Ülima õnnelikkuse kogudus. Arundhati Roy

ta endast siis arvas? Eriti ei midagi, samas päris palju, olenevalt millise nurga alt vaadata. Jah, tal olid ambitsioonid. Ja need olid jõudnud otsaga algusesse tagasi. Nüüd tahtis ta naasta Duniya’sse ja elada nagu tavaline inimene. Ta tahtis olla ema, ärgata oma kodus, panna Zainabile selga koolivorm ning saata ta koos õpikute ja lõunasöögikarbiga kooli. Küsimus oli aga, kas seesugused ambitsioonid olid temasuguse inimese jaoks mõistlikud või mitte.

      Zainab oli Anjumi ainus armastus. Anjum oli tüdruku leidnud kolm aastat varem ühel neist tuulistest pärastlõunatest, kui usklikel taqiya’d peast lendavad ja õhupallimüüjate õhupallid kõik ühele poole kaldu kisuvad. Tüdruk oli üksi ja ulgus Jama Masjidi treppidel nutta, kujutades oma suurte hirmunud silmadega haledalt kõhna väikest hiirekest. Anjum oletas, et laps oli umbes kolmeaastane. Tal oli seljas tuhmunud roheline salwar kameez ja räpane valge hijab. Kui Anjum lapse kohal kõrgus ja tema poole sõrme sirutas, et laps saaks sellest kinni võtta, tõstis tüdruk hetkeks pilgu, haaras tema sõrmest kinni ja jätkas ilma vakatamata valju nuttu. Hijab’is hiirekesel polnud aimugi, millise tormi päästis see hooletu usaldav žest valla selle sõrme omanikus, kellest ta oli kinni haaranud. Tõsiasi, et see tilluke olend oli otsustanud Anjumi ignoreerida ja mitte karta, summutas (vähemalt hetkeks) seda, mida Nimmo Gorakhpuri oli nii kaua aega tagasi kutsunud India-Pakistaniks. Anjumi sees sõdivad vastaspooled vaikisid. Ta keha tundus lahke kostitajana, mitte lahinguväljana. Kas see oli nagu suremine või hoopis sündimine? Anjum ei osanud öelda. Tema kujutlustes oli sellel neist ühe täiuslikkus, neist ühe terviklikkuse tunne. Ta kummardus ja võttis Hiire sülle ja hoidis teda hellalt käte vahel, ümisedes kogu aja oma vaidlevate häältega. Isegi see ei hirmutanud last ega häirinud tema töinamist. Anjum seisis lihtsalt mõnda aega, näol rõõmus naeratus, olend käte vahel nutmas. Siis asetas ta lapse tagasi trepile, ostis talle ereroosat suhkruvatti ja püüdis tema tähelepanu mujale juhtida, jutustades talle ükskõikselt täiskasvanute asjadest, lootes nõnda aega veeta, kuni keegi, kellele laps kuulub, talle järele tuleb. Vestlus osutus aga ühepoolseks, Hiir ei paistnud endast eriti midagi teadvat, isegi mitte oma nime, ega paistnud tahtvat rääkida. Kui ta oli suhkruvatiga ühele poole jõudnud (või kui see oli temaga ühele poole jõudnud), siis kattis ta nägu ereroosa habe ja ta sõrmed olid kleepuvad. Töinamine taandus nuukseteks ja lõpuks vaikuseks. Anjum istus tema kõrval trepiastmetel tunde ja ootas, et keegi lapsele järele tuleks, küsis möödujatelt, kas nad teadsid kedagi, kes on lapse ära kaotanud. Kui kätte jõudis õhtu ja Jama Masjidi suured puituksed kinni tõmmati, tõstis Anjum Hiire õlgadele ja tassis ta Khwabgah’sse. Seal sai ta noomida ja talle öeldi, et selles olukorras oleks olnud õige informeerida mošee juhtkonda, et leitud on kaduma läinud laps. Anjum tegi seda järgmisel hommikul. (Peab küll ütlema, et vastumeelselt, jalgu järele vedades, lootes kõige kiuste, sest oli selleks ajaks juba lootusetult armunud.)

      Järgmise nädala jooksul kuulutati lapse leidmisest mitu korda päevas mitmest mošeest. Mitte keegi ei ilmunud Hiirt endale nõudma. Möödusid nädalad, aga ikka ei tulnud keegi teda otsima. Ning nõnda jäi Zainab – Anjum pani talle selle nime – vaikimisi Khwabgah’sse, kus talle langes osaks suurem hulk armastust suurema hulga emade poolt (ja teatud mõttes ka isade poolt), kui üks laps oleks osanud tahta. Tal ei kulunud oma uue eluga harjumiseks eriti palju aega, mis vihjas, et ta polnud oma vanasse ellu liigselt kiindunud. Anjum uskus, et laps oli hüljatud, mitte ei olnud kaduma läinud.

      Mõne nädala pärast hakkas ta kutsuma Anjumit emmeks (sest Anjum oli hakanud ennast niimoodi kutsuma). Teisi elanikke kutsuti (Anjumi juhendamisel) apa’deks („tädi” urdu keeles) ja Maryt lihtsalt tädi Maryks, kuna ta oli kristlane. Ustad Kulsoom Bist ja Bismillah’st said badi nani ja chhoti nani. Vanem ja noorem vanaema. Hiir imas endasse armastust nagu liiv merevett. Ta moondus kiiresti nipsakaks nooreks daamiks, keda iseloomustasid lärmakad, selgelt küünisrotilikud kalduvused (mida oli vaid vaevu võimalik kontrolli all hoida).

