Üksildane täht. Paullina Simons

Miks peaks ta seda tahtma?

      8

      Tühjad kaevud ja kevadised lombid

      Chloe palus emalt autot, et sõidutada Hannah Bangorisse. Ta luuletas kokku loo ühiselamust ja majutuse avaldusest.

      Lang kuulas vaid poole kõrvaga. „Kas sa ei kavatsegi talle öelda, kuhu sina õppima asud?” küsis ta.

      Hannah läks Bangorisse, et minna lahku vanaätist, kes teda armastas. Mees ei pruugigi seda pärastlõunat üle elada. See veel Hannah’l puudus, et Chloe omakorda talle meelehärmi valmistaks. „Muidugi teen ma seda. Aga mitte praegu.”

      „Sa oleks seda talle aprillist saadik rääkida võinud. Ütle talle tee peal.”

      „Ma ütlen. Varsti.”

      „Nüüd on õige aeg. Hm, Hannah, kas tead, mida? Meie sõit Bangorisse tuletab mulle midagi meelde. Alusta kuidagi niimoodi. Sa ju tead, et ta saab sellest lõpuks ikkagi teada.”

      „Muidugi saab ta sellest lõpuks teada, ema.” Uhh.

      „Ehk siis, kui läheb Maine’i ülikooli ühiselamusse ja sinu asemel on tal toanaabriks pikk mustanahaline tšikk.”

      „Jah, just siis. Ja ära kasuta sõna tšikk, ema. Vuih.” Kui Chloe veel hambaid kiristaks, poleks tal enam ühtki hammast suus. Miks ei võinud tema ema olla selline nagu Hannah’ ema? Terri ei esitanud kunagi küsimusi, et nääksunud ega riielnud iialgi. Chloe ei olnud sada protsenti kindel, kas Terri üldse teabki, millisesse kolledžisse ta tütar vastu võeti. Ta oli lihtsal nii lahe ja talle oli kõik jumala suva.

      „Miks sa talle tõtt ei räägi, laps? Mida sa kardad?”

      Miks temalt seda küsitakse! Mida ta kartis? Et Hannah talle ei andesta? Et ta ei suuda seda selgitada. Kui ta püüdis kõike ise mõista, oli ta jännis. Kuidas siis suudab ta olukorda veenvalt selgitada oma parimale sõbratarile ja Masonile?”

      „Kas sa vähemalt Masonile oled rääkinud?”

      Chloe ei vastanud.

      „Oh, helde jumal. Chloe!”

      „Ema! Ära aja mind närvi, palun! Kas ma pole juba niigi pabinas! Kuula, mis ma sulle ütlen, anna sina minu passile allkiri ja mina räägin kõigile oma kooliloo Barcelonas ära.”

      „Chloe, sa ei ole rääkinud oma poisile, et sa lähed San Diegosse?”

      „Ema, ta saab õige pea teada! Tal on viimane koolivõistkonna mäng tulemas. Ta on selleks kolm nädalat treeninud. Ma ei taha teda häirida. Ja ma alles äsja otsustasin.”

      „Kuu aeg tagasi.”

      „Mõned nädalad tagasi.” Ta sirutas käe välja, püüdes ärritusest mitte väriseda. „Palun, anna mulle võtmed?”

      „Ma ütlen sulle kohe, et minu kohus ei ole teatada,” ütles Lang käekotti avades. „Sa ei hüppa California lennuki peale ega jäta mind siia oma segadust klattima.”

      „Luba mul minna Barcelonasse ja ma räägin seal neile ise.”

      „Ära ähvarda mind, noor daam, seda ma ei kannata.”

      „Võtmed, ema. Palun.”

      Autos, kui Hannah Martyni pärast paanitses, ei kuulanud Chloe teda, sest tema mõtted olid mujal. Kui autos oleks valitsenud vaikus, oleks ta ehk püüdnud selle pihtimusega ühele poole saada. Oleks püüdnud ükskõikset tooni teeselda. See pole midagi erilist, Hannah. Ma tean, et sa arvad, et me läheme koos Maine’i ülikooli, aga ma ju rääkisin sulle ka sellest teisest ülikoolist, kuhu ma kandideerisin, viis tuhat kilomeetrit Bangorist, meie suure maa teises otsas? Randadega, ilma mägede ja lumeta soojas hispaanialikus linnas. Nagu Barcelona, ainult et see asub Ühendriikides.

      „Kas sa andsid passitaotluse juba sisse?”

      Chloe nähvas: „Kuidas ma saan seda sisse anda? Nad pole mul veel minna lubanudki.”

