Heidik. Carla Neggers

eest?”

      „Sinu eest, Cal.” Harris pööras pilgu vastas istuvale mehele. „Ja Jesse eest.”

      No nii, nüüd oli see nimi öeldud. Jesse Lambert. Saatan isiklikult.

      Harris oli tundnud Cali juba enne seda, kui too hakkas Bernadette’iga lävima, kuid nende saatused olid alles kolme viimase kuu jooksul kokku põimunud. Cal oli töökas ja auahne seelikukütt, kes oli vähemalt Bernadette’iga abiellumise alguses jätnud mulje, et on valmis peret looma.

      Teiste ebaõnnest kasu lõikav Jesse Lambert oli tajunud, et Cal on noppimiseks küps. Tänu laitmatule ajastusele õnnestus tal tabada Cal nõrkushetkel.

      Ja Harris oli sellele kaasa aidanud.

      „Sa peaksid talle raha andma,” nentis Harris. „Usu mind, Cal, ma tean, millest räägin. Anna talle see neetud raha ja kao kus kurat.”

      Cal pööras pilgu mujale. „Kui ma Jessele raha annan, pole mul enam iialgi pääsu.” Ta puuris pilguga Harrist. „Ja ma muutun sinuks.”

      „Kui sa talle raha ei anna, tapab ta meid mõlemaid.”

      „Harris, ta on ärikas, mitte mõrtsukas. Me pakume talle tehingut. Ära nüüd vedelaks löö.”

      Harris kuulis Cali hääles põlgust. Lõppude lõpuks oli just Harris Cali ellu Jesse Lamberti toonud.

      Ja Bernadette’i ellu.

      Just see näriski tema hinge. Harris teadis, et Cali ära kasutades teeb ta sedasama oma ainsa sõbraga.

      „Jesse on saatanast, Cal,” pomises Harris vaikselt. „Ja me tegime temaga lepingu.”

      Cal ei vastanud kohe, vaid rüüpas kohvi ja piidles Harrist mittemidagiütleva pilguga. Jesse Lambert oli astunud Harrise ellu viis aastat tagasi, otsinud tema nõrku külgi ja salakirgi – ning Harris oli muutunud ohvriks. Hasartmänguskandaal, mis oli tema karjäärile punkti pannud, oli väikseim üleastumine. Jesse pärast oli Harris petnud raha saamiseks oma sõpru ja avalikkuse usaldust.

      Sa lasid saatanal end ninapidi vedada.

      Kolm kuud tagasi oli Jesse Washingtoni naasnud ja ihkas nüüd värsket verd selle eest, et oli Harrise patud maha vaikinud.

      Harris oli ta Cal Bentoniga kokku viinud.

      Cali töö ja abielu Bernadette Peachamiga võimaldasid talle juurdepääsu informatsioonile, millest Jessel võis kasu olla. Ta püsis tagaplaanil, manööverdas ja manipuleeris. Aga kui Jesse tuli raha järele, keeldus Cal seda välja maksmast.

      „On aeg saatanale tasuda, Cal.”

      „Me teeme seda, kuid oma tingimustel. Me ei varasta tema raha, vaid viivitame maksmisega niikaua, kuni Jesse meie elust kaob.”

      „Meie?”

      Cal kummardus lähemale. „Ära arva, et Jesse ei tea, et sina mind aitasid.”

      Harris tundis, kuidas kahvatub. Paari nädala eest oli ta paljastanud Calile Jesse Lamberti kohta infot, mille abil Cal oli Jesse tõelise identiteedi paljastanud. Calil oli selle saatana kohta terve toimik. Nimed, aadressid, pangaarved. Ta nimetas seda oma kindlustuspoliisiks. Tema mäng oli otsekohene, kuid ohtlik. Jesse tegeles Calilt saadud informatsiooni abil väljapressimisega – muuhulgas populaarselt USA kongressiliikmelt, võimukalt senatiohvitserilt ja heal järjel ning heade sidemetega Washingtoni leselt. Jesse püsis taustal anonüümsena. Cal ja Harris korraldasid maksmise. Kolme kuuga olid nad kogunud 1,5 miljonit dollarit. Sularahas. Nemad pidid saama kahepeale viissada tuhat ja Jesse miljoni.

      Ent Cal keeldus miljonit üle andmast, kuni Jesse nende elust kaob.

      Toimik oli tal samuti alles. Juhul kui Jesse veel kunagi Washingtoni õhku hingab, pidi toimik FBI uurijate kätte sattuma. Jesse tabamiseks polnud tarvis paljastada, et Cal ja Harris olid temaga seotud.

      „FBI-sse pöördumine ei päästa sind,” hoiatas Cal.

      „Ma pole neile midagi andnud. Mõtlesin lihtsalt, et kui nad tahaksid…” Harris vakatas ja puhus kohvile peale, soovides iseenda motiive ja mõtteviisi mõista. Kui ta kolm nädalat tagasi Andrew Rookiga ühendust võttis, oli plaan tundunud loogiline ja mõistlik. Kuid enam polnud ta selles kindel. Viimaks kehitas Harris õlgu. „Lootsin vist, et Jesse ei kiirusta meid tapma, kui ma FBI-sse pöördun.”

      „Kas ta teab?”

      Harris raputas pead. „Vaevalt.”

      „Sa oled üks vesistav nõrguke, Harris. Üritad lihtsalt oma nahka päästa, muud ei midagi.”

      „Kui sina oleksid Bernadette’ile truu olnud…” Harris lükkas kohvitassi kõrvale ja vajus odavale puutoolile. Ta tundis end kortsulise, lotendava ja vanana. Aastate jooksul oli ta murdnud ohtralt lubadusi, mida oli andnud endisele abikaasale, lastele, sõpradele, iseendale. „Ma ei taha, et tema risttule alla satuks.”