Viimased tüdrukud. Riley Sager

randmete, vaatas, et lõikaks küllalt sügavalt, lõpetaks selle, mida Stephen Leibman alustas.

      Juurdlen tahes-tahtmata, mis oleks juhtunud, kui me Lisaga oleksime suhtlema jäänud. Võib-olla oleksime lõpuks silmast silma kohtunud. Võib-olla oleksid meist saanud sõbrad.

      Võib-olla oleksin ma saanud ta päästa.

      Sean sammud tagasi kööki ja teen lahti läpaka, mida kasutan peamiselt blogi värgi jaoks. Pärast Lisa Milneri kiiret guugeldamist näen, et uudised tema surmast pole veel internetti jõudnud. Peagi juhtub see aga paratamatult. Teadmata on aga see, kui palju uudise mõju minu enda elus tunda annab.

      Mõni klõps hiljem olen ma Facebookis, selles magedas laikide, linkide ja jubeda grammatika soos. Mina isiklikult sotsiaalmeediat ei kasuta. Ei mingit Twitterit. Ei mingit Instagrami. Aastaid tagasi oli mul isiklik Facebooki konto, aga ma sulgesin selle pärast liiga rohkeid haletsusjälgijaid ja sõbrakutseid Viimase Tüdruku fetišiga võõrastelt. Aga mu veebilehe oma on mul veel olemas. Vajalik pahe. Selle kaudu pääsen ma kergesti ligi Lisa Facebooki lehele. Lõppude lõpuks oli ta ju Quincy maiuspalade jälgija.

      Lisa leheküljest on saanud virtuaalne mälestussein täis kaastundesõnumeid, mida ta eales lugeda ei saa. Loen kümneid sõnumeid, enamik neist üldised, aga südamest tulnud.

      Me jääme sind igatsema, Lisa Pisa! XOXO

      Ma ei unusta iialgi su ilusat naeratust ega su imelist hinge.

      Puhka rahus, Lisa!

      Kõige liigutavam sõnum on pärit ühelt hirvesilmselt pruunide juustega tüdrukult, kelle nimi on Jade.

      See, et sa said üle oma elu kõige hirmsamast hetkest, innustas mind üle saama kõige hirmsamast hetkest enda elus. Sa innustad mind ka edaspidi, Lisa. Nüüd, kui sa oled taevas inglite juures, valva meie üle, kes me kõik veel siin all oleme.

      Leian nende piltide hulgast, mida Lisa aastate jooksul oma seinale postitas, pildi Jade’ist. See on kolm kuud vana ja nad poseerivad sellel põsk põse vastas kohas, mis paistab olevat lõbustuspark. Tagaplaanil jooksevad risti-rästi Ameerika mägede puidust tugitalad. Lisa süles laiutab tohutu kaisukaru.

      Nende naeratused on ehtsad, selles pole mingit kahtlust. Niisugust rõõmu juba ei teeskle. Taevas teab, et olen seda üritanud. Ometi ümbritseb neid mõlemat kaotuse aura. Seda on näha nende silmist. Seesama õhkõrn nukrus, mis poeb alati ka minu piltidele. Möödunud jõulude ajal, kui käisime Jeffiga Pennsylvanias mu emal külas, poseerisime kõik kuuse ees ja tegime näo, nagu me oleksime ehtne toimiv perekond. Hiljem, kui ema fotosid oma arvutis üle vaatas, pidas ta mu puist naeratust eksikombel grimassiks ja küsis: kas naeratamine oleks sul tüki küljest võtnud, Quincy?

      Veedan pool tundi Lisa fotosid uurides, saan aimu elust, mis oli minu omast nii erinev. Kuigi ta kunagi ei abiellunud ega loonud peret ega saanud lapsi, näis ta elavat täiel rinnal. Lisa oli ümbritsenud end inimestega – pere, sõprade ja Jade’i-sarnaste tüdrukutega, kes vajasid heatahtlikku toetajat. Mina oleksin võinud olla üks neist, kui oleksin sellega nõustunud.

      Selle asemel tegin ma hoopis vastupidi. Hoidsin inimestest ohutusse kaugusesse. Tõrjusin neid vajaduse korral eemale. Lähedus oli luksus, mille kaotamist ma endale rohkem lubada ei saanud.

      Lisa fotosid silmitsedes astun ma mõttes iga pildi sisse. Seal ma olengi, poseerin koos temaga Suure kanjoni serval. Seal me olemegi, pühime Niagara kose juures oma nägudelt udu. Seal ma olengi, naistepundis, kes bowling’u-saalis oma kahevärvilisi kingi kergitavad. „Bowling’u-sõpsid!!!” on pildi all kirjas.

      Peatun pildi juures, mille Lisa oli postitanud kolm nädalat tagasi. See on selfie, tehtud võimalikult kaugelt, pisut kõrgema nurga alt. Sellel pildil kergitab Lisa veinipudelit ruumis, mis näib olevat puitpaneelidega söögituba. Pildiallkirjaks on ta pannud: „Veiniaeg! LOL!”

