Viimased tüdrukud. Riley Sager

nimel. See on minu oma. Raha tuli Männimajakesele järgnenud kohtuasjade ühisrindest. Ohvrite vanemad, Janelle’i võõrasisaga eesotsas, kaebasid kohtusse kõike ja kõiki, keda võimalik. Vaimuhaigla, mis võimaldas Temal põgenema pääseda. Tema arstid. Ravimifirmad, mis vastutasid nende rohkete antidepressantide ja antipsühhootikumide eest, mis olid Tema ajus üksteisele vastu töötanud. Isegi firma, mis oli tootnud tolle jukerdava lukuga ukse, mille kaudu Tema põgenes.

      Kõik need tegelased nõustusid kohtuvälise lahendiga. Nad teadsid, et mõni miljon dollarit on seda väärt, et vältida halba mainet, mille nad kamba leinavate perekondade vastu minnes saanud oleksid. Isegi kohtuvälistest lepetest ei piisanud, et kõiki neist säästa. Üks antipsühhootikum korjati lõpuks müügilt ära. Too vaimuhaigla, Blackthorni psühhiaatriahaigla, sulges oma logisevad uksed veel samal aastal.

      Ainsad inimesed, kes ei saanud pappi köhida, olid Tema vanemad, kes olid Tema ravi eest tasumisega pankrotti läinud. Minugipoolest. Mul polnud mingit tahtmist karistada seda vapustatud ja niiskete silmadega paari Tema pattude eest. Pealegi, minu osast, mille muude kokkulepetega sain, piisas küll ja veel. Üks mu isa raamatupidajast sõber aitas mul suurema osa investeerida, kui aktsiad veel odavad olid. Pärast ülikooli ostsin ma korteri just siis, kui kinnisvaraturg kolossaalsest kokkuvarisemisest toibus. Kaks magamistuba, kaks vannituba, elutuba, söögituba, köök koos hommikusööginurgaga, millest on saanud minu hädapärane stuudio. Sain selle võileivahinna eest.

      „Tahad üles tulla?” küsin ma Coopilt. „Sa pole mu kodu kordagi näinud.”

      „Võib-olla mõni teine kord.”

      Veel üks asi, mida ta alati ütleb, aga kunagi tõsiselt ei mõtle.

      „Sa pead vist minema hakkama,” arvan ma.

      „Koduni on pikk sõit. Saad sa siin ilusti hakkama?”

      „Jajah,” vastan ma. „Niipea kui šokk üle läheb.”

      „Helista või saada sõnum, kui midagi vajad.”

      Seda mõtleb ta kindlasti tõsiselt. Tollest Männimajakesele järgnenud hommikust saadik on Coop olnud valmis kõik muu sinnapaika jätma, et mind vaatama tulla. Tollest hommikust saadik, kui ma valu ja leina küüsis halisesin: ma tahan seda politseinikku! Palun lubage mul teda näha! Ta oli poole tunniga kohal.

      Kümme aastat hiljem on ta ikka veel olemas, noogutab mulle hüvastijätuks. Kui olen samaga vastanud, varjab Coop oma helesinised silmad Ray-Bani päikeseprillide taha ja kõnnib minema, kadudes lõpuks teiste jalakäijate sekka.

      Korterisse jõudnud, sean ma sammud kohe kööki ja võtan teise Xanaxi. Järgnev viinamarjalimonaad on magusalaks, mis koos tee sisse lisatud suhkruga mu hambad valutama paneb. Ometi joon ma edasi, neelan mitu väiksemat lonksu, sellal kui võtan taskust välja varastatud iPhone’i. Kiire pilk telefonile ütleb mulle, et selle endise omaniku nimi on Kim ning et ta ei kasuta ühtki turvaseadet. Ma näen kõiki kõnesid, netiotsinguid ja sõnumeid, kaasa arvatud üks hiljutine mingilt kirvenäolt, kelle nimi on Zach.

      Tahad täna õhtul väheke lõbutseda?

      Pulli pärast messin talle vastu. Ikka.

      Telefon piiksatab mu käes. Veel üks sõnum Zachilt. Tüüp saatis pildi oma riistast.

      Võluv.

      Lülitan telefoni välja. Ettevaatusabinõu. Kim ja mina võime küll sarnased välja näha, aga meie helinad on meeletult erinevad. Siis keeran ma telefoni käes ringi, vahin selle hõbedast tagust, mis on üleni sõrmejälgi täis. Nühin selle puhtaks, kuni näen oma peegelpilti – moonutatut, nagu vaataksin ma lõbustuspargi kõverpeeglisse.

      See sobib kenasti.

      Sõrmitsen kuldketti, mis on mul alati kaelas. Selle küljes ripub väike võti, mis avab ainsa köögisahtli, mida muidu kogu aeg lukus hoian. Jeff oletab, et sahtel on mõeldud veebilehega seotud tähtsale paberimajandusele. Ma lasen tal seda uskuda.

