Üksildane täht. Paullina Simons

poole. Sinna on nelisada meetrit.” Vaikus. „Ma ei viinud teda. Temaga on kõik korras. Ta on naabermajas.” Chloe kuulis, kuidas pott lauale pandi.

      „Mida me siis teeme?”

      „Pane talle aru pähe. Ta kuulab sind. Sina oled ta isa.”

      „Kui ta mind kuulaks, siis ei paluks ta midagi nii tobedat.”

      „See ei ole tobe, Jimmy. Lihtsalt laste asi.”

      „Mina ei teinud kunagi midagi niisugust.”

      „Hea küll. Meie tegime ka igasuguseid asju.”

      „Mitte selliseid.”

      „Hullemaid. Meie olime ka noored.”

      „Hmm.”

      „Ka mäletad Pembina paleotoitu Red Riveri ääres 1977. aastal? Hea küll, härra koomik. Ma tean, et sa mäletad. Me olime nii halvad. Meil polnud vaja Barcelonasse minnagi.”

      „Meil polnud vaja kuskile minna, Magus Kartul.”

      „Too jook lauale. Ma lähen talle järele.”

      Pembina oli seal, kust Lang pärines – Põhja-Dakotas. Vähem kui kolm kilomeetrit Kanada piirist lõunasse. Red River on aeglase vooluga väike jõgi. Tal ei ole võimu, et kuristikust läbi murda. Ta lookleb mudasel madalikul ja ujutab ikkagi iga paari aasta tagant oma suudmeala soo katastroofiliselt üle, põhjustades suurt hävingut. 1977. aastal jõgi tulvas ka ja appi kutsuti Rahvuskaart, et see aitaks kohalikel toime tulla. Rahvuskaartlane Jimmy Devine kohtas Lang Thiat, kelle isa oli väljapaistev kohalik ärimees – kuuldeaparaatide valmistaja.

      Tema ema ei vajanud kuuldeaparaati. Ta tuli akna alla, kus Chloe end peitis, ja ütles aknaavasse. „Chloe, tule lauda. Õhtusöök on valmis.”

      Sügava ohkega raputas Chloe oksapuru rõivastelt ja astus, pea maas, ukse juurde.

      5

      Iiri inkvisitsioon

      Lang lülitas põlema väikese neljakandilise laua kohal oleva lambi. Nad istusid vaikides, käed ristis. Nad õnnistasid toitu. Jimmy lausus „aamen”. Chloe palus tal kartuleid ulatada. Jimmy kallas Langile jasmiini-jääteed. Lang kallas Jimmyle õlut. Nad tükeldasid liha lõikudeks. Vaikus kestis kaks või kolm minutit. Jimmy pidi enne jutu alustamist koguma jõudu, kuigi ta paistis praegugi päris kindlameelne. Ta oli suur Iiri mees, kunagi heledapäine, nüüd hall, sinisilmne, aval ega ajanud mingit lobajuttu. Ta oli küll lõbus ja ladna sell, aga tal oli ka iseloomu, ta ei unustanud kunagi midagi – ei teenet ega solvangut. Selline kristallselge mälu oli peaaegu tema hukatus. Mõnikord pidi ta seda viskiga tuhmistama. Mõnikord pidi ta paljusid asju viskiga tuhmistama. Täna õhtul viis Lang Jimmy kurssi Chloe suveplaanidega, lastes tal mõne minuti süüa, enne kui hakkas Chloe’t ebaoluliste asjadega pinnima.

      „Kas sul on kodutööd tehtud?”

      „Meile ei antudki neid. See on ju viimane klass, ema. Enam ei anta kodutöid teha.”

      „Mille eest sulle siis neljanda veerandi hinded pannakse?”

      „Põhiliselt kohalkäimise eest.”

      „Nii et teste, vastamisi, järeltöid, kadunud laboratoorseid töid, suulisi esitlusi ega lõpetamata klassitöid ei olegi?”

      „Minu teada küll mitte.”

      „Täiesti jabur,” ütles Jimmy, olles endale liha ette tõstnud. „Mida see ema siin Barcelonast räägib?”

      Isa vaatas Chloe’le otse silma ja tüdrukul ei olnud muud võimalust kui vastu vaadata. „Kas ema ütles sulle, et ta tahab, et ma sellel lühijuttude konkursil osaleksin? Auhind on kümme tuhat dollarit?”

      „Ta mainis, jah, sellest midagi. Ma ei saa aru, kuidas need kaks asja seotud on?”

      „Mul ei ole millestki kirjutada.”