      Tema selja taga on üks tüdruk, kes on kaldus pildiservalt peaaegu välja jäänud. Ta meenutab mulle üht neist väidetavatest jeti fotodest, mida vahel imalates üleloomulike nähtuste saadetes näidatakse. Udune mustade juuste pahmakas, mis kaamerast eemale pöörab.

      Ma tunnen tolle nimetu tüdrukuga ühtsust, ehkki ma tema nägu ei näe. Ka mina pöörasin Lisale selja, taandusin tagaplaanile, jäin üksi.

      Minust sai hägune kogu – tume laik, millest on kadunud kõik mulle iseloomulik.

      MÄNNIMAJAKE KELL 15.37

      Alguses tuletas mõte majakesest Quincyle meelde muinasjuttu – peamiselt oma mängleva nime tõttu.

      Männimajake.

      Seda kuuldes kerkisid vaimusilma ette pildid päkapikkudest, printsessidest ja metsaasukatest, kes kõik on valmis majapidamistöödes kaasa lööma. Aga kui Craigi maastur mööda kruusateed loksus ja majake lõpuks nähtavale ilmus, oli Quincyle selge, et kujutlusvõime oli teda alt vedanud. Tegelikkuses polnud koht kaugeltki nii uhke.

      Väljast näis Männimajake madal, tugev ja silmanähtavalt praktiline. Ainult õige pisut detailirohkem kui majad, mida lapsed klotsidest ehitavad. Majake lösutas kesk kõrgeid mände, mis sirutusid kivikatuse kohal taeva poole ja lasksid hoonel mõjuda väiksemana, kui see tegelikult oli. Kobaras koos, oksad ühte põimunud, ümbritsesid puud majakest tiheda müürina, mille taga kasvas veel puid, mis hääletult ja mustavana kaugusesse sirutusid.

      Pime mets. Seda muinasjuttu oli Quincy otsinud, kuid pigem oli see siin vendade Grimmide kui Disney teema. Kui ta maasturist välja astus ja tihnikurägastikku seiras, uhkas temast üle kerge hirmuvärin.

      „Nii et selline näebki siis välja pärapõrgu,” teatas ta. „Päris jube.”

      „Argpüks!” ütles Janelle Quincy selja taha astudes, vinnates kaasa mitte üht, vaid kaht kohvrit.

      „Pakkimishull!” viskas Quincy vastu.

      Janelle ajas keele suust välja ja tardus sellesse poosi, kuni Quincy taipas, et pidi fotoka haarama ning vaatepildi tulevaste põlvede jaoks jäädvustama. Kohusetundlikult kaevas ta oma uue Nikoni selle kotist välja ja tegi mõne klõpsu. Ta jätkas pildistamist ka siis, kui Janelle poosi hoidmisest loobus ja üritas mõlemat kohvrit tõsta, kõhetud käsivarred pingul.

      „Quin-cii,” ütles ta Quincyle liigagi tuttaval laulval toonil. „Aitaksid ehk neid tassida? Paaaluun?”

      Quincy riputas fotoka kaela. „Eip. Sina olid see, kes kogu selle kraami kaasa tassis. Kahtlen, kas sul pooltki sellest vaja läheb.”

      „Aga ma olen kõigeks valmis. Kas skaudid mitte nii ei ütle?”

      „Ole valmis,” ütles Craig, kui neist mõlemast möödus, külmakast tursketele õlgadele toetatud. „Ja ma loodan, et üks neist asjust, mille sa kaasa pakkisid, oli selle maja võti.”

      Janelle haaras kohe võimalusest oma kohvrid sinnapaika jätta ning tuhlas teksade taskutes, kuni leidis võtme. Siis silkas ta välisukse juurde ja laksas vastu seedripuust silti, millel seisis majakese nimi.

      „Grupifoto?” pakkus ta.

      Quincy lülitas taimeri sisse ja asetas fotoka Craigi maasturi kapotile. Siis sööstis ta teiste juurde majakese ette. Kõik kuus manasid näole naeratuse ja ootasid katiku iseloomulikku klõpsu. Idatiiva punt, nagu Janelle oli nad ristinud, kui nad õpingute alguses ülikooliga tutvust tegid. Möödunud olid teise aasta esimesed kaks kuud ja nad olid endiselt lahutamatud.

      Pildistamisaeg lõppenud, keeras Janelle pidulikult ukse lukust lahti.

      „Mis te arvate?” küsis ta niipea, kui uks kääksatades avanes, enne kui keegi neist oli saanud sekundikski mahti ümbrust silmitseda. „Õdus, mis?”

      Quincy nõustus, kuigi tema arusaam õdususest ei tähendanud seinal rippuvat karunahka ja põrandale visatud päevinäinud vaipa. Ta oleks pigem kasutanud sõna „räämas”, viidates seejuures eelkõige roostele, mis ääristas köögivalamut ja andis värvi veele, mida ainsa vannitoa torudest plurtsudes jooksis.

      Ent teiste metsamajakestega võrreldes oli see siin suur. Neli tuba. Maja taga