      Emme pea muutus aga samal ajal iga päevaga üha pehmemaks. Ta ei olnud osanud mõeldagi, et ühel inimesel on võimalik kedagi teist nii palju ja nii täielikult armastada. Esiti uues ametis olles suutis ta oma tundeid avaldada ainult askeldaval ja ülepingutatud viisil, nagu laps oma esimese lemmiklooma puhul. Ta ostis Zainabile tarbetult suure hulga mänguasju ja rõivaid (vahulisi puhvvarrukatega kleite ja Hiinas valmistatud kriuksuvaid kingi, mille kontsa ehtisid vilkuvad tuled), vannitas last ning riietas ja võttis teda riidest lahti liigpalju kordi, õlitas ta juukseid ja punus patse ja tegi need jälle lahti, sidus juuksed kokku ja jälle lahti ühesuguste ja siis jälle erinevate paeltega, mida hoidis rullikeeratuna vanas plekk-karbis. Ta toitis last üle, viis teda naabruskonnas jalutama ja kui märkas, et Zainabile meeldisid loomad, hankis talle küüliku – kelle tappis tema esimesel Khwabgah’s veedetud ööl üks kass – ja siku, kellel oli usujuhile sobilik täishabe ning kes elas siseõuel ja lennutas iga natukese aja tagant, näol tuim ilme, oma läikivaid kitsepabulaid igasse ilmakaarde laiali.

      Khwabgah oli paremas seisus, kui oli olnud aastaid. Kokkuvarisenud tuba oli renoveeritud ja selle peale oli teisele korrusele ehitatud ruum, mida jagasid Anjum ja Mary. Anjum magas koos Zainabiga põrandal madratsil, tema pikk keha keerdunud linnamüüri kombel kaitsvalt ümber väikese tüdruku. Õhtuti laulis ta lapse vaikselt magama, kuigi see meenutas pigem sosinat kui laulu. Kui Zainab kasvas piisavalt suureks, et hakata asjadest aru saama, hakkas Anjum jutustama talle unejutte. Esiti olid need lood väikesele lapsele täiesti sobimatud. Need olid Anjumi mõnevõrra kohmakad katsed teha tasa kaotatud aega, sisestada end Zainabi mälestustesse ja teadvusesse, paljastada end ilma igasuguse kunstlikkuseta, et nad saaksid täielikult teineteisele kuuluda. Selle tulemusena kasutas ta Zainabit omamoodi sadamana, kus lossida oma pagasikoormat – oma rõõme ja tragöödiaid, oma elu katarsilisi pöördehetki. Ent selle asemel, et Zainabi uinutada, põhjustasid paljud lood talle õudusunenägusid või ei lasknud tal mitmeid tunde uinuda, kuna muutsid ta kartlikuks ja pahuraks. Vahel nuttis ka Anjum ise tüdrukule lugusid jutustades. Zainab hakkas magamaminekuaega pelgama ja pigistas und teeseldes õhtuti silmad kõvasti kinni, et ei peaks järjekordset lugu kuulama. Aja jooksul mõtles aga Anjum (koos mõne noorema apa abiga) välja toimetusreeglid. Lood muudeti edukalt lapsesõbralikuks ja lõpuks hakkas Zainab nende igaõhtust rituaali isegi ootama.

      Zainabi lemmikuks oli viadukti lugu – Anjumi kirjeldus sellest, kuidas ta oli koos sõpradega kõndinud ühel ööl hilja Lõuna-Delhis asuvast Defence Colonyst terve pika tee tagasi Turkman Gate’ini. Seltskond oli koosnenud umbes viiest või kuuest inimesest, kellel olid kõigil seljas piduriided ning kes nägid pärast D-kvartalis elava jõuka kaupmehe juures terve öö pillerkaaritamist välja jalustrabavad. Pärast pidu otsustasid nad natuke jalutada ja värsket õhku hingata. Noil päevil oli linnas olnud veel olemas selline asi nagu värske õhk, rääkis Anjum Zainabile. Ent kui nad jõudsid Defence Colony viadukti keskele – toona oli see linna ainus viadukt –, hakkas vihma sadama. Ja mida saab küll keegi teha, kui viaduktil olles vihma sadama hakkab?

      „Peab edasi kõndima,” ütles Zainab seepeale täiesti mõistlikul täiskasvanulikult toonil.

      „Täpselt nii. Kõndisime niisiis edasi,” ütles Anjum. „Ja mis siis juhtus?”

      „Siis tahtsid sa minna soo’le!”

      „Siis tahtsin ma minna soo’le!”

      „Aga sa ei saanud peatuda!”

      „Ma ei saanud peatuda.”

      „Pidid edasi kõndima!”

      „Pidin edasi kõndima.”

      „Seepärast tegime häda oma ghagra’sse!” hüüdis Zainab, sest oli selles vanuses, kui kõigi lugude peamiseks mõtteks või ehk isegi kogu mõtteks oli sittumine, kusemine ja peeretamine.

      „Täpselt nii ja see oli maailma parim tunne,” ütles Anjum, „olla vihmast läbimärg sellel suurel inimtühjal viaduktil, kõndida läbi hiiglasliku reklaamplakati alt, millel märg naine end Bombay Dyeingi firma rätikuga kuivatas.”

      „Ja rätik oli sama suur kui vaip!”

      „Sama suur kui vaip, jah.”

      „Ja siis sa küsisid sellelt naiselt,