      „Tule tööta paar päeva minu juures. Saad sealt kolme raamatu jaoks materjali.” Jimmy Devine oli Maine’is Fryeburgi politseiülem, nii nagu tema isa ja vanaisa olid olnud enne teda. 1763. aastal kindral Joseph Frye poolt asutatud Fryeburg, tänase rahvaarvuga 3500, oli liitunud Ühendriikidega 1777. aastal. Täpselt kakssada aastat enne hullu paleoüleujutust kahe tuhande kilomeetri kaugusel. Ja nüüd istuski Chloe vanemate kriitikatule all.

      „Tõsiselt või,” ütles Chloe ärritunult. „Mille kohta see raamat tuleks, kuidas lahata peretülisid ja muud sellist jama?”

      „Tore. Nii et mitte üksnes ema, vaid ka minu töö on mustamiseks?”

      Chloe muutis taktikat. „Ma ei musta, isa. Aga Hispaania on meie südamesoov. Oleme Hannah’ga sellest aastaid rääkinud.”

      „Sa ütlesid emale, et tulid alles täna selle peale, et sinna sõita. Kumb siis õige on? Kas üks mõtteimpulss või eluaegne unistus?”

      Chloe ei vastanud. Nemad mustasid teda!

      „Kuidas pagana pihta saab Hannah endale Barcelonasse sõitu lubada?” küsis Jimmy. „Tema ema käib iga päev pangas arvelduskrediidi suurendamist nuiamas.”

      „Ja sinu sõbranna, kes jättis su laupäeviti üksinda Meals on Wheelsi töötama, sest väidab, et tal on tegemist, jätab sageli tegemata ka oma neljatunnilisi tööotsi China Chefis. Kust tema rahaline panus siis tuleb?”

      Chloe’le ei meeldinud, et isa teadis kõigi tegemistest kõike. See oli kohutav. Ta lõpetas söömise ja põrnitses isa, viimane lihatükk kuiva kurku kinni kleepunud. Kas isa teadis, miks Hannah China Chefis tööluusi tegi? Oh jumal, palun, ei. Kui Chloe oleks lõtvade kommetega, ei peaks ta isegi kaheminutilisele lihtsale küsitlusele vastu.

      „Miks sa nii väga minna tahad? Ütle emale ja mulle.”

      Chloe ei öelnud midagi. Sisikond sõlmes, tundis ta end nagu kaabakas.

      „Kas sellepärast, et me käisime ilma sinuta Kilkennys?” küsis Jimmy. „Sul vedas, et sa ei käinud. Matused ei ole laste jaoks.”

      Ja nii nad kolmekesi vaikisidki nagu haud. Jimmy haaras kohmakalt kahvli ja pani selle jälle käest. Lang hoidis jasmiiniteed käes. Vestluse raskest pöördepunktist iiveldust tundes püüdis Chloe kõnelust mujale juhtida.

      „Asi ei ole selles. Asi ei ole matustes,” ütles Chloe. „Tegelikult ei ole see milleski. See on üksnes võrratus Hispaanias. Miks ma sinu arvates viimased kuus aastat hispaania keele tunde võtsin? Ma olen ainus lõpuklassi õpilane, kes seda keelt ikka veel õpib. Sellepärast, isa, ning ma ei ole enam laps.”

      „Kui sa oled juba nii täiskasvanu,” ütles Jimmy, „miks sa siis üldse enam meiega räägid?”

      „Mul on passi saamiseks teie abi vaja.”

      „Oh, nüüd ta vajab meid,” ütles Jimmy. „Lihtsalt allkirja pärast. Ei abi, ei nõuandeid, ei raha. Sul on nüüd kõik olemas, suur tüdruk. Sul on kõik läbi mõeldud.”

      „Ma ei tea, aga … ainult paar nädalat Euroopas, isa. Paljud noored teevad ju seda.”

      „Kes?”

      „Ma ei tea,” kogeles Chloe. „Paljud noored.” Mitte keegi nende koolist.

      „See on puhkamiseks kõige hullem koht, muide,” segas Lang vahele.

      „Miks see kõige hullem on? See on kõige parem koht! Kas sa oled seal käinud, ema?”

      „Ei pea minema Kolkatasse, et teada, et sa ei taha Kolkatasse minna.”

      „Kolkatasse? Rahunege nüüd maha. See on ju Barcelona! See on mere ääres. Seal on kena. Seal on mõnus. Seal on palju noori inimesi.”

      „Kas ma kuulsin sinult tõesti, ema…” küsis Jimmy, „et kaks meie tänava prügila lõngust tahavad ka teiega kaasa minna?”

      Noh, vähemalt oli see nüüd välja öeldud. Kivi südamel poleks saanud enam raskemaks minna. „Miks lõngused? Need on Blake ja Mason.”

      „Ära pane mulle sõnu