Ülima õnnelikkuse kogudus. Arundhati Roy

Hameed, kelle lemmikuks oli Aftab muutunud, pakkus, et õpetab teda eraldi, üksinda. Seega muusikatunnid jätkusid, kuid Aftab keeldus kooli naasmast. Selleks ajaks olid Jahanara begum’i lootused enam-vähem haihtunud. Silmapiiril ei terendanud mitte kuskil ühtegi märki paranemisest. Ta oli suutnud poja ümberlõikamist mitme kavala ettekäände abil mõne aasta jagu edasi lükata. Ent noorem Saqib ootas juba enda korda ja Jahanara begum teadis, et ta aeg oli otsa saanud. Lõpuks tegi ta seda, mida pidi. Ta võttis julguse kokku ja rääkis sellest oma abikaasale, varisedes kokku ja nuttes nii meeleheitest kui ka kergendustundest, et tal oli lõpuks ometi keegi, kellega oma õudu jagada.

      Jahanara begum’i abikaasa, Mulaqat Ali, oli hakim, fütoteraapia arst, kes armastas urdu ja pärsia luulet. Ta oli töötanud kogu elu ühe teise hakim’i pere heaks – hakim Abdul Majidi heaks, kes oli loonud populaarse šerbeti kaubamärgi, mis kandis nime Rooh Afza („hinge eliksiir” pärsia keeles). Rooh Afza, mille valmistamiseks kasutati khurfa seemneid (portulak), viinamarju, apelsine, arbuuse, piparmündilehti, porgandeid, veidi spinatit, mooniseemneid, lootost, kaht sorti liiliat ja roosiõli, oli mõeldud tervistavaks toonikuks. Kuid inimesed avastasid, et kaks supilusikatäit erksat rubiinikarva siirupit maitses imehästi, kui seda lisada klaasitäiele külmale piimale või isegi tavalisele veele, lisaks pakkus see ka mõjusat vahendit Delhi kõrvetavkuumade suvede ja kõrbetuulte toel linna jõudnud kummaliste palavike vastu. Peagi sai algselt raviotstarbelisest siirupist kogu regiooni kõige populaarsem suvine karastusjook. Rooh Afza muutus kasumlikuks ettevõtteks ja üldtuntud kaubamärgiks. See valitses turgu nelikümmend aastat, saates oma tooteid Delhi vanalinnas asuvast peakorterist nii kaugele lõunasse kui Hyderabadi ja nii kaugele läände kui Afganistani. Siis toimus Lõhenemine. India ja Pakistani vahelisel uuel piiril lõhkes Jumala arter ja miljon inimest suri vihavaenu. Naabrid pöördusid üksteise vastu, justkui poleks nad üksteist kunagi tundnud, nagu poleks käinud üksteise pulmades, nagu poleks üksteisele laule laulnud. Müüridega ümbritsetud vanalinn purunes. Vanad pered põgenesid (moslemid). Uued saabusid (hindud) ja seadsid end sisse linnamüüride äärde. Rooh Afza pidi leppima tõsiste tagasilöökidega, kuid sai peagi jalad taas alla ja avas Pakistanis uue filiaali. Veerand sajandit hiljem avas ettevõte pärast Ida-Pakistanis aset leidnud genotsiidi järgmise filiaali uhiuues Bangladeshi riigis. Ent lõpuks jäi Hinge Eliksiir, mis oli elanud üle sõjad ja kolme uue riigi verised sünnid, alla Coca-Colale, täpselt nagu enamik teisigi asju siin maailmas.

      Kuigi Mulaqat Ali oli hakim Abdul Majidi ustav ja hinnatud töötaja, siis ei olnud sealne palk piisav, et võimaldada perel ainult selle toel toimetulekut. Seetõttu võttis Mulaqat Ali töövälisel ajal oma kodus vastu patsiente. Jahanara begum panustas pere sissetulekusse selle summa toel, mida teenis valgete puuvillaste Gandhi mütside valmistamisega ja nende hulgimüügiga keskses Chadni Chowki linnaosas äritsevatele hindu poepidajatele.

      Mulaqat Ali oli uurinud välja, et ta põlvnes otse Tšingis-khaanist, mongolite valitsejast, tema teisena sündinud poja Tšagatai kaudu. Tal oli joonistatud pragunenud pärgamendile välja detailne sugupuu ja tema omanduses oli ka väike metall-laegas täis rabedaid kollakaks tõmbunud dokumente, mis tõestasid Mulaqat Ali arvates tema väiteid ning selgitasid, kuidas Gobi kõrbest pärit šamaanide järglastest, igavese sinitaeva kummardajatest, keda peeti kord islami vaenlasteks, olid saanud Indiat sajandeid valitsenud suurmogulite dünastia esiisad ja kuidas Mulaqat Ali enda perest, sunniitidest suurmogulite järeltulijatest, olid saanud šiiidid. Aeg-ajalt, ehk kord paari aasta tagant, avas ta oma laeka ja tutvustas dokumente mõnele küllatulnud ajakirjanikule, kes ei kuulanud teda pahatihti hoolikalt ega võtnud tema juttu tõsiselt. Kõige parem, millega pikk intervjuu võis päädida, oli nädalavahetuse erinumbris ilmuv kelmikas meelelahutuslik lühilugu vanast Delhist. Kui tekst ulatus üle kahe lehekülje, siis võis juhtuda, et avaldati ka väike Mulaqat Ali portree, selle kõrval mõne suurmogulite ajastule iseloomuliku roa lähiülesvõte, kaugvõte burkasid kandvatest moslemi naistest, kes istusid kitsastel räpastel tänavatel tunglevates velorikšades, ja muidugi kohustuslik linnulennuvaade tuhandetele moslemi meestele – kõigi päid katmas valged taqiya’d –, kes olid täiuslikes ridades Jama Masjidis palves maani kummardunud. Mõned lugejad pidasid niisuguseid pilte tõestuseks, et India oli pöördunud edukalt sekulaarsuse ja uskudevahelise tolerantsuse teele. Teised tundsid kergenduse maiku, et Delhi moslemielanikkond näis olevat oma kirkas getos eluga rahul. Kolmandad pidasid neid aga tõestuseks, et moslemid ei soovi integreeruda ja on ametis järelkasvu kasvatamise ja organiseerumisega ning peagi hakkavad nad kujutama ohtu hinduistlikule Indiale. Selle arvamuse poolehoidjate mõjuvõim kasvas ärevust tekitava kiirusega.

