Miss Peregrine'i kodu ebaharilikele lastele. Ренсом Риггз

autot peksta, dollar löögi eest. Ainus piirang materdamisele oli see, et ei tohtinud klaasosade pihta lüüa.

      Mootor läks valju mürinaga käima ja õhku kerkis sinine suitsupilv. Kui olime parkimisplatsilt välja keeranud ja sõitsime pikast poerivist mööda vanaisa Portmani maja poole, hakkasin muretsema, mis olukorra võin sealt eest leida. Kõige hullematel juhtudel võis leida jahipüssiga vanaisa ihualasti tänaval ringi jooksmas, majaesisel muruplatsil suust vahtu välja ajamas või malakaga kedagi varitsemas. Absoluutselt kõik oli võimalik ja kuna see oli Ricky esmakordne kohtumine mehega, kellest ma harda austusega rääkisin, olin eriti närvis.

      Taevas hakkas värske sinika karva minema, kui vanaisa kodukanti jõudsime. See oli pöörane käänuliste umbtänavate labürint, mida tunti Circle Village’i nime all. Peatusime territooriumi värava juures, et oma saabumisest teada anda, kuid valvuriputkas istuv vanamees norskas ja värav oli lahti. Seda juhtus ilmast ilma, nii et sõitsime lihtsalt sisse. Isa saatis sõnumi ning mu telefon piiksatas. Paps küsis, kuidas mul läheb, ja selle natukese aja jooksul, mis mul vastamiseks kulus, oskas Ricky meid täielikult ära eksitada. Kui ütlesin, et mul pole meie asupaigast halli aimugi, hakkas ta vanduma ning tubakat aknast välja sülitades kummide vilinal kõiki tänavaid järjest läbi sõitma. Mina otsisin tänavaservadest tuttavaid kohti. See polnud üldsegi lihtne, ehkki olin taadil lugematu arv kordi külas käinud. Kõik majad olid ühesugused kandilised karbid, mis erinesid vaid üksikute detailide poolest. Mõni maja oli plekiga üle löödud, mõni tumeda puitlaudisega. Mõne maja esikülge ehtisid kujuteldamatult maitsetud kipssambad. Tänavasiltidest oli vähe abi, sest pooled neist olid päikese käes loetamatuks pleekinud. Ainsateks maamärkideks, mille järgi sai tõesti orienteeruda, olid veidrad värvikad mustrilised lillepeenrad. Circle Village’i oleks võinud vabalt lillemustrite vabaõhumuuseumiks nimetada.

      Viimaks nägin tuttavat postkasti hoidvat rauast teenrikuju. Sirge selja ja ülbe ilme kiuste voolasid vennikese põski mööda roostepisarad. Hõikasin Rickyle, et ta vasakule keeraks. Kostis Vic’i kummide vilinat ja ma paiskusin järsust pöördest vastu ust. Ilmselt põrutas see mats mu peas mõned logisevad kruvid paika, sest äkki oskasin suurepäraselt orienteeruda. „Flamingode peo juurest paremale! Jõuluvanade katuse juures keera vasakule! Sõida pissivatest inglikestest mööda!”

      Kui pärast inglikestest möödumist kõrvaltänavale pöörasime, võttis Ricky kiiruse maha ja silmitses kõhklevalt piirkonda, kus vanaisa elas. Akendest ei paistnud mingit valgust, isegi mitte helendavat televiisoriekraani. Parklas ei seisnud ühtegi autot. Kõik naabrid olid lämmatava suvekuumuse eest põhja poole pagenud, jättes aiapäkapikud vohama lastud muru sisse uppuma. Akende tormiluugid olid kõvasti kinni. Majad nägid välja nagu väikesed pastelsetes toonides värvitud pommivarjendid.

      „Vasakult viimane,” ütlesin. Ricky andis uuesti gaasi ja me tuhisesime tänavat pidi edasi. Neljanda või viienda maja juures möödusime muruplatsi kastvast vanamehest, kelle pea oli kiilas nagu muna. Ta seisis hommikumantlis ja toatuhvlites pahkluudeni ulatuval murul ja pihustas vett. Tema maja oli pime ja kinniste luukidega nagu teisedki. Vaatasin taati ja taat näis vastu vaatavat. Taipasin ehmatusega, et ta ei saanud mind näha, sest ta silmad olid täiesti piimvalged. Kummaline, mõtlesin. Vanaisa Portman pole kunagi rääkinud, et tal on pime naaber. Tänav lõppes männivõsa juures ning Ricky keeras järsult vanaisa sissesõiduteele. Ta jättis auto seisma ja me läksime üle kuivanud krabiseva rohu veranda juurde.

      Helistasin uksekella. Kusagil hakkas koer haukuma. Looma hääl kõlas lämbes õhtus kuidagi üksildasena. Kui kellale ei vastatud, hakkasin ust prõmmima, arvates, et äkki on uksekell rikki läinud. Ricky lahmis lakse meie ümber koguneva sääsepilve pihta.

      „Äkki ta läks välja,” pakkus Ricky muiates. „Näiteks mõnele kuumale kohtamisele.”

      „Naera aga pealegi,” vastasin. „Taadil on rohkem lööki kui meil kahe peale kokku. See kant kubiseb kabedatest lesknaistest.” Lõõpisin pigem enda rahustamiseks. Vaikus pani mu muretsema. Otsisin põõsaalusest peidikust varuvõtme välja. „Oota siin.”

