Heidik. Carla Neggers

aprikoosipirukaid, võid minuga arvestada.”

      Nate tahtis veel midagi öelda, ent mõtles ümber. „Hea küll, ma säästan sind. Kohtumiseni järgmisel nädalal!”

      Mackenzie tõmbas hinge ja kaalus, kas peaks mehelt välja pinnima, mille too ütlemata jättis. Kas Nate teadis tema tutvusest Rookiga? Võimalik, kuid ebatõenäoline. Mackenzie polnud talle maininud, et käib kellegagi kohtamas. Mitte et ta oleks seda varjanud, kuid teema polnud lihtsalt jutuks tulnud.

      Ent samas oli Rook tubli FBI agent ja Nate, kes oli töötanud sellel alal küllalt kaua, tundis kõiki.

      „Nate…” Mackenzie sai viimasel minutil sõnasabast kinni ja otsustas, et pole mõtet jahvatada paarist kohtingust tüübiga, kes oli ta äsja maha jätnud. „Aitäh, et läbi astusid.”

      „Pole tänu väärt, abišerif.”

      Kui Nate oli minekut teinud, kontrollis Mackenzie jahutussüsteemi. Majas oli tõepoolest jahe. Ta keeras soojust pisut juurde ja kikitas kõrvu, et kummituste hääli kuulda. „Abe? Bobby E.?” Ta vilistas, justkui üritaks vaime välja kutsuda. „Teie nõuanded kuluvad mulle praegu marjaks ära.”

      Nojah, mõtles ta. Selge pilt, miks ma kummitustega räägin.

      Sest see takistas teda Rookile mõtlemast.

      Vähemalt ei pidanud ta kartma, et Rook lobiseb temast vanemföderaalagendile, kes suhtus temasse nagu kolmandasse õesse. Rook oli auahne mees, kes ei mõistnud nalja ja oleks suutnud isegi ema eest varjata, et ta Mackenziele korvi andis.

      Mackenzie otsustas, et on järgmine kord ettevaatlikum, kui koos nägusa võõraga vihma käest põgeneb, aga ta ei suutnud kahetseda mehega veedetud kinoseansse ja õhtusööke – ning suudlusi. Viisi, kuidas Rooki sõrmed õrnalt tema rindu ja selga puudutasid…

      Mis oli sundinud meest kohtingut tühistama, või õigemini teda maha jätma? Kas Rook oli kuulnud tema kohta midagi niisugust, mis võinuks tema karjäärile kahjuks tulla? Mackenzie polnud sellel alal kuigi kaua töötanud. Teda jälgiti pidevalt. Ta polnud jõudnud veel midagi kihva keerata ega halba mainet välja teenida.

      Bernadette? Kas Rookile ei meeldinud tema läbisaamine föderaalkohtunikuga? See ei kõlanud loogiliselt. Bernadette oli usaldusväärne ja aus kohtunik, kellel oli laitmatu maine.

      Koputus tagauksele tõi Mackenzie võpatusega tagasi tegelikkusesse.

      Läbi ukseklaasi viipas talle kohmakalt Cal Benton.

      Mackenzie avas ukse. „Tere, Cal. Mul on hea meel, et sa polegi kummitus. Viivuks panid mu juba muretsema.”

      „Kummitus?” Tulijal ei paistnud aimugi olevat, millest naine räägib. „Mackenzie, kas sinuga on kõik korras?”

      „Ah, ära kuula mind. Tule sisse.”

      Mackenzie astus kõrvale ja mees loivas temast mööda väikesesse kööki. Cal oli hilistes viiekümnendates, päevitunud, tervisest pakatav ja kaunilt vananev mees – keegi poleks arvanud, et Bernadette võiks temasugusega abielluda. Enne suhte liivajooksmist olid osapooled kinnitanud, et imetlevad teineteise mõistust ja kogemusi. Nad naersid koos ja nautisid teineteise seltsi. Nähtavasti oli võrrandist midagi puudu või oli midagi viltu läinud.

      „Ma ei hoia sind pikalt kinni.” Cal kandis helehalli ülikonda, mis oli vaatamata kuumusele värske. „Bernadette ütles, et sõidad nädalavahetuseks koju.”

      „Sõidan koidikul lennukiga Manchesteri.”

      „Ta ütles, et…” Cal punastas, tõmbas kohmetunult ninaga ja jätkas: „Nagu ma aru saan, peatud sa tema järveäärses majas.”

      Mackenzie tõmbas laua äärest tooli, võttis istet, sirutas jalgu ja tundis järsku, et on rampväsinud. „Ma pole talle sellest rääkinud, kui see sind huvitab.”

      Cal põrnitses teda nii, nagu polekski naine talle teenet osutanud. „Bernadette ja mina oleme lahutatud. Pole tema asi, kellega ma väljas käin.” Cal tegi pausi ja laskis oma sõnadel mõjule pääseda. „Ega sinu asi.”