      Hoolimata sellest, mis ajalehtedes ilmus või ei ilmunud, võttis Mulaqat Ali aadliku tuhmunud armulisusega oma tillukestes eluruumides alati külalisi vastu kuni vanadusnõtruse saabumiseni. Ta kõneles minevikust väärikusega, kuid mitte kunagi nostalgiaga. Ta kirjeldas, kuidas tema esivanemad olid kolmeteistkümnendal sajandil valitsenud impeeriumi, mis ulatus riikidest, mis nimetavad end nüüd Vietnamiks ja Koreaks, kauge Ungari ja Balkani maadeni, Põhja-Siberist Indias asuva Dekkani kiltmaani, suurimat impeeriumi, mida maailm oli eales näinud. Ta lõpetas intervjuud tihti ühe oma lemmikluuletaja Mir Taqi Miri urdukeelsete luuleridadega:

      Jis sar ko ghurur aaj hai yaan taj-vari ka

      Kal uss pe yahin shor hai phir nauhagari ka

      Täna uhkelt krooni kandev pea

      homme leinavalu tundma peab

      Enamik tema külalistest – uue upsaka valitseva klassi emissarid, kes olid vaevu oma nooruse ülbusest teadlikud – ei mõistnud täielikult neile esitatud luuleridade mitmetähenduslikkust; see oli nagu vahepala, mida loputati kurgust alla vaid sõrmkübarasuuruse tassitäie siirupjalt paksu ja magusa teega. Nad mõistsid muidugi, et see mälestas langenud impeeriumi, mille rahvusvahelised piirid olid kahanenud sedavõrd, et ümbritsesid nüüd vaid vanalinna lagunenud müüride vahelist räpast getot. Ning jah, nad mõistsid, et see oli ka Mulaqat Ali enda piiratud olukorra haletsev kommentaar. Neil jäi aga märkamata, et luuleread kujutasid ka kavalat vahepala, reetlikku samosa’t, leinaloori mässitud hoiatust, mida esitas võltsi alandlikkusega erudeeritud mees, kes oli enam kui kindel oma kuulajate olematus oskuses mõista urdu keelt – keelt, mis järkjärgult getostus, täpselt nagu enamik selle kõnelejatestki.

      Mulaqat Ali kirg luule vastu ei olnud lihtsalt hobi, mis oli lahutatud tema tööst hakim’ina. Ta uskus, et luule võib ravida peaaegu iga ihuhäda või vähemalt tervenemisele kaasa aidata. Ta kirjutas patsientidele välja luuletusi samamoodi, nagu teised hakim’id ravimeid. Ta suutis leida oma aukartustäratavast repertuaarist luuleread, mis sobisid kõhedust tekitava täpsusega igale haigusele, igale olukorrale, igale tujule ja igale poliitilises kliimas aset leidnud delikaatsele muutusele. See komme jättis mulje, nagu oleks elu tema ümber olnud tähendusrikkam ja ka silmatorkamatum, kui tegelikult oli. See lisas kõigele õrna seisaku, tunde, et kõik oli juba varem toimunud. Et kõike oli juba kirjutatud, lauldud, kommenteeritud ja ajaloo lehekülgedele talletatud. Et mitte miski uus ei olnud võimalik. Ehk põgenesid noored inimesed tema juurest just sellepärast tihti itsitades, kui tundsid, et nende poole oli teel mõni luulerida.

      Kui Jahanara begum abikaasale Aftabist rääkis, siis ei olnud Mulaqat Alil ehk esimest korda elus olukorra jaoks sobivaid luuleridu. Tal kulus natuke aega, et esialgsest šokist üle saada. Pärast seda hurjutas ta aga naist, et too ei olnud talle sellest varem rääkinud. Ajad on muutunud, ütles ta. Käes on modernismi ajajärk. Nad lähevad ja otsivad New Delhist arsti, kaugel vanalinna mohalla’de sosinatest ja kuulujuttudest. Kõigevägevam aitab neid, kes end ise aitavad, ütles ta naisele veidi noomivalt.

      Nädal aega hiljem, seljas parimad pidurõivad – õnnetule Aftabile oli surutud selga traditsiooniline mehelik metall-hallidest pükstest ja tuunikast koosnev komplekt, nende peal must tikanditega ehitud vest, peas taqiya ja jalas jutti-kingad, mille ninad keerdusid gondleid järele aimates ülespoole –, asusid nad hobu-tanga’s teele Nizamuddini linnaosa poole. Nende väljasõidu näivaks eesmärgiks oli vaadata üle potentsiaalne pruut, kes oli mõeldud nende nõole Aijazile – Mulaqat Ali vanema venna Qasimi noorimale pojale, kelle isa oli kolinud pärast Lõhenemist Pakistani ja töötas Roof Afza Karachis