      „Põrgutki ma sul ootan. Miks ma peaksin?”

      „Sellepärast, et sa oled kuus jalga ja viis tolli pikk ning roheliste juustega. Mu taat ei tunne sind ja tal on suur tulirelvakollektsioon.”

      Ricky kehitas õlgu ja toppis uue närimistubaka junni põske. Ta sirutas end lamamistoolil välja, mina aga keerasin ukse lukust lahti ja läksin majja.

      Isegi hämaruses paistis, et majast oleks nagu orkaan või vargabande üle käinud. Raamaturiiulid ja kapid olid kraamist tühjendatud, nipsasjad ja suures kirjas Reader’s Digest’i numbrid põrandale loobitud. Sohvapadjad olid laiali ja toolid pikali. Nii külmiku kui sügavkülmiku uksed olid lahti ja nende sulanud sisu tilkus linoleumil laienevatesse kleepuvatesse loikudesse.

      Mu süda vajus saapasäärde. Vanaisa Portman oli tõesti peast täiesti segi läinud. Hõikasin teda, kuid mingit vastust ei tulnud.

      Käisin kõik toad läbi, panin tuled põlema ja vaatasin üle kõik kohad, kuhu paranoiline rauk võis end koletiste eest peita – mööbli taha, pööningule, garaaži töölaua alla… Vaatasin üle ka ta relvakapi. See oli muidugi lukus ja avamiskatsetest kriimuline. Verandal õõtsusid kuivusest pruuniks tõmbunud sõnajalad tuule käes, kui ma põlvili kunstmurul aiamööbli alla piilusin, endal süda värisemas hirmust, mida ma sealt leida võin.

      Siis märkasin tagaõues valgust.

      Jooksin verandauksest välja ja leidsin rohu sisse kukkunud taskulambi. Selle valgusvihk näitas vanaisa õueservast algava metsa poole. Täpsemalt väljendudes oli see Circle Village’i ja Century Woodsi vaheline miililaiune okkaliste kääbuspalmide padrik. Kohalike väitel kubises see madudest, pesukarudest ja metssigadest. Kujutledes oma hommikumantlis taati sinna eksinuna läks mul südame alt külmaks. Iga paari nädala tagant tuli uudis mõnest settetiiki sattunud ja alligaatorite poolt nahka pistetud vanurist. Õnnetu lõpp tundus vägagi reaalne.

      Hõikasin Rickyt ja hetk hiljem sörkis ta juba maja nurga tagant välja. Temale jäi kohe silma see, mida mina polnud märganud: pikk kurjakuulutava välimusega pragu verandaukse sees. Sõber vilistas vaikselt. „Rõve auk. Sellise suudaks metssiga teha… või ilves. Sa ei kujuta ette, millised küünised neil on.”

      Läheduses kukkus üks peni meeletult haukuma. Me mõlemad võpatasime ja vahetasime siis ärevil pilke. „Koer võis ka,” pakkusin. Haukumine vallandas kogu naabruskonnas ahelreaktsiooni ning peagi kuulsime koerte lärmi igalt poolt.

      „Võis küll,” noogutas Ricky. „Mul on 22-kaliibriline pagasiruumis. Oota siin.” Ta läks püssi tooma.

      Penide lõugamine vaibus ja asendus ööputukate pirinaga. Mul jooksid higinired mööda nägu alla. Nüüd oli juba päris pime, valitses täielik tuulevaikus ja miskipärast tundus õhk praegu veel kuumem kui päeval. Võtsin taskulambi kätte ja läksin puude poole. Olin kindel, et vanaisa on seal kusagil. Kuid kus? Mina ega Ricky polnud mingid jäljekütid. Ometi näis miski mulle teed juhatavat. Ärevus rinnus, hääletu sosin lämbes õhus… Ma ei suutnud enam hetkegi paigal püsida. Suundusin võssa nagu verekoer, kes läheb mööda nähtamatut lõhnarada.

      Florida metsades on raske joosta. Kus ei kasva puu, seal laiutavad puusakõrgused okkalised kääbuspalmid ja liikumist takistavad vinaväändikud. Pingutasin, kuidas jaksasin, hüüdsin vanaisa nimepidi ning valgustasin oma ümbrust taskulambiga. Märkasin silmanurgast midagi heledat ja sööstsin kohale – kuid leidsin vaid mitme aasta eest kaotsi läinud, nüüdseks pleekinud ja loppis palli.

      Pidin juba käega lööma ja Ricky juurde tagasi minema, kui märkasin enda lähedal värskelt läbi kääbuspalmide trambitud rada. Astusin rajale ja valgustasin lambiga ümbrust. Lehtedel läikis tumedaid pritsmeid. Mu suu kuivas. Tegin südame kõvaks ja sundisin end rada mööda edasi minema. Mida kaugemale jõudsin, seda enam kiskus kõht krampi, nagu teaks mu keha juba, mida leian, ja püüaks hoiatada. Siis läks rada laiemaks ning ma nägingi teda.

      Vanaisa lamas näoli ronitaimede hunnikul, jalad harkis ja üks käsi keha all, nagu oleks ta väga kõrgelt kukkunud. Olin kindel, et taat on surnud. Ta alussärk