      Sahtel on kui kõlisev helkleva metalli väljanäitus. Läikiva ümbrisega huulepulk ja jäme kuldkäekett. Mitu lusikat. Hõbedane peegel, mille õdede toast pihta panin, kui pärast Männimajakest haiglast lahkusin. Kasutasin seda selleks, et terve pika sõidu vältel oma peegelpilti jõllitada, veendumaks, et olen veel alles. Nüüd silmitsen ma mulle vastu vahtivaid moonutatud peegeldusi ja need mõjuvad samamoodi rahustavalt.

      Jah, ma olen endiselt olemas.

      Panen iPhone’i teiste esemete juurde, lükkan sahtli kinni ja keeran lukku ning riputan võtme uuesti ketiga kaela.

      See on minu saladus, mu rinnakuluu vastas soe.

      3

      Õhtupoolik kulub lõpetamata muffinite eiramisele. Need näivad mind köögi tööpinnalt piidlevat, ootavad samasugust hoolitsust nagu kaks juba kaunistatut, mis istuvad meeter eemal, oma lõpetatuses nii rahulolevad. Tean, et peaksin koogid lõpuni tegema, kas või nende teraapiaväärtuse pärast. Lõppude lõpuks on see ju mu veebilehe esimene käsk: küpsetamine on parem kui teraapia.

      Harilikult usun ma seda. Küpsetamises on loogikat. Selles, mida Lisa Milner tegi, ei ole.

      Ometi on mu meeleolu praegu nii sünge, et tean, et abi pole isegi küpsetamisest. Lähen hoopis elutuppa. Mu sõrmeotsad libisevad üle lugemata The New Yorkeri ja hommikuse Timesi ning püüan end uskuma panna, et ma ei tea täpselt, kuhu ma teel olen. Aga ma jõuan sinna sellegipoolest. Akna kõrval seisva raamaturiiuli juurde, kus võtan tooli appi, et küündida ülemise riiuli ja seal lebava raamatuni.

      Lisa raamatuni.

      Ta kirjutas selle aasta pärast Stephen Leibmani rünnakut ning pani sellele tagasivaateliselt nukra pealkirja „Elutahe: minu isiklik valu ja tervenemise teekond”. Raamatust sai väiksemat sorti menuteos. Lifetime tegi selle põhjal telefilmi.

      Lisa saatis mulle eksemplari kohe pärast Männimajakeses juhtunut. Sisse oli ta kirjutanud: Quincyle, minu suurepärasele ellujääjast õele. Olen sinu jaoks olemas, kui vajad kedagi, kellega rääkida. Selle all oli kirjas tema telefoninumber, numbrid korralikult ja kandiliselt kirjutatud.

      Mul polnud mingit kavatsust talle helistada. Ütlesin endale, et ei vaja tema abi. Arvestades, et ma midagi ei mäletanud, siis miks ma pidanukski?

      Aga ma polnud valmis selleks, et kõik riigi ajalehed ja uudistekanalid ülipõhjalikult Männimajakese mõrvu kajastasid. Nii nad juhtunut nimetasidki – Männimajakese mõrvad. Polnud tähtis, et see oli pigem jahionnike kui maja. Nii sai hea pealkirja. Pealegi, Männimajake oli selle koha ametlik nimi ja see oli ukse kohal rippuval suvelaagri stiilis seedripuust sildile kõrvetatuna kirjas.

      Kui matused välja arvata, püüdsin ma inimestest eemale hoida. Kui kodust lahkusingi, siis selleks, et minna arstide juurde või teraapiasse. Et ajakirjanike laager oli meie majaesise muruplatsi vallutanud, oli ema sunnitud mind tagauksest välja ning läbi naabrite hoovi kõrvalkvartalis ootava auto juurde juhatama. Sellest siiski ei piisanud ja mu keskkooli aastaraamatu foto maandus People’i esikaanele, sõnad „ainus ellujääja” mu vinnidest ääristatud lõua vastas.

      Kõik tahtsid eksklusiivintervjuud. Ajakirjanikud helistasid, meilisid, saatsid sõnumeid. Üks kuulus naisreporter – vastikustunne ei lase mul tema nime öelda – kolkis vastu ust, sellal kui mina teisel pool istusin, selg vastu lõgisevat puitu surutud. Enne lahkumist lükkas naine ukse alt sisse käsitsi kirjutatud sedeli, pakkudes mulle korraliku intervjuu eest sada tuhat.

      Paber lõhnas Chanel № 5 järele. Viskasin selle prügikasti.

      Isegi murtud südamest ja ikka veel haavaniidiga kinni tõmmatud noahaavadest hoolimata teadsin ma, kuidas asjalood on. Ajakirjandusel oli kindel plaan teha minust Viimane Tüdruk.

      Võib-olla oleksin ma sellega paremini toime tulnud, kui mu kodune elu oleks natukenegi stabiilne olnud. Aga ei olnud.

      Selle aja peale oli mu isal vähk jälle ägedalt välja löönud ning ta oli keemiaravist liiga nõrk ja iiveldushoogude küüsis, et minu mäslevaid emotsioone leevendada. Ometigi ta püüdis. Olles mu korra peaaegu kaotanud, andis ta selgesti mõista, et minu