      „Ütle neile konkreetselt ja veenvalt, et sa lähed, muud ei olegi tarvis.”

      „Jah, hea küll. Kas sa tead, mida mu ema on teinud?” küsis Chloe. „Ta on ostnud mulle raamatud: „Frommeri teejuht Hispaania rannikulinnadesse”, „Naljakad faktid Barcelona kohta”, „Armastusega Barcelonale”, „Hispaania kõige ilusamate kirikute reisijuht” DK kirjastuselt.

      „See on hea. Ta on abivalmis.”

      „Sa tahad öelda, et võimatu. Ta räägib mulle, et vaata, kallis, sa ei pea sinna minema, sa võid selle kohta raamatuid lugeda.”

      „Õigus, sinu ema soovitab mul alati rohkem lugeda,” ütles Hannah. „Ta ütleb, et ma võin elada teiste elusid raamatute kaudu, kogeda reisimist, armastust, kurbust.”

      „Ta ostab mulle raamatuid, et ma saaksin Barcelonat näha oma mugavast lebamistoolist, samal ajal kui tema mulle eklääre ja rummikooke teeb.”

      „Jah,” ütles Hannah. „Sul on seda tõesti raske taluda.”

      Chloe roolis autot. Ta ei tahtnud öelda, kuidas ta kadestab Hannah’t tema vanemate sellise võrratu mittesekkumistaktika pärast. Seda tegi lahutus – muutis prioriteete.

      „Nad esitavad mulle arutuid nõudmisi,” ütles Chloe.

      Hannah keeras Nirvana muusika vaikseks. „Ma soovin, et keegi ka mulle mõne nõudmise esitaks.”

      Vanapapi esitab sulle nõudmisi, tahtis Chloe öelda. Kuidas sellega on? „Ma arvasin, et sulle meeldib, et nad kunagi sinult iga asja kohta aru ei päri,” ütles ta selle asemel.

      „Tuleb välja, et ta ma tahan, et minult midagi küsitaks.”

      „Nagu näiteks?”

      „Ükskõik mida,” ütles Hannah. „Et lihtsalt küsitaks.” Ta pöördus Chloe poole. „Miks sa nii pinges oled? Vaata, kui kramplikult sa käsi roolil hoiad.”

      Chloe püüdis end lõdvaks lasta, väga püüdis.

      „Mina olen see, kes peaks pinges olema,” ütles Hannah. „Sul pole aimugi, kuidas Martyn endast välja läheb.”

      Chloe mõtles kaua ja põhjalikult oma järgmist küsimust. „Ta on üldiselt ikka hea tervise juures, eks?” küsis ta. Nii südame mõttes?

      „Oh, jaa,” vastas Hannah. „Usu mind, tal ei ole midagi viga.”

      Uih, jõhker. „Ega ma seda ei mõelnud. Aga hea küll.”

      „Mida sa siis mõtlesid?”

      „Ei midagi.”

      Hannah paistis väga kena välja inimese kohta, kes kohe oma üheksakümnesega suhteid hakkab lõpetama. See tundus lausa julmana. Vaene mehike tunneb end niikuinii nagu narts, miks talle siis veel oma noorust, saledat naiselikku veetlust ja pikki jalgu nina ette toppida? Hannah kandis isegi seelikut, nagu läheks kirikusse. Linast seelikut, mis oli nii lühike nagu veebruarikuu, tumesiniseid sätendavaid baleriinasid ja kreemikat toppi. Ta oli petlikult peaaegu üldse mitte jumestatud, kuigi tegelikult põhjalikult meigitud. Niisked silmad.

      Chloe ei suutnud eriti kaua tähelepanu Hannah’ meeldivale välimusele pöörata, sest ta pidi kahesuunalisel maanteel siksakitama, kuid vargsi silmanurgast vaadatuna paistis Hannah küll olevat rõõmsas tujus, sugugi mitte meeleheites.

      „Hannah, miks sa nii hea välja näed, ise lähed temaga lõpparvet tegema?”

      Hannah säras. „Talle meeldib mind vaadata, vaat mille pärast.”

      „Aga sa tahad ju, et ta sind vähem vaataks, kas pole?”

      Hannah ei vastanud, ta oli tegevuses sõrmeküünte närimisega, painutas sõrmenukke.

      Igal asjal oma aeg. See oli taas üks tema ema motodest. Empaatilisest seisukohast võttes ei olnud aeg sobiv, et oma kolledživalikust pihtida. Oli aeg, et rääkida armastatud poistest. Chloe köhatas.

      „Kas ma võin sinu käest midagi küsida Blake’i kohta?”

      „Mida