      Kolme aasta jooksul sellest ajast saadik, kui Bernadette oli Calvin Bentoniga tutvunud ja abiellunud, oli Mackenzie üritanud mehe suhtes üles soojeneda. Kuid enam polnud mõtet proovidagi. „Kui sa just oma järjekordse naisukesega Beanie territooriumile ei hiili ja alasti suplema ei lähe…”

      „Me ei käinud alasti suplemas.”

      „Palju ei puudunud.”

      Suve algul, enne kui Mackenzie oli Washingtonist lahkunud, oli ta juhuslikult tabanud Cali vähemalt kolmkümmend aastat noorema neiuga Bernadette’i järvemajakese juures hullamas. Paar polnud tol ajal veel ametlikult lahutatud, kuid see ei omanud erilist tähtsust. Cal oli reetnud Bernadette’i sellega, et oli kasutanud tema kodu keelatud romantilise nädalalõpu veetmiseks.

      „Mulle pole see järv kunagi meeldinud,” salvas mees läbi hammaste. „Vesi on alati külm. Maja on lagunenud. Bernadette ei võtnud mind kuulda ega lasknud seda remontida. Ma poleks pidanud oma sõbratari sinna kutsuma.”

      „Sa ei taha, et ta sellest kuuleks, aga sulle meeldib teadmine, et ta oleks äärmiselt solvunud ja vihane, kui see juhtuks.”

      „Võib-olla, kuid ära mõista mind hukka. Sul pole aimugi, mis tunne on tema abikaasa olla. Pühaliku ja geniaalse kohtunik Peachami abikaasa.”

      „Kui tulid mind veenma, et suu kinni hoiaksin, siis ära karda. Ma ei kavatse talle sinu järveromantikast rääkida. Kuid see peab lõppema, Cal. Aitab.”

      „See ongi lõppenud.” Cal hingas läbi nina sügavalt sisse ja Mackenzie taipas esmakordselt, et mehel on piinlik. „Aga see pole mu siiatuleku põhjus.” Cal märkas järsku kuumust, mis isegi õhtu saabudes järele ei andnud, ja hõõrus kaelatagust. „Kas oled Harris Mayerit näinud?”

      Mackenzie üritas üllatust varjata. J. Harris Mayer oli üks Bernadette’i ammuseid sõpru, kuid Mackenzie ei tundnud teda kuigi hästi. „Viimasel ajal?”

      „Pärast eilset õhtut?”

      „Ma ei näinud teda eile. Kas ta viibis peol?”

      „Ei, aga ta oli…” Cal vakatas, lõi selja sirgu ja tema kohmetus kadus silmapilkselt. „Ah, ei midagi. Niisama.”

      „Mis seal ikka, aga mida sa Harrisest tahad?”

      „Me pidime täna koos õhtust sööma. Olen kindel, et ta lihtsalt unustas. Mind on ennegi pika ninaga jäetud.”

      Aga ta polnud varem Mackenzie uksele koputanud, et kadunud õhtusöögikaaslase järele pärida. Mackenzie oli kohtunud Harris Mayeriga siis, kui too oma abikaasaga Bernadette’ile järve äärde külla tuli. See oli juhtunud tükk aega enne seda, kui hasartmänguskandaal mehe varajasele pensionile ajas ning temast heidiku tegi. Harris oli kaotanud raha, mida ta poleks tohtinud kaotada, valetanud oma perele ja sõpradele ning kasutanud kõiki tutvusi enda huvides ära. Ta polnud küll vangi läinud, kuid pidi oma käitumise eest soolast hinda maksma. Naine jättis ta maha. Täiskasvanud lapsed ei tahtnud temaga tegemist teha. Sõbrad hülgasid ta.

      Välja arvatud muidugi Bernadette, kes oli ustav ja suutis talle andestada.

      „Miks sa peaksid Harris Mayeriga kokku saama?” imestas Mackenzie.

      Calil hakkas ebamugav. „Sest ta palus seda. Arvan, et ta tahtis lihtsalt mõneks päevaks kuumusest eemale pääseda ja unustas meie kokkuleppe. Aastad on temaga oma töö teinud. Palun vabandust, et sind tülitasin.”

      „Kas üritasid talle helistada?”

      „Muidugi. Käisin ka tema kodus. Igaks juhuks mõtlesin sinu poolt läbi astuda ja uurida, ega ta sulle eile midagi ei rääkinud. Aga näib, et eksisin ja te ei kohtunudki.”

      Mackenzie kortsutas kulmu. „Cal, mis lahti?”

      „Mitte midagi.”

      „Kui oled Harrise pärast mures, peaksid politseisse pöörduma…”

      „Ma pole mures.