Üksildane täht. Paullina Simons

Chloe ema oli itsitama hakanud.

      Kuidas selgitada mõlemale vanemale, et täiskasvanud elatanud naisel, kes on olnud peaaegu kolmkümmend aastat abielus, ei sünni itsitada oma abikaasa ebasiira komplimendi peale, kui too kutsub teda punast tärklist täis juurviljaks?

      Sel õhtupoolikul astus Chloe majja, pani koolikoti maha, tõmbas saapad jalast ja kõndis lühikeses koridoris mööda vanemate magamistoast, seejärel teisest magamistoast, kus mitte keegi enam ei käinud, vannitoast, elutoapiirkonnast, et viia oma lõunakarp köögilauale, kus see homseks koolipäevaks jälle valmis pannakse. Miski lõhnas jumalikult. Chloe ei tahtnud seda tunnistada, sest tal polnud soovi oma ema mingilgi moel innustada. Ema vaimustust oli vaja pigem kärpida kui õhutada. Ema ja Blake olid selles suhtes ühte moodi.

      „Kas see ei lõhna jumalikult?” kihistas Lang, pööras ringi ja patsutas jahuste kätega Chloe’t mõlemale põsele. „Ma teen oma jumalikule tüdrukule ainult jumalikke asju.” Üks vähestest asjaoludest, mida Chloe ema juures talus, oli see, et ta oli lühike ja temaga võrreldes sai Chloe end tunda pikemana.

      Chloe pühkis jahu näolt. „Mis sa siin teed?”

      „Mandlikooki.”

      „See ei lõhna mandlikoogi järele.” Chloe vaatas pliidil oleva poti sisse.

      „Vaarikamoos. Ma tegin selle pärastlõunal täiesti omast peast koogi jaoks. See on veel soe. Tahad proovida?”

      Chloe ei tahtnud eriti proovida. „Ei, tänan,” ütles ta. „Mul on kõht täis.”

      „Nelja tunni tagusest lõunasöögist täis?”

      Lang võttis välja apelsinimahla, jogurti, kaeraküpsised, avas Cheddari juustu paki, pesi kaussi mustikaid ja asetas kõik laua taga istuva pahura Chloe ette. Ta lükkas pika puulusika poolsooja keedisega Chloe nina alla. Chloe maitses seda. Ta pidi tunnistama, et see oli nii hea. Aga ta tunnistas seda vaid endale. Oma üliinnukale emale ta seda küll ei tunnistaks. „Mis õhtusöögiks on?”

      „Mõtlesin ratatouille’d teha.”

      „Mida?”

      „Küll sa näed. See on minu arvates köögiviljahautis. Aga see võib ka maitseaine olla.” Ta muheles. Ausalt, miks peab Chloe olema siin majas ainus tõsine inimene?

      „Isal on liha vaja.”

      „Jah, ära muretse. Me toidame lihasööjaid praelõikudega. Ma leidsin ühe uue vürtsika retsepti. Köömnetega. Kuidas koolis läks?”

      Chloe’l oli kangesti vaja emaga rääkida. Ta ei teadnud ainult, millest alustada. See, et ta ei teadnud, kuidas alustada, oli veel tähtsam. Ta püüdis täna ema kõrgete põsesarnadega, punase suu ja naeratavate viltuste silmadega ausa, ümara ja meikimata näo, mis oli ümbritsetud samasuguste lühikeste pulksirgete juustega nagu Chloe’l, ning tema avatud armastava pilgu peale mitte ärrituda. Räägi mulle kõigest, ütles ema kutsuv ilme. Me lahendame kõik mured koos. Chloe üritas kangesti mitte ohata, mitte kõrvale vaadata, mitte soovida kas või õige põgusalt, et seal oleks Hannah’ ema, see kõhn kondine hajameelne ja äraolev Terri Gramm. „Koolis läks hästi,” ütles ta.

      Nii ongi. Koolis läheb hästi. Kuskil mujal mitte. Ava raamat, vaata toitu, joo apelsinimahla, ära vaata üles, ära räägi. Kohe varsti on ema jälle oma uuest hobist haaratud. Keedis tuleb külmaks lasta, tainas pirukaks teha, ühepajatoit hautada.

      Probleem oli selles, et Chloe’l oli vaja täna emaga rääkida. Või vähemalt püüda temaga rääkida. Tal oli vaja passi. Muidu tema väikesed unistused lihtsalt haihtuvad. Ta oli oma unistused meelega väikesed hoidnud, arvates, et siis on neid kergem realiseerida, aga nüüd ta kartis, et ta polnud neid piisavalt väiksena hoidnud.

      „Kas sa kavatsed ka jutu kirjutada?” küsis ema. „Sa peaksid küll. Proua Mencken rääkis mulle Acadia auhinnast. Kümme tuhat dollarit on vapustav. Ma vean kihla, et Hannah kirjutab ka. Tema usub, et on igas asjas hea. Sina muidugi ka. Õigus?”

      Kuidas siis nüüd mitte ärrituda? Milline ema teaks asjadest, mis juhtusid sel päeval neljandas inglise keele tunnis juba enne, kui tema lapsel on olnud võimalust suudki avada? Chloe’l õnnestus oma ärritust ohjeldada. Lõppude lõpuks oli ju ema ise kogemata pakkunud talle alustust, mida ta vajas.

      „Sa arutasid seda Hannah’ ja poistega?”

      „Mitte sugugi,” vastas Chloe nördimust tundes. „Miks sa seda arvad?”

      „Sellepärast, et sul kulus bussi pealt kojutulekuks peaaegu nelikümmend viis minutit. Tavaliselt kulub viisteist. Mida te siis muud tegite, kui arutasite lühijuttude eest antavat Acadia auhinda?”

      Jällegi, kas on kerge suurt ohet alla suruda? Chloe arvates mitte. Ta ohkaski raskelt. „Ma ei kavatse seda teha, ema. Mul ei ole midagi öelda. Millest ma siis peaksin kirjutama?”

      Lang vaatas Chloe’t rahulikult. Hetkel olid ema ja tütar vait, ent selles vaikimises olid loo jaoks vajalikud kurjakuulutavad salvavad mürgihambad vägagi äratuntavad.

      „Ma arvan,” jätkas Chloe kiiruga, „et võiksin ehk kirjutada Kilkennyst, aga ma ei saa seda teha. Sest ma ei käinud seal. Ehk saad sa ise selle kirjutada? Ma ei usu, et võistlusel on mingeid vanusepiiranguid.”

      Kui Chloe oli üksteist, olid vanemad käinud ilma temata Iirimaal. Nad ütlesid, et käisid matusel. Päh! See reis pani suures osas, kui mitte kõiges, aluse Chloe teismeea vimmale. Raskes kuldraamis Castlecomeri oru suurendatud pilt rippus nähtaval kohal nende koridoris.

      Lang seiras Chloe’t ikka veel rahulikult.

      „Ei ole vaja Kilkennyt, et lugu kirjutada,” ütles Lang. „On teisigi asju. Või siis mõtled need välja. Sellepärast see ongi ilukirjandus.”

      „Mõtlen välja? Millest ma mõtlen välja nii dramaatilise loo, et see võidab esimese koha?”

      „Miks mitte? Blake teeb seda.”

      Kuidas ema seda teab?

      „Mina pole midagi näinud. Aga Blake on näinud rotte ja …” Ta peatus, et mitte öelda kasutatud kondoome.

      „Sul on ettekujutus juba olemas, eks?”

      „Ei, ei ole. Ma vajan lugu, ema. Mitte mõtisklusi teemal, kuidas on elada Maine’is ühe järvelombi ääres.”

      „Järvelombi? Kas sa oled oma aknast vaadanud seda rabavat ilu?”

      Pärastlõunane sätendav järv, õitsvad pajud, järveäärne kasesalu ja kõrge raudteetamm tõepoolest särasid vahel elu ergavpunases toonis. Aga asi ei olnud ju selles.

      „Ma ei saa kirjutada suusatamisest, boolingu mängimisest või autosõidu õppimisest,” jätkas Chloe. „Ma vajan midagi toekamat. Aga mul ei ole mingit teemat.” Miks ei saanud ta rääkida, laskmata käiku enesehaletsust, mis ka kõige tühisemaid sõnu varjutas. See tuhakarva tragöödia nende elus, millest ta ei saa kunagi kirjutada. Ja Lang teadis seda. Miks siis peale käia? Pealegi oli ema kunagi ise teatanud, et Devine’i naised on liiga lühikesed, et olla traagilised kujud. „Me saame olla stoilised, mitte traagilised,” oli Lang öelnud mõned aastad tagasi, kuigi kõigile teistele paistis see hoopis risti vastupidi. „Mõtle see lugu välja, kullake,” kordas Lang, laskmata end tütre toonist häirida. „Sa oled väga hea kirjanik.”

      „Ema, ma ei taha kirjanikuks saada.”

      „Blake samuti mitte. Aga võta temast eeskuju!”

      Chloe vaatas, kuidas ema läks diivani taha arvutituppa printeri juurde ja võttis sealt mingid paberilehed. Lang lõi lauale Acadia konkursile registreerimise tingimused.

      „Sul on viis kuud aega, et lugu välja mõelda ja see kirja panna. See peab olema originaalne. See peab olema ilukirjanduslik. Ja kui see võidab, siis avaldab selle Maine’i ülikooli kirjastus. Korralikult avaldab. Raamatu formaadis ja puha. See on väga põnev, kas pole?”

      „Kas sa ei kuulanud mind?”

      „Ei.