Viimased tüdrukud. Riley Sager

et mu isa oli kuidagimoodi jumalaga kokkuleppe sõlminud ja oma elu minu oma vastu vahetanud.

      Oletasin, et ema tundis sama, aga olin süütundest liiga vaevatud, et küsida. Mitte et mul oleks selleks erilist võimalust olnud. Selle aja peale oli ta lülitunud meeleheitel koduperenaise režiimile, olles otsustanud iga hinna eest näidata, nagu oleks kõik kõige paremas korras. Ta oli end veennud, et köök vajab remonti, nagu võiks uus linoleum kuidagimoodi vähi ja Männimajakese hoope pehmendada. Kui ta just parajasti mornilt isa ja mind mitmesuguste tohtrite juurde ei toimetanud, võrdles ta tööpindasid ja sorteeris värvinäidiseid. Rääkimata rangelt oma äärelinlasele omaste regulaarsete spinningutrennide ja raamatuklubidega jätkamisest. Minu ema jaoks oleks ühestainsastki seltskondlikust kohustusest loobumine tähendanud lüüasaamise tunnistamist.

      Kuna mu patšulilõhnaline terapeut ütles, et mulle tuleks kasuks stabiilne tugisüsteem, pöördusin ma Coopi poole. Ta tegi, mis suutis, jumal õnnistagu teda. Ta võttis vastu rohkem kui paar meeleheitlikku hilisõhtust telefonikõnet. Ometi vajasin ma kedagi, kes oli üle elanud samasuguse katsumuse nagu mina Männimajakeses. Lisa tundus selleks kõige paremini sobiva isikuna.

      Selle asemel et traumapaigast põgeneda, jäi Lisa Indianasse. Pärast kuuekuulist kosumist naasis ta samasse ülikooli ja omandas kraadi lastepsühholoogias. Kui ta diplomi vastu võttis, reageerisid lõpuaktusele kogunenud tormilise aplausiga. Auditooriumi tagaosas seisev reporteritesumm talletas selle hetke välklampide sähvimises.

      Nii ma siis lugesin tema raamatut. Leidsin ta telefoninumbri. Helistasin.

      Ma tahan sind aidata, Quincy, ütles ta mulle. Tahan sulle õpetada, kuidas olla Viimane Tüdruk.

      Mis siis, kui ma ei taha Viimane Tüdruk olla?

      Sul pole valikut. See on sinu eest juba otsustatud. Sa ei saa juhtunut muuta. Sina saad valida vaid seda, mismoodi sa olukorraga toime tuled.

      Lisa jaoks tähendas see härjal sarvist haaramist. Ta soovitas, et annaksin ajakirjandusele mõne intervjuu, aga minu tingimustel. Ta ütles, et juhtunust avalikult rääkimine aitaks mul sellega toime tulla.

      Ma võtsin ta nõuannet kuulda ja andsin kolm intervjuud – ühe New York Timesile, ühe Newsweekile ja ühe preili Chanel № 5-le, kes maksiski mulle selle sada tuhat, kuigi ma seda ei küsinud. See kulus korteriostul marjaks ära. Ja kui te arvate, et ma end sellepärast süüdi ei tunne, siis eksite.

      Need intervjuud olid kohutavad. Tundus vale rääkida avalikult oma surnud sõpradest, kes enam iseenda eest rääkida ei saanud, eriti kui arvestada, et ma ei mäletanud, mis nendega tegelikult juhtus. Ma olin sama palju kõrvalseisja kui need inimesed, kes kibelesid mu intervjuusid nagu komme õgima.

      Iga intervjuu tekitas minus nii tühja ja õõnsa tunde, et mitte ükski toidukogus ei suutnud mind jälle täita. Nii ma enam ei üritanudki ja maandusin kuus kuud pärast haiglast lahkumist sinna tagasi. Selle aja peale oli isa juba oma lahingu vähiga kaotanud ja ootas üksnes tõve lõplikku hoopi. Sellegipoolest oli ta iga päev mu kõrval. Oma ratastoolis tudisedes kühveldas ta mulle jäätist suhu, et loputada alla kibedaid antidepressante, mida mind võtma sunniti.

      Suhkrutükk, mis teeb pipratera magusaks, Quinn, ütles ta ikka. Laulu sõnad ei valeta.

      Kui mu isu jälle tagasi tuli ja mind haiglast koju lubati, tuli kõne Oprah’lt. Üks tema produtsente helistas täiesti lambist ja ütles, et naine tahab meid oma saatesse. Lisat, mind ja isegi Samantha Boydi. Kolm Viimast Tüdrukut saaksid lõpuks kokku. Lisa loomulikult nõustus. Samantha samuti, mis oli üllatav, arvestades, kuidas ta juba toona oma kadumistrikki kasutas. Erinevalt Lisast ei püüdnud tema pärast Männimajakest minuga kordagi ühendust võtta. Ta jäi sama tabamatuks kui mu mälestused.

      Ka mina ütlesin jah, ehkki mõtegi koduperenaistest koosneva ja kaastundlikult keelt naksutava publiku ees istumisest tekitas minus peaaegu tahtmise jälle anoreksia küülikuauku sukelduda. Aga ma tahtsin teiste Viimaste Tüdrukutega silmast silma kohtuda. Eriti Samanthaga. Selle aja peale olin ma valmis tutvuma alternatiiviga Lisa kõikehõlmavale avatusele.

      Seda võimalust ma ei saanudki.

      Sel hommikul, kui pidime emaga Chicagosse lendama, avastasin ma end ühtäkki ema hiljuti remonditud köögis seismast. Ruum oli täiesti segi pekstud – põrand oli täis katkiseid taldrikuid, avatud külmikust tilkus apelsinimahla, tööpinnad olid nagu munakoorte, jahuplönnide ja vanilliekstrakti õlilaikude tühermaad. Kogu selle prügi keskel istus mu ema ja nuttis oma tütre pärast, kes oli küll tema juures, aga ometi pöördumatult kadunud.

      Miks, Quincy? oigas ta. Miks sa pidid nii tegema?

      Loomulikult olin mina see, kes oli köögi ära lagastanud nagu mõni hoolimatu murdvaras. Teadsin seda kohe, kui segadust nägin. Selles hävingus oli loogikat. See oli nii minulik. Ometi ei mäletanud ma, et oleksin seda teinud. Köögi laastamisele kulunud teadmata minutid olid minu jaoks sama tühjad nagu too tund Männimajakeses.

      Ma ei mõelnud nii teha, ütlesin ma. Ausõna, ma ei tea, kuidas see juhtus.

      Ema tegi näo, et usub mind. Ta tõusis, pühkis põsed kuivaks ja seadis juuksed ettevaatlikult korda. Ometi reetis tema silmis peegelduv sünge närvilisus ta tegelikke tundeid. Taipasin, et tal on minu ees hirm.

      Kuni ma kööki koristasin, helistas ema Oprah’ inimestele ja ütles kokkusaamise ära. Kuna tingimuseks oli, et kas meie kõik või ei midagi, tõmbas see otsus tervele üritusele kriipsu peale. Ei mingit Viimaste Tüdrukute telekohtumist.

      Hiljem samal päeval viis ema mu arsti juurde, kes põhimõtteliselt kirjutas mulle välja kogu eluks piisava varu Xanaxit. Mu ema kibeles nii kangesti mind rohtude peale panema, et olin sunnitud võtma ühe sealsamas apteegiparklas, loputades selle alla autos leiduva ainsa joogiga – pudelitäie leige viinamarjalimonaadiga.

      Nüüd aitab, teatas ema. Ei mingit mälukaotust enam. Ei mingeid raevuhooge. Ei mingit ohvrimängimist. Sa võtad neid tablette ja oled nor maalne, Quincy. Nii peavad asjad käima.

      Olin nõus. Ma ei tahtnud oma lõpetamisele reporterite väge. Ma ei tahtnud kirjutada raamatut ega anda rohkem intervjuusid ega tunnistada, et mu armid kirvendasid endiselt, kui vähegi äikest tuli. Ma ei tahtnud olla üks nendest tüdrukutest, kes on tragöödiaga ühte kammitsetud ja keda seostatakse igavesti oma elu absoluutselt kõige hirmsama hetkega.

      Tollest esimesest Xanaxist ikka veel uimane, helistasin ma Lisale ja ütlesin talle, et ei kavatse rohkem intervjuusid anda. Mulle aitas alatiseks ohvriks olemisest.

      Ma pole mingi Viimane Tüdruk, ütlesin ma talle.

      Lisa hääletoon oli kannatlik nagu ikka, mis ajas mind tigedaks. Aga kes sa siis oled, Quincy?

      Normaalne.

      Selliste tüdrukute jaoks nagu sina, mina ja Samantha pole normaalsust olemas, ütles ta. Aga ma mõistan, miks sa tahad üritada.

      Lisa soovis mulle kõike head. Ta ütles, et on minu jaoks olemas, kui peaksin teda kunagi vajama. Rohkem ei vestelnud me kordagi.

      Nüüd vahin ma raamatukaanelt vastu vaatavat nägu. See on Lisast kena pilt. Ilmselgelt retušeeritud, aga mitte nõmedalt. Sõbralikud silmad. Väike nina. Lõug võib-olla pisut liiga suur ja laup tibake liiga kõrge. Mitte klassikaline kaunitar, aga kena.

      Sellel pildil ta ei naerata. See pole niisugune raamat, mis eeldaks naeratust. Tema huuled on täpselt õigel moel kokku surutud. Mitte liiga lõbusalt. Mitte liiga rangelt. Ideaalne tasakaal tõsiduse ja enesega rahulolu vahel. Kujutlen Lisat seda ilmet peegli ees harjutamas.

      See mõte teeb mind kurvaks.

      Siis mõtlen ma, mismoodi ta vannis kössitas, nuga käes. Veel hullem mõte.

      Nuga.

      See jääb mulle veel segasemaks kui enesetapp ise. Igasugu paska juhtub. Elu on nõme. Vahel ei tule inimesed sellega toime ja otsustavad lahkuda. Olgu see nii kurb kui tahes, seda juhtub kogu aeg. Isegi selliste inimestega nagu Lisa.

      Aga ta kasutas nuga. Mitte purgitäit tablette,