Ülima õnnelikkuse kogudus. Arundhati Roy

mõttes hijra – mehe kehasse vangistatud naine –, kuigi praktikas võis seda sõna kasutada. Ta ütles, et Aftabi puhul oli tegu haruldase hermafrodiitsuse vormiga, mille puhul olid olemas nii mees- kui ka naissoo tunnused, kuigi väliselt näisid meessoo tunnused domineerivat. Ta ütles, et võib soovitada kirurgi, kes kaotaks tüdrukute-asja, õmbleks selle kinni. Et ta võib kirjutada välja ka tablette. Aga ta lisas, et probleem ei olnud ainult pindmine. Kuigi ravist oleks kindlasti abi, siis olid ikkagi olemas hijra kalduvused, mis ei pruukinud kunagi kaduda. (Ta kasutas kalduvuste kohta sõna fitrat.) Ta ei saanud täielikku õnnestumist garanteerida. Mulaqat Ali, kes oli valmis õlekõrrest haarama, oli ülevas meeleolus. „Kalduvused?” ütles ta. „Kalduvused ei ole probleem. Kõigil on ühed või teised kalduvused … kalduvusi saab alati kontrolli all hoida.”

      Kuigi dr Nabi külastamine ei pakkunud kohest lahendust sellele, mida Mulaqat Ali pidas Aftabi vaevaks, siis oli sellest Mulaqat Alile palju abi. See andis talle koordinaadid, mille järgi end positsioneerida, mille abil suunata õigele kursile luuletu mõistmatuse ookeanil ohtlikult kreeni vajunud laev. Ta suutis muundada pärast külaskäiku oma hingepiina praktiliseks probleemiks ning suunata tähelepanu ja energia millelegi, mida ta hästi mõistis: kuidas koguda piisavalt raha operatsiooniks?

      Ta piiras majapidamiskulutusi ning koostas nimekirju inimestest ja sugulastest, kellelt võis raha laenata. Samal ajal asus ta tööle kultuuriprojekti kallal, millega juurutada Aftabisse mehelikkust. Ta andis pojale edasi oma armastuse luule vastu ja keelas tal thumri ja chaiti muusikažanrite laulmise. Ta oli õhtuti kaua üleval ja jutustas Aftabile lugusid nende sõdalastest esiisadest ja nende vaprusest lahinguväljadel. Need jätsid Aftabi külmaks. Ent kui ta kuulis lugu, kuidas Temudžin – Tšingis-khaan – oma kauni naise, khaanitar Börte armastuse võitis, kuidas rivaalitsev hõim naise röövis ja Temudžin põhimõtteliselt ihuüksinda terve armee vastu võitles, et naist tagasi saada, kuna armastas teda nii väga, siis tundis Aftab, et oleks tahtnud olla khaanitar Börte.

      Sellal kui õed ja vennad koolis käisid, veetis Aftab tunde kodu tillukesel rõdul ning silmitses allpool asuvat Chitli Qabari – tillukest pühamut, mis oli pühendatud laigulisele kitsele, kellel olid olnud legendi järgi üleloomulikud võimed – ja sellest mööduvat rahvast tulvil tänavat, mis ühendas Matia Mahali turgu. Ta õppis kiiresti ära naabruskonna kadentsi ja rütmi, mis koosnes peaasjalikult urdukeelse sõimu joast – nikun su ema, mine niku oma õde, vannun su ema türa nimel –, mida katkestas viis korda päevas Jama Masjidist ja mitmest teisest väiksemast vanalinnamošeest kõlav kutse palvusele. Nõnda visalt päevast päeva mitte millegi konkreetse üle valvust pidav Aftab nägi, kuidas kibestunud varahommikune kalamüüja Guddu Bhai, kes parkis oma läikivate värskete kalade müügikäru keset turuplatsi, venis sama kindlalt nagu idast tõusev ja läände loojuv päike Wasimiks, pikakasvuliseks sõbralikuks pärastlõunaseks nan khatai küpsiste müüjaks, kes kahanes siis omakorda Yunusiks, väikeseks kõhetuks õhtuseks puuviljamüüjaks, kes kosus ja paisus aga hilisõhtul Hassan Mianiks, Matia Mahali parima lamba-biryani tüsedaks müüjaks, kes serveeris riisirooga oma hiigelsuurest vaskpajast. Ühel kevadhommikul nägi Aftab üht pikakasvulist kitsapuusalist naist, kelle suu oli värvitud eredaks ja kes kandis kuldseid kõrge kontsaga kingi ja rohelist sametist salwar kameez’i – pükse ja tuunikat –, ostmas käevõrusid käevõrumüüja Mirilt, kes töötas lisaks ka Chitli Qabari hooldajana. Mir pakkis oma käevõrude tagavara igal õhtul hauakambrisse, kui ta pühamu ja oma poe sulges. (Tal oli õnnestunud tagada, et nende töötunnid kattuksid.) Aftab ei olnud näinud kunagi kedagi, kes oleks sarnanenud sellele pikakasvulisele ja värvitud suuga naisele. Ta kiirustas järsust trepist alla tänavale ja järgnes talle vargsi, kui naine kitsesõrgu, juukseklambreid ja guajaave ostis ning oma sandaalide rihma ära parandada lasi.

      Aftab tahtis olla see naine.

      Ta järgnes naisele mööda tänavat kogu tee Turkman Gate’ini ja seisis siis kaua sinise ukse ees, mille taha naine oli kadunud. Mitte ühelgi tavalisel naisel ei oleks lubatud selliselt riietatuna Shahjahanabadi tänavatel liikuda. Tavalised naised kandsid Shahjahanabadis burkasid või katsid vähemalt oma pead ja kõiki muid kehaosi peale käe- ja jalalabade. Naine, keda Aftab oli jälitanud, võis riietuda ja liikuda ringi nii, nagu ta seda tegi, ainult sellepärast, et ta ei olnud naine. Ent Aftab tahtis olla see naine, ükskõik, mis ta täpselt oli. Ta tahtis olla see naine rohkem, kui tahtis olla khaanitar Börte. Ta tahtis mööduda selle naise kombel helkides lihunikeäridest, kus kitsede nülitud rümbad lihaseintena rippusid, ta tahtis mööduda muieldes juuksurisalongist Meeste Uus Elustiil, kus meestejuuksur Iliyas kõhna noore lihuniku Liaqati juukseid lõikas ja need Brylcreemiga läikima lõi. Ta tahtis sirutada välja värvitud küüntega sõrmed ja käevõrusid täis randme ning kergitada õrnalt kala lõpuseid, et näha, kui värske see oli, enne kui hakkas hinda alla tingima. Ta tahtis kergitada üle loigu astudes veidike püksisääri – ainult nii palju, et näidata oma hõbedast jalavõrusid.

      See ei olnud Aftabi tüdrukute-asi, mis oli kõigest kasutu jätke.

      Aftab hakkas jaotama oma aega muusikatundide ja pikakasvulise naise Gali Dakotanis asuva sinise uksega maja ees passimise vahel. Ta sai teada, et naise nimi oli Bombay Silk ja et seal oli veel seitse temasugust: Bulbul, Razia, Heera, Baby, Nimmo, Mary ja Gudiya, kes elasid kõik koos sinise ukse taga asuvas traditsioonilises suures haveli’s, ning et neil oli ustad – guru, õpetaja –, keda kutsuti Kulsoom Biks ja kes oli neist kõigist vanim ning oli seega majapidamise peaks. Aftab sai teada, et nende haveli’t kutsuti Khwabgah’ks – Unenägude Majaks.

      Esiti aeti teda sealt minema, sest kõik, sealhulgas Khwabgah’ elanikud, tundsid Mulaqat Alit ega tahtnud temaga pahuksisse sattuda. Ent hoolimata noomitustest ja karistustest, mis teda ootasid, naasis Aftab päev päeva järel kangekaelselt oma valvepostile. See oli ainus koht maailmas, kus ta tundis, et õhk tegi talle ruumi. Kui ta sinna jõudis, siis näis õhk nihkuvat, liikuvat kõrvale justkui sõber, kes tema jaoks koolipingil ruumi teeb. Paari kuu vältel, kui Aftab Khwabgah’ elanike jooksupoisiks oli, tassides nende kotte ja muusikainstrumente, kui nad linnatuuridel käisid, ja masseerides pärast tööpäeva nende väsinud jalgu, õnnestus Aftabil lõpuks Khwabgah’sse pääseda. Lõpuks jõudis kätte päev, kui tal lubati sisse minna. Ta sisenes sellesse tavalisse lagunenud majja sammul, nagu astuks läbi paradiisiväravate.

      Sinine uks avanes sillutatud ja kõrgete müüridega ääristatud siseõuele, mille ühes nurgas asus käsipumbaga kaev ja teises granaadipuu. Kannelüüridega sammastega ümbritsetud sügava veranda taga paiknes kaks tuba. Ühe toa lagi oli sisse varisenud ja selle seinad olid murenenud kivihunnikuks, mille üks kassiperekond oli oma koduks muutnud. Teine tuba oli suur ja üpris heas seisus. Selle kooruvaid kahvaturohelisi seinu ääristasid neli puit- ja kaks metallkappi, mida katsid filmistaaride pildid: Madhubala, Waheeda Rehman, Nargis, Dilip Kumar (kelle nimi oli tegelikult Muhammad Yusuf Khan), Guru Dutt ja kohalik Johnny Walker (Badruddin Jamaluddin Kazi), koomik, kes suutis ka maailma kõige kurvemal inimesel naeratuse suule tuua. Ühe kapi uksele oli kinnitatud tuhmunud täispikk peegel. Nurgas seisis kulunud välimusega vana tualettlaud. Laes rippus mõranenud ja katkine kroonlühter, kus põles vaid üks pirn, ja pikkade labadega tumepruun ventilaator. Ventilaatoril olid inimlikud, naiselikud jooned – ta oli uje, tujukas ja ettearvamatu. Tal oli ka nimi, Usha. Usha ei olnud enam noor ja vajas tihti, et teda keelitataks ja pikavarrelise luua otsaga torgitaks, enne kui ta tööle hakkas, hööritades end nagu aeglane postitantsija. Ustad Kulsoom Bi magas haveli ainsas voodis, selle kohal rippus tema papagoi Birbali puur. Birbal kriiskas, nagu hakataks teda tapma, kui Kulsoom Bit öösiti tema kõrval ei olnud. Ärkveloleku ajal oli lind suuteline kuulirahe kombel räuskama, sellele eelnes alati poolülbe, poolflirtiv Ai Hai!, mille ta oli oma majakaaslastelt ära õppinud. Birbali lemmiksolvanguks oli seesama väljend, mida oli kuulda ka kõige sagedamini Khwabgah’s: Saali Randi Hijra (õde nikkuv hoor-hijra). Birbal teadis selle kõiki variatsioone. Ta oskas seda pomiseda, lausuda koketeerivalt, naljaga, kiindumusega ja siira kibeda vihaga.

      Kõik teised majaelanikud magasid väljas verandal, nende magamisasemed olid päeval kokku keeratud nagu hiiglaslikud rullpadjad. Talvel, kui siseõu muutus külmaks ja niiskeks, pressisid nad end kõik Kulsoom Bi tuppa. Tualeti sissepääs asus teisel pool