta teema nii järsult, et jäin tundma, nagu oleks mulle valetatud. Ma ei suutnud mõista, miks taat selle kõik välja mõtles ja meelitas mu uskuma, et võimatud asjad on võimalikud. Ei olnud ju. Alles mõni aasta hiljem kuulsin oma isalt selgitust. Kui isa väike oli, rääkis vanaisa tallegi neidsamu lugusid. Need polnud tegelikult valed, vaid kujutlustega segunenud tegelikkus. Vanaisa Portmani lapsepõlv polnud mingi muinasjutt, vaid õuduslugu.

      Mu vanaisa oli ainus oma perekonnast, kes enne Teise maailmasõja algust Poolast pääses. Ta oli kaheteistkümneaastane, kui vanemad ta saatuse võhivõõraste kätte usaldasid, pannes oma noorima poja Inglismaale suunduvale rongile, kaasas vaid kohver ja seljakott riietega. See oli üheotsareis. Poiss ei näinud enam kunagi oma ema ega isa, vanemaid vendi, nõbusid, tädisid ja onusid. Kogu ta suguvõsa oli ta kuueteistkümnendaks sünnipäevaks surnud, tapetud nende koletiste poolt, kelle käest tema nii napilt pääses. Need polnud mädaneva naha ja suukombitsatega koletised, keda seitsmeaastane endale ette võis kujutada, vaid inimnägudega, mundrit kandes marssivad nii isikupäratud olendid, et nende tõelist loomust taipasid alles siis, kui oli juba liiga hilja.

      Nagu koletised, oli ka võlusaare lugu veidi muudetud tõde. Mandri-Euroopa õudustega võrreldes pidi elu selles lastekodus, kuhu mu vanaisa viidi, olema lausa paradiislik. Nõnda saigi sellest paigast taadi lugudes turvaline imedemaa, lõputu suve, kaitseinglite ja võluvõimetega laste varjupaik. Loomulikult ei osanud need lapsed lennata ega suutnud kaljurahne tõsta või nähtamatuks muutuda. Kummalisus, mille pärast lapsi jahiti, oli lahtiseletatult nende juudi päritolu. Nad olid orvud, kelle sõja verine laine oli tillukesele saarele paisanud. Nad polnud erilised oma imelike võimete pärast. Getodest ja gaasikambritest pääsemine oli piisavalt suur ime.

      Ma ei nuianud enam vanaisalt lugusid ja minu meelest oli tal salamisi selle üle isegi hea meel. Ta noorusaja seikluste üksikasjad jäid saladusloori varju. Ma ei toppinud oma nina enam sinna. Vanaisa oli tõelisest põrgust läbi käinud ning tal oli õigus oma saladusi hoida. Tundsin häbi, et olin kunagi ta põnevat elu kadestanud, teadmata, millist hinda see oli nõudnud. Püüdsin rõõmustada oma tavalise ja turvalise elu üle, mille saavutamiseks polnud ma midagi erilist pidanud tegema.

      Kuid vaid mõni aasta hiljem – olin siis viieteistkümneaastane – juhtus kummaline ja õudne lugu. Pärast seda sai olla vaid „enne” ja „pärast”.

      ESIMENE PEATÜKK

      Veetsin „enne”-aja viimase pärastlõuna ehitades täiskasvanumähkmete karpidest Empire State Buildingi kümme tuhat korda väiksemat mudelit. See tuli tõeliselt uhke välja, täitsa ausalt. Viiejalane ehitis kõrgus üle kosmeetikariiuli. Vundament oli suurtest karpidest, vaateplatvorm õhukestest ning üldtuntud torn sai proovieksemplaridest pedantse täpsusega kokku pandud. Hoone oli peaaegu täiuslik, kui mitte arvestada üht saatuslikku möödapanekut.

      „Sa ehitasid selle Neverleak’ist,” ütles Shelley mu ehituskunsti imet skeptiliselt põrnitsedes. „Reklaami tuleb teha Stay-Tite’ile.” Shelley oli poe juhataja. Ta längus õlad ja pahur ilme kuulusid samamoodi tööriietuse juurde nagu sinised polosärgid, mida meie pidime kandma.

      „Mina kuulsin, et sa ütlesid Neverleak,” vaidlesin, sest nii oli ta tõesti öelnud.

      „Stay-Tite,” kinnitas ta kahetsevalt pead vangutades, nagu oleks mu torn jala murdnud võidusõiduhobune ja tema on see, kel on pärlitega kaunistatud püstol käes. Järgnes tõsine vaikusehetk, mille kestel Shelley pead vangutades kord minu, kord torni poole vaatas. Vahtisin talle tühja pilguga otsa, nagu ei saaks üldse aru, mida ta minult sõnatult, kuid agressiivselt nõuab.

      „Oh,” laususin viimaks. „Sa tahad öelda, et pean selle uuesti ehitama?”

      „Ainult seepärast, et sa kasutasid Neverleaki,” kordas naine.

      „Sellest pole midagi. Hakkan kohe otsast pihta.” Nügisin oma musta ketsi ninaga torni vundamendist ühe karbi välja. Hetk hiljem varises kogu võimas ehitis kokku, paisates nagu murdlaine mähkmekarpe robinal meie ümber laiali. Need põrkusid vastu ehmunud külastajate jalgu ja jõudsid isegi välisukseni, mis liikumise peale automaatselt avanes ja laskis sisse pahvaka kuuma augustiõhku.

      Shelley läks näost küpse granaatõuna värvi. Ta oleks pidanud mu silmapilkselt vallandama, kuid teadsin, et niisugust vedamist pole lootagi. Olin terve suve üritanud apteegist kinga saada ja jõudnud järeldusele, et see on sama hästi kui võimatu. Hilinesin pidevalt ja esitasin kõige lollimaid vabandusi, tegin jubedaid arvutusvigu, panin isegi täiesti meelega asju valedesse riiulitesse, nagu näiteks tualettvee lahtistite hulka ja rasedusvastased vahendid titešampoonide juurde. Ma näitasin harva sellist järjekindlat püüdlikkust üles, kuid Shelley hoidis mu ikkagi kangekaelselt palgal, ükskõik kui jobuna end näidata püüdsin.

      Las ma selgitan pisut oma staatust. M i n d polnud apteegist praktiliselt võimalik vallandada. Iga teine töötaja oleks palju-palju väiksema eksimuse eest silmapilkselt uksest välja löödud. See oli mu esimene poliitikaalane õppetund. Minu kodulinnas, väikeses uimases Englewoodis on kolm Smart Aidi apteeki. Sarasota maakonnas on neid kokku kakskümmend seitse ning Florida osariigis kokku sada viisteist. Apteegikett muudkui laieneb osariigis nagu mingi ravimatu lööve. Põhjus, miks mind ei saanud vallandada, seisnes selles, et apteegikett kuulus kõige täiega mu onudele. Esimene töökoht Smart